Tongi Raimot, see kutt, kes on kinni istunud. Lahe kutt on, aga purjus peaga läheb segaseks. Ta kunagi rääkis, et vangis on tee raha eest. Nad teevad sellest jooki ja sellest jääb laksu alla.”
„Aa, see Tong, tean jah. Ma sain ta käest kunagi kolki. Mitte kõvasti, aga natuke,” meenutas Oliver. „No siis viime teed jah, kui sellest abi on.”
„Ma helistan sulle, kui välja saan. Lähme haiglast otse sinna.”
Oliver noogutas ja tõusis. „Hea küll, ma hakkan minema.”
Ants tahtis ettepoole kummarduda ja sõbrale patsi lüüa, aga valu ei lasknud. „Näeme jah, sa osta Rainile nodi valmis.”
POISID LEIAVAD SOBIVA ONNIKOHA
Jan ja Silver astusid mööda metsaalust. See oli suurte puudega vana mets ja teerada oli juba kinni kasvanud. Rada ääristavate puude küljes võis veel näha aastakümnete eest pandud okastraadi juppe. Kunagi kasutasid seda rada talumehed, kes teiselt poolt metsa mööda rada veiseid ajasid. Enne kolhoosi aega oli Kelleri asula ümbrus metsi täis ja karjatatavaid lagendikke oli vähe. Nii tõidki talumehed oma loomad kauge maa tagant lagendikule, kus nüüd asusid Jani ja tema naabrite majad.
Jan oli seda rada sageli käinud, kuid mitte kunagi lõpuni. Metsa teises otsas, kus maa oli soisem, oli rada täiesti kinni kasvanud. Sinnapoole poisid astusidki.
„Näe, siin on vana kuivenduskraav,” osutas Silver samblaga peaaegu kaetud aimatavale kraavile. Mõne sammu järel seisid nad kraavi ees ja Silver vajutas jalaga sambale. Jalg vajus sügavale ja sai märjaks.
„Vesi on all,” teatas ta.
„Ega me palju kaugemale minna saagi, peame siitkandist sobiva koha otsima. Muidu peab laudu liiga kaugelt tassima,” lausus Jan.
Poisid kõndisid mööda kraaviperve teerajast paremale.
„Mis sa sellest kohast arvad?” küsis Silver.
Sõprade ees seisid neli kuuske, mis ei olnud küll üksteisest võrdsel kaugusel, kuid moodustasid siiski nelinurga, ehkki ebakorrapärase.
„Täitsa kobe, miks mitte. On teeraja lähedal ja samas metsaäärest piisavalt kaugel,” lausus Jan.
„Siis on otsustatud, siia ehitamegi,” ütles Silver ja patsutas üht kuuske.
Sobiv onnikoht leitud, asutasid poisid end lauajahile. Selleks tuli minna vaid mõnesaja meetri kaugusele ehituse juurde.
„Kuss!” sisistas Jan äkki ja kükitas. Ta uuris võõra maja juures toimuvat.
Silver laskis end kärmelt sõbra kõrvale kükakile.
„Maja kõrval liikus keegi. Ootame natuke,” sosistas Jan ja piilus lauavirna tagant ettevaatlikult sinnapoole.
Lagendikul asuv maja onni juurde ei paistnud, aga kui keegi ehitusel tööd tegi, kostis metsa haamrilööke ja saagimist. Jan ja Silver taipasid, et järelikult kostavad ka nende ehituse helid majani, kui nad metsas tööle hakkavad. Jan aga rahustas sõpra, et sellest pole midagi, sest teisel pool metsa ehitati samuti maja ja seepärast peaks arvatama, et hääled tulevad sealt.
Poistele sobis see hästi, et onnikoht oli kahe ehitatava maja vahel, sest nii sai mõlema juurest laudu näpata.
„Näe, läheb ära,” ütles Silver.Maja juures kohmitsenud mees kõndis mööda teed eemale. Jan tundis teda, see oli naabrimees Margus Kaarelson.
„Hakkame aga pihta,” oli Jan hakkamist täis ja lõi käed esimese laua külge.
