ka väiksematel erakondadel. Rohelised on näiteks seisukohal, et erakondade moodustamine peaks olema lihtsam, et ühiskonnas tekiks rohkem erinevate maailmavaadete esindajaid.
Niisiis võib täheldada ühiskonnas kahte suundumust – esiteks poliitiliste jõudude konsolideerimisele parem- ja vasakliiduks, mis oma äärmuses võiks viia kahe suure erakonna tekkeni; ning teiselt poolt arvamuste paljusus ja võimulepürgijate hulga suurendamine, milline olukord oli meile vägagi tuttav 1992. ja 1995. aasta Riigikogu valimistel. Nagu need näitasid, sai Riigikogu valitud ka siis, kui põhihulga tegijaist moodustasid valimisliidud. Väiksemates kohtades on tegijate hulk nii või teisiti piiratud ja pole oluline, kas nad kandideerivad valimisliidus või erakonnas, ikka valitakse just need inimesed.
Nii nagu tollal, on ka täna küsimus pigem selles, kui töövõimeline valimisliitudest moodustatud parlament on. Kui erakondades toimib distsipliin, kus tuleb erakonna tahtele alluda (et ka edaspidi nimekirja pääseda), siis vabalt kujunevate valimisliitude korral niisugune distsiplineeriv mootor puudub. Tõenäoliselt moodustatakse Riigikogus enamuse võitnud valimisliitude põhjal ka valitsus, ent niisugune liit, kus valitseb arvamuste paljusus, ei püsi kaua. Sotsiaaldemokraatide tõrjumine valitsusest 2009. aastal näitas, et isegi kolm eri arvamust võib ühe valitsuse jaoks ületada kriitilise piiri. Aga mis saab siis, kui koalitsiooni moodustavad 51 isikut, kellel on 51 erinevat arvamust ja vaba voli fraktsiooni vahetada ning koalitsioonist lahkuda? Niisuguse valitsuse kestus võib olla vägagi lühike. Tagajärg oleks valitsuste kiire vahetumine ja tõenäoliselt ka valitud parlamentide sama kiire ammendumine, mis tooks kaasa erakorralised valimised ja sellega suurenevad riigi kulutused.
Nõnda siis on erakondade roll ühiskonna arvamusi konsolideeriv ja poliitilist elu distsiplineeriv. On avaldatud arvamust, et optimaalne arv erakondi Riigikogus on 4–6. See tagaks piisava hulga erinevaid arvamusi ja võimaldaks moodustada erinevaid koalitsioone. Halvim oleks kaheparteisüsteem, kus üks võimule tulnud partei võib radikaalselt muuta kogu riigikorraldust. Kujutan ette, et näiteks Keskerakonna valitsus võiks kehtestada Eestis teise riigikeelena ka vene keele ja anda kodakondsuse kõigile alalistele elanikele, kuivõrd keelepiirangut siis enam ei eksisteeri.
Erakondadele tugineva ühiskonnamudeli kasuks kõneleb ka see, et seda on odavam üleval pidada. Teiselt poolt tuleb nende väärtuste eest maksta teiste väärtustega – võim etableerub ja kaugeneb rahvast, kujuneb välja kindel poliitiline nomenklatuur, kelle jaoks aadete kõrval või asemel on oluline isiklik heaolu jne. Üks suuremaid kaotusi on kindlasti ka vaimuinimeste – teadlaste, haritlaste ja kultuuritegelaste eemalehoidmine sellisest võimust. Muidugi, alati on olemas neid kultuuritegelasi, kes on nõus peibutuspartidena laskma end nimekirjadesse lülitada. Võib-olla loodavad nad nii saavutada stabiilse sissetuleku, võib-olla kannustab neid ka tõepoolest naiivne usk, et nad suudavad Riigikogus midagi ära teha. Tegelikkus näitab, et parteidistsipliini tingimustes on üksikisiku roll, eriti juhuslikult parlamenti sattunute puhul, suhteliselt tagasihoidlik.
Aatemehed ja aidamehed
Kuigi ilma erakondadeta pole demokraatlik ühiskond võimalik, ei tähenda see väide seda, et erakondadele on antud vaba voli teha mida iganes. Meenutades Winston Churchilli ütlust demokraatia ebatäiuslikkusest, on mitmed poliitikud püüdnud õigustada ka erakondade poolt tehtud vigu, just nagu oleks räpane poliitikategemine midagi demokraatiale igiomast ja loomulikku.
Sama loogika kohaselt on mõnede poliitikute arvates loomulik seegi, et ka erakondadest koosnev parlament on ebatäiuslik, ja sinna polevat midagi parata, selline see demokraatia kord olevat. Eriti hästi tuli see seisukoht esile vaidlustes parlamendiliikmete palkade üle 2009. aasta lõpus, kui kõlas arvamusi, et demokraatia ongi kallis ja kui rahvas tahab parlamenti, siis tuleb selle eest kõvasti maksta. Sest kui makstakse vähe, siis tuleb parlamenti vaid lumpen.
