turtsatasid, kuid kõva häälega naerda ei julgenud. Minuti pärast olid kõik tumesinistes, halvasti selga istuvates riietes ja sättisid end hommikusöögile.
Rain astus teiste järel. Sööklaruumis võttis ta kandiku ja plekist sööginõud. Need olid libedad. Tema kaussi plärtsatas kaerahelbepuder, klaasi valas köögitoimkonna poiss piima.
Rain lasi pilgul üle laudade käia. Ta otsis oma kongi poisse, sest võõraste sekka poleks teda niikuinii istuma võetud.
„Tule istu minu kõrvale, kivipea!” hõikas üks kiilakas. Rain teda ei tundnud, kuid oli oma kongis näinud.
„Näita, kas muhk on ka otsaees?” küsis poiss ja uuris Raini laupa. „Päris hea laksu panid Topusele, kutil on mõlemad silmad sinised.”
Rain vaatas laua teises otsas istuvat poissi, keda kutsuti Topuseks. Nüüd nägi ka Rain, et tema naabervoodi elaniku silmavalged välkusid tumesinistes silmakoobastes ja nina oli paistes. Topuse pilk kohtus korraks Raini omaga.
„Kuidas su nimi oligi?” küsis Raini uus tuttav.
„Rain.”
„Rain Kivipea, selge värk. Mina olen Kaarel, aga siin kutsutakse mind Näpuks.”
Raini küll häiris talle pandud hüüdnimi, kuid ta ei hakanud vastu ajama.
„Miks sind Näpuks kutsutakse?” uuris ta.
„Ah, vana asi, lubasin kunagi kongis, et varastan vangivalvurilt kongivõtmed ära. Pärast seda kutsuti mind Pikaks Näpuks, aga kuna ma olen nii lühikest kasvu, siis unustati varsti nime esimene osa ära,” rääkis poiss naeratades.
Rainile Näpp ei meeldinud, jättis lipitseva mulje. Väike kasv aitas kaasa, et temast jääks pisikese ja salakavala tegelase mulje.
„Võib arvata, et sa oled siia sattunud varguste pärast.Kas oled taskuvaras?” pakkus Rain muheledes.
Näpu ilme muutus tõsiseks. „Ma olen varas, mitte tasku varas, selge?” käratas ta.
Rain ei teadnud, et neil kahel sõnal mingit vahet oleks, aga ta vabandas, sest sõpru oli vanglas vaja. „Ära nüüd solvu, kui varas, siis varas.”
Näpp ei öelnud enam sõnagi ja sõi putru. Tegelikult oli ta kõige ehtsam taskuvaras, aga kuna neist ei peetud vanglas lugu, toonitas ta aĺati, et oli vangi kukkunud suurema vargusega. Kongikaaslased teadsid, et Näpp oli varastanud tühjaks ühe sovhoosi söökla kassa ja samal ööl tagatipuks ka tänavakioski. Vähemalt nii oli Näpp ise rääkinud.
Tegelikult oli asi olnud teisiti. Ta jäi vahele Viljandi bussi jaamas ootajailt rahakottide varastamisega. Miilitsatele oli ta ammune tuttav ja ka korduvalt vahele jäänud, kuid pisikeste summadega. Vanglasse viis teda lõpuks see, et ta sattus Tallinna endise kriminaaljälituse töötaja peale. Bussi oodanud miilitsa rahakotis oli olnud tavatult suur summa – üle kahesaja rubla, mida oli rohkem kui kuupalk – ja mees märkas, kui poiss oma näpud tema põuetaskusse ajas. Näpp jõudis küll rahakotiga jooksu panna, kuid üks bussijuht, kes oli poissi varemgi bussijaamas tegutsemas näinud, hüppas just sel hetkel bussist välja, kui poiss sellest mööda tormas, ja lõi ta pikali. Näpp tabati teolt ja sai karistuseks üheksa kuud noortevanglat.
Nüüd oli ta söömise lõpetanud ja sättis end lahkuma. „Hea küll, Kivipea, ma annan sulle andeks, et sa mind taskuvargaks nimetasid,” kuulutas ta ülbelt.
Rainile tegi see nalja, aga ta püüdis mitte naerda. „Võitema, väike sibul, annab mulle andeks,” mõtles ta, kuid ei öelnud midagi.