Poisid ei võtnud laudu virna otsast, vaid tirisid neid teiste laudade vahelt. Nii ei jäänud näha, et keegi on vargil käinud. Lauahunnik oli vähemalt kaks meetrit kõrge ja mitu meetrit lai. Kui mõlemal poisil oli viis lauda käes, asetasid nad need üksteise peale ja hakkasid metsa poole vedama.
„Järgmise satsi võtame Ivanovi maja juurest,” seletas Jan.
Tehti veel mitu retke. Juba samal päeval sai poistel onni põrand valmis ja kohe meisterdasid nad ka redeli.
„Kui me sellise tempoga teeme, siis nädala või kahega peaks valmis saama,” ütles Jan. „Kui ainult laudu jätkuks. Liiga palju neid virutada ei saa.”
„Ma toon homme kodust ka mõned. Küll jätkub,” arvas Silver ja peitis haamri puu äärde sambla alla. Jan tegi oma haamri ja saega sama.
Mööda vana karjatamisrada kodu poole sammudes nägid sõbrad taas puude all haigrut, kes ikka veel oma poega otsis.
NÄPP NÕUAB VÕLA TASUMIST
„Makaronid, makaronid, makaronid,” mõtles Rain järjekordsele tülgastavale lõunasöögile. Nüüd oli ta juba mitu nädalat vanglas olnud ja ahastuse äärele jõudnud. Ta ei teadnud, kuidas need kolm kuud vastu pidada. Kehv söök oli kõige väiksem mure. Kõige enam tundis ta puudust värskest õhust, sest vangla haises. Mingi imelik lehk lehvis müüride vahel. Rain ei osanud seda kirjeldada. Vahel tundus talle, et tegelikult polnudki see hais. Äkki oli see tema ettekujutuse vili? Vabaduse puudumine ja igapäevased pealesunnitud tegevused, allumine, käsud, vastumeelsus kõige suhtes – see moodustas omamoodi ebamäärase atmosfääri.
Rain raputas pead, et hullud mõtted kaoksid – polnud siin midagi ebamäärast. See oli higi, sigaretisuits, pesemata peldikupott, tolm, keedetud makaronid – need kõik haisesid.
Rain tundis emast puudust. Kodus polnud ta emalejust tihti mõelnud. Nüüd mõtles. Ema oli üksi jäänud ja pidi majapidamisega Raini abita hakkama saama. Ega Rain olnud kodus olles teab mis suur abistaja, kuid osa töid tegi ta ikka. Ema pahandas alatasa Rainiga, et ta sõpradega vähem ringi jookseks ja kodus oleks, kuid jutt lõppes sellega, et Rain lõi oma toa ukse kinni ja istus kogu päeva üksi või läks välja. Koju saabus ta tavaliselt alles südaöö paiku.
Kolm nädalat pärast avariid oli Rain uuesti miilitsasse uurija juurde kutsutud ja juba nädal hiljem toimus kohtuistung. Enne kohtusseminekut oli Rain käinud Antsu vaatamas, ent siis ei osanud sõber veel täpselt öelda, kaua haiglaravi kestab. Rain ei teadnud, kuidas sõbral praegu läheb. „Tuleks keegi vähemalt vaatamagi,” mõtles ta. Sõbrad oleksid ta nagu unustanud.
„Kivipea, üks asi oleks vaja korda ajada,” katkestas Raini mõtteid voodiservale istunud Näpp. „Lähme koridori, seal räägin.”
Rain järgnes talle.
Näpp toetas käe vastu seina ja kummardus Rainile lähemale. „Asi on nii, et sinu abi läheb vaja.”
„Millist abi?”
„Sinu kivist pea kuluks ära,” ütles Näpp ja muigas.
See jutt Rainile ei meeldinud.
„Saad aru küll, ühele kutile on vaja koht kätte näidata.”
„Sa mõtled, et on vaja peksa anda?” küsis Rain.
„Ei, valssi on vaja tantsida,” tögas Näpp. „Loomulikult on vaja peksa anda.”
„Mis mina siia puutun? Mul pole vaja kellelegi peksaanda. Peksa ise, kui tahad,” ajas Rain vastu ja tahtis ära minna.
Näpu näoilme muutus