Mina seda seisukohta ei jaga. Ma olen arvamusel, et kui Eesti parlamendiliikme palk teha just nii suureks või väikseks, kui see on näiteks Eesti haritlastel, siis saame me parlamendi, kus domineerivad just selle palgagrupi esindajad. Kuna sellesse palgagruppi kuulub ka enamik aatemehi ja – naisi, siis jääb lootus, et väiksema palga korral tulevad parlamenti just need, kes tahavad riigielus midagi ära teha, ja mitte need, keda meelitab vaid kõrge palk. Küllap jääksid tulemata mõned ärimehed ja tippjuhid, kes mujal teenivad paremini. Aga neid ei ole kuigi palju ja neid ei ahvatle ka 50 000 või 60 000 krooni suurune tasu, mis samas tõmbab keskpärasust ehk nn aidamehi, kelle peamine eesmärk on olla tähtis ja hästi elada, ilma selleks eriliselt pingutamata. Riigikogu on eriti mugav koht näiteks väikeärimeestele, kes tänu Riigikogule säästavad oma äri jaoks isikliku palgakulu ja saavad rahulikult oma äri edasi ajada.
See, kes satuvad parlamenti, on ilmselgelt erakondade teha. Üheks võtmeküsimuseks on erakonna valimisnimekirjade koostamine. Nimekirjad koostatakse põhimõttel, et selle eesotsas oleks parteilise nomenklatuuri kõrval ka häälepüüdjatest peibutuspardid – Mart Laari kõrval Erki Nool, Edgar Savisaare kõrval Hendrik Normann, Katrin Siska või Võsa Pets jne. Eriti hea valimisnimekirjade kombineerija 2003. aasta Riigikogu valimistel oli erakond Res Publica, mis värbas oma nimekirjadesse hulganisti tuntud kultuuritegelasi. Ilmselt läks neil korda neid kultuuritegelasi veenda, et just nemad on see jõud, mis toob Eesti poliitikasse uued tuuled. Aga nagu mäletame, ei olnud respublikaanide liidri Juhan Partsi 2003. aastal võimule tulnud valitsus kuigi edukas ja komistas lõpuks Lihula monumendi otsa, asudes represseerima Eesti enda teisitimõtlejaid.
Res Publica näide osutab samuti, et peibutuspardist haritlane või kultuuritegelane ei ole kuigi osav tegema Riigikogu liikme tööd ega kõlba pidama ka ministriametit. Maname pilgu ette mõne tuntud näitleja või laulja ja kujutleme teda töötamas kas õiguskomisjonis või riigikaitsekomisjonis. See tegevus ei ole kuigi efektiivne. Mina eelistan head näitlejat ja lauljat pigem laval kui Riigikogus. Nad on suurepärased inimesed, aga Riigikogus on nad vales kohas.
Nimekirjade koostamist mõjutab ka erakonnaliikmete isiklik rahaline panus erakonna või vähemasti iseenda valimiskampaaniasse. Riigikogu liikme kõrge palk võimaldab käsitada Riigikogu mandaati pikaajalise investeeringuna, kus nelja aasta jooksul on võimalik teenida 2,5–3 miljonit krooni. Selline mõttelaad toob Riigikokku neid, kelle rahakott on haritlaste omast ilmselgelt suurem ja kes võimelised ka parteikassat toetama, et katta suuri valimiskulutusi.
Eelnevale lisandub veel üks tegur – kohalik tasand, kuivõrd valdav enamik Riigikogu liikmeist valitakse ringkonnas. Nimekirjade koostamisel tuleb arvestada kõikide valimisringkondadega ja nende inimressursiga, mis ei pruugi olla alati parim.
Oma osa kandidaatide reastamisel on ka hääletusel erakondade siselistis, kuid nagu senised tulemused on näidanud, toob see nimekirjade etteotsa eelkõige sellesama partei nomenklatuuri, kes on oma koha kätte võidelnud pideva aktiivsusega nii erakonnasisesel suhtlemisel kui ka väljapoole.
Psühholoogiliselt ja erakonna sisekliima seisukohalt on nimekirjade koostamine üks kõige keerulisemaid protsesse, kus emotsioonid löövad üle pea kokku ja lõpptulemus ei pruugi olla ennustatav.
Aga kuidas siis ikkagi teha nii, et tagada erakonnale valimisedu ja tuua Riigikokku ka produktiivseid inimesi? Sellele küsimusele ei olegi ühest vastust. IRLi esimehe Mart Laari arvates on üks võimalus vältida väheproduktiivse ja elust võõrandunud parteinomenklatuuri teket see, kui piirata ühe inimese järjest Riigikogus veedetav periood kahe koosseisuga, võimaldades tal uuesti kandideerida alles pärast nelja-aastast pausi. „See tooks kõikides erakondades kaasa poliitilise nomenklatuuri olulise nõrgenemise ja sunniks riigikogu liikmeid rohkem kokku puutuma eluga väljaspool parlamenti. Poliitikas toimuks üsna tõsine uuenemine: valimistel edu saavutamiseks peaksid erakonnad avalikkusega rohkem suhtlema, olema avatumad ja toetama erakonnasisest demokraatiat. Vastasel korral poleks neil edu loota,” kirjutab Laar.23
Kahtlemata toob see Riigikogu koosseisu mingeid muutusi, kuid senine praktika on näidanud, et
Mart Laar, „Usaldus: ühiskonna tugevuse võti”. Eesti Päevaleht, 15.1.2010.