„Vaatasin, et oled kõva löömamees. See on hea, sest rusikad lastakse siin kärmelt käiku,” targutas Näpp. „Aga mõistust läheb siin ka vaja. Kui vahel abi vajad, siis anna teada, aga arvesta, et siin majas abi maksab.”
Rain kuulas Näppu, ja kuigi tolle toon ajas talle jälle naeru peale, sai ta aru, et poisi jutus on iva sees. Ta tahtis midagi öelda, aga kui silmad tõstis, oli Näpp juba laua juurest lahkunud.
Rain sõi kausi tühjaks, viis nõud pesuruumi luugi juurde ja läks tagasi kongi. Tal oli nüüd vanglas kaks tuttavat – üks, kes teda vihkas, ja teine, kes talle millegipärast külje alla puges. Vähemalt polnud Näpp vaenulik.
Rain astus oma voodi juurde ja tahtis pikali heita, kui märkas, et tekk on ühe koha peal muhkus – lahkudes oli ta teki sirgeks tõmmanud. Ta vajutas käega tekile ja tundis, et selle all on midagi.
Rain tõmbas voodiriided eemale – lina peal oli prillitoosisuurune ajalehenutsakas. Rain harutas paki lahti – seal oli must puru. Ta tõstis paki nina juurde ja nuusutas. See oli tee, tavaline must tee. Kuigi ta ei saanud tuhkagi aru, miks keegi tema voodisse teed oli peitnud, pakkis ta selle uuesti sisse ja asetas paki voodi kõrvale kapisahtlisse.
EBAMEELDIV AVASTUS
„Vaata seda kohta!” näitas Jan Silverile. „Ah, ei, seal on ainult kolm puud koos,” lisas ta pettunult. „Nelja on vaja, kolmega ei saa hakkama,” sõnas Silver. Poisid jalutasid kodu lähedal metsa all. See oli üsna tihe segamets. Jan polnud varem sügaval metsas käinud, aga nüüd kondasid nad just kaugemates ja kõrvalisemates paikades.
Äkki jäi Jan seisma. Ta kummardus: „Tsss!”Silver kükitas Jani kõrvale. „Mis on?” küsis ta sõbralt.„Seda näed?” suunas ta sõrme otse ette. „Mis lind seeseal on?” Silver pingutas silmi. Poistest paarikümne meetri kaugusel puude vahel kõndis suur hallikas lind. „See on kurg,” teatas Silver. „Ise oled kurg,” nähvas Jan, „kurg on pealt valge, mustade tiivaotste ja punase nokaga. See on aga hall. Näed, nokk on imelikku kollakat värvi ja silmade juurest lähebtriip. Kurg pole selline.”
Hall lind keeras pead ja liikus poiste suunas. Poisid võpatasid. Metsavaikuse käristas pooleks vali häälitsus: „Khräi!” See hääl oli jubeda kõlaga – terav, järsk ja käskiv.
„Äh, ma tean, mis lind see on!” lausus Jan. „See on haigur, hallhaigur.”
„Kust sa tead? Ma küll sellist lindu ei tunne,” teatas Silver.
„On küll haigur. Kas sa pole siis seda häält siin metsas varem kuulnud? Ma olen küll tihti kuulnud, eriti õhtuti. Ükskord isa käest küsisin, et kes sellist häält teeb. Ta ütles, et hallhaigur,” rääkis Jan.
Silver kehitas õlgu.
„See on üks veider lind. Püüab järvedest kalu, aga pidavat konni ja muid elukaid ka sööma,” seletas Jan. „Aga imelikuks teeb ta see, et ta elab metsas puu otsas. Ta on küll kure moodi, aga kurg pesa metsa ei tee. Ikka kuhugi avarasse kohta üksiku puu või posti otsa. Haigur valib aga puu välja metsast.”
Poiste jutu ajal oli lind lähemale tulnud. Ta sammus väärikalt ja häälitses taas.
„Äkki tal on midagi viga?” küsis Silver murelikult.
Haigur ei kõndinud enam nende poole, vaid tagasi jämeda puu juurde. Poisid hiilisid ettevaatlikult lähemale ja jäid ootama. Haigur tegi aeglaselt ringi ümber puu. Ta langetas pea ja tonksas midagi nokaga. „Khräi!” kostis taas.
„Kas sa näed, mis seal maas on?” küsis Jan.„Nagu nukk või midagi sellist,” pakkus Silver.
„Nukk! Nalja teed…? Näh, on jah nagu nukk,” imestas Jan.
Äkki
