mis tegin… no juhtus nii,” torises Jan.
Kui haigur kaugemale läks, liikusid poisid lähemale. Jan ja Silver jäid heleda nuku juures seisma ja kummardasid.
„See on ju linnupoeg! Surnud vist,” ütles Jan umbusklikult.
Silver kükitas ning katsus pika kaela ja jalgadega valget linnukest.
„Noh, on või?” oli Jan kärsitu.
„On jah,” sõnas Silver vaikselt.
„Vaeseke. Kust ta siia sai?” küsis Jan sosinal.
Silver vaatas enda ümber. Puualune samblik oli täis valgeid lärakaid, mis nägid välja nagu linnu väljaheide. Puuokstel ja tüvel oli samuti valgeid laike. Silver vaatas üles.
„Kuule, sellel haigrul on siin puu otsas pesa,” teatas ta.
Jan pööras pilgu üles. „Võib küll olla. Paistab, et see pisike haigur on pesast välja kukkunud ja surma saanud,” pakkus ta.
„Tead, matame ta maha, ega me saa teda siis vedelema jätta,” ütles Jan ja hakkas ise sõrmedega pehmet sammalt ja mulda kraapima. Silver tuli sõbrale appi ja mõne minutiga oli pikergune auk valmis.
„Nii,” sõnas Jan. Ta tõstis paarikümne sentimeetri pikkuse haigrupoja auku.
„Kas peame kolm peotäit mulda ka peale viskama?” küsis Silver natuke kahtlevalt. Inimeste matustel nii tehti.
„No eks sa viska, aga me peame talle ju niikuinii mulla peale ajama. Mis seal siis vahet, kas kolm korda või rohkem,” lausus Jan.
Jan patsutas mulla kinni ja ajas end püsti.
Kui poisid eemaldusid, liikus vana haigur matmispaigale lähemale. Ta kõndis ümber puu, seisatas, astus siis oma võnkuval kõnnakul metsa alt välja lagendikule ja tõusis tugevate tiivaliigutustega õhku.
RAIN JÄÄB VÕLGU
Raini pea oli mõtetest paks. Viimased nädalad olid möödunud nagu õudusfilmis – avarii, sõbra juures haiglas käimine, siis ülekuulamised miilitsas, kohus ja kõige lõpuks kohtuniku sõnad: „Kolm kuud vangistust noortevanglas!”
Rain keeras end kõhuli ja peitis näo patja.
Ta oli alles paar päeva vanglas olnud. Ükski sõber polnud teda vaatamas käinud. Ümberringi olid võõrad näod, vastikud pilgud ja närviline õhkkond.
„Kivipea, sinu kord on tuba koristada!” hõikas nurgavoodis lösutav turske sell, kes oli valvuriga ülbitsenud. Teised poisid keerasid pead ja ootasid reaktsiooni.
Rain vaatas rääkijat ja lasi pea tagasi õhukesele padjale.
„Ohoh, nii kõva mees!” jätkas kõneleja sekundi pärast.
Rain kuulis, kuidas poiss voodi naginal tõusis ja tema poole astus.
„Kuule, vibunina, hakka koristama või muidu lahkudsiit roomates!”
Raini valdas samasugune tunne nagu siis, kui pidi naabervoodi Topust ründama. Kuna tookord see mõjus, otsustas ta seekordki ülbitsejale vastu seista. Ta tegi seda endalegi ootamatult äkiliselt, kui välkkiirelt püsti kargas. Ta seisis pika ja laiaõlgse rahuliku olekuga poisi ees, kes Raini ootamatule hüppele isegi ei reageerinud.
Rain kohmetus.
„No ja mis edasi? Tahad mulle ka oma kivipeaga laksu anda? Lase käia, jupats!” lausus poiss külma kõhuga.
Rain mõistis, mida võõras „jupatsi” all mõtles, sest too vaatas talle ülevalt alla.
„Hakka aga pihta, ega see sul siin hotell ole, et keegi koristama tuleb,” jätkas võõras.
Poisi rahulik toon rahustas Raini, kuid ta polnud kindel, kas praegu peaks olukorraga leppima või enda eest seisma. Viimases hädas vaatas ta Näpu poole, sest kedagi teist ta ei tundnud.
Näpp pilgutas talle silma ja tõusis. „Ega sul vist midagi muud üle jää kui lapp kätte ja küürima,” teatas ta Rainile.
„Sellest nüüd küll abi pole, kretiin,” mõtles Näpu sõnadest nördinud Rain.
„Kui sul just tšaid ei ole?” katkestas Näpp Raini mõttekäigu.
„Mis tšaid?” ei saanud Rain aru.
„Ta ei tea, mis on tšai! Nojah, sa oled ju kivipea!” hõikas Raini siniste silmaalustega naaber ja naeris. Ka teised naersid.
Rain keeras end ümber ja tahtis mõnitajale juba virutada, aga ei saanud paigalt, sest tema vastas seisev poisimürakas haaras tal rinnust kinni ja tõmbas enda poole.
„Kuhu nüüd, jupats! Rahune. Kas tal on tšaid?” küsis ta ja vaatas üle õla Näpu poole.
Näpp kehitas õlgu. „Kes teab, äkki on, aga hoiab endale,” vastas kiilakas taskuvaras muiates.
Hiiglane puuris pilguga Raini. Poisi kulmud tõusid kaar jalt peaaegu poole otsaesiseni, kui ta küsis: „Noh, Kivipea, on siis või?”
Rain oli segaduses. Ta ei saanud ikka aru, millest jutt käib, kuid hetke pärast meenus talle, mida tšai tähendab. See oli vene keeles tee. Ta oli seda ju koolis õppinud.
„Ahjaa, mulle ei tulnud meeldegi. Muidugi on,” pobises ta.
Rain püüdis sammu voodipeatsi poole astuda, kuid turske poisi tugev haare hoidis teda paigal. Poiss lasi ta kaheldes lahti. Rain kummardus ja võttis sahtlist teepaki.
„Aga palun, ma polegi suurem asi teejooja,” lausus ta.
Poiss krahmas paki enda kätte, keeras ringi ja läks sõnagi lausumata minema.
Rain jäi voodi juurde seisma ega osanud midagi öelda ega teha. Ta ei mõistnud, miks see tee nii tähtis oli.
Ta suundus juba ämbrit ja lappi võtma, kui turske poisi sõnad teda katkestasid: „Mine maga edasi. Topus, sina pesed põranda puhtaks!”
Siniste silmaalustega poiss ajas end vastumeelselt istukile. „Miks mina? Las Kivipea peseb, ta pole veel kordagi pidanud pesema!” hädaldas Topus.
„Ole vait ja tegutse!” tuli kiire vastus.
Rain astus tagasi voodi juurde ja istus. See oli imelik, et vaid mõne hetke eest oli teda sunnitud end alandama ja põrandat pesema, kuid kõike muutis üks tühine teepakk. Rain oleks tahtnud kelleltki aru pärida, aga ei julgenud. Ta vaatas taas Näpule küsivalt otsa, kuid see ainult muigas ja pilgutas jälle silma.
Topuseks kutsutud poiss jõllitas Raini vihaselt, kuid võttis pesuvahendid ja hakkas tegutsema.
Järgmisel hommikul sööklas istus Näpp Raini lauda.
„Sa oled ikka täitsa roheline,” ütles ta naerdes.
„Mis mõttes roheline?”
„Ütleme siis nii: sa oled veel vanglavärgis väga loll,” seletas Näpp.
Rain sai sellega ainult
