pole ma märganud, et Facebookis annaksid tooni töötuks jäänud inimesed. Kui Eesti sajast tuhandest töötust väidetavalt 70–80 protsendil ei ole keskharidust, siis on see ka mõistetav. Mulle tundub, et Facebookis suhtlejate valdaval enamikul on kõrgharidus. Haritlasi võib vaevata küll üksindus, kuid tööpuudus üldiselt mitte.
Omaette fenomen on ajakirjanike ja poliitikute omavaheline suhtlus. Ajakirjanikele on Facebook koht, kust saab muuhulgas teada, mida poliitikud teevad ja mõtlevad. Poliitik omalt poolt annab korrapäraselt aru, mis tal lähiajal plaanis – kas ta esineb mõnel konverentsil, raadios või teles – või mida ta on oma blogis kirjutanud.
Facebooki ja tema vennaskonda (Twitter, Orkut, LinkidIn, MySpace jt) on tituleeritud uhkelt ka uueks meediaks. Meediaspetsialistid juba murravadki pead, kuidas seda nähtust ära kasutada, et viia organisatsiooni või ettevõtte sõnum otse rohujuure tasandil toimivasse suhtluskeskkonda. Et mingi organisatsiooni tegevust jälgida, pead olema selle „järgija” või „fänn”. Mina olen Twitteris Eesti Välisministeeriumi „järgija”, Facebookis aga Euroopa Komisjoni esinduse Eestis, Hispaania Maja, Tallinna Linnateatri ja veel mõne organisatsiooni „fänn”. Mingeid uuringuid selle kohta, kui hästi sõnumi edastus laiemalt on õnnestunud, pole ma näinud. Nii võin mingeid otsustusi tehes järgida vaid oma sisetunnet. See ütleb, et inimlik ja ametkondlik tasand ei taha hästi haakuda. Võõristav on suhtluskeskkonnas lugeda ametlikke teateid. Samas lasen end meelsasti kutsuda vaatama tasuta filme, mida näitavad Euroopa Komisjoni esindus Eestis ja Hispaania Maja.
Kuid see on kiiresti arenev keskkond, ja mine tea, mida tulevik toob. Arvestades tohutut rämpspostituste hulka Facebookis, võib ka juhtuda, et see keskkond lämbub omaenda rämpsu sisse ära ja tema „sõbrad” ja „fännid” kolivad kuskile mujale.
Mõnikord mõtlen, mida ma sealt tegelikult otsin või miks ma raiskan oma aega. Ühtki ratsionaalset selgitust pole pähe turgatanud. Võib-olla just sellele tuginebki Facebooki geniaalsus – nad on loonud midagi, mis kisub kaasa, vaatamata kuskil sisimas peituvale teadmisele, et tegelikult neelab see ju suure osa sinu elust, nii et paljud muud olulised asjad jäävad tegemata.
Ehk on Facebook ka mingit uut liiki sõltuvus, eritades kasutaja verre eri liiki mõnuaineid. On ju nii erutav visata oma sõnum õhku ja vaadata, kuidas teised reageerivad. Või eksponeerida ennast ja oma perekonda kogu oma armsuses, et siis lugeda teiste kommentaare. Nii mööduvadki tunnid arvuti taga. Nii möödub elu, kritseldades Facebookis tahvlile mõttetusi, mis juba mõne päeva pärast haihtuvad virtuaalsesse tühjusse.
Sellest sõltuvusest vabaneda polegi nii lihtne. Isegi kui otsustad, et nüüd aitab, toimib Facebook edasi, Hispaania Maja kutsub sind jätkuvalt filme vaatama ja Facebooki liikmed saadavad sulle sõbrakutseid, mis kõik potsatavad e-mailidena sinu postkasti. Üks võimalus on Facebooki enam mitte vaadata ja avada endale ka uus e-postkast. Võib sooritada ka virtuaalse enesetapu, otsides selleks internetist vastava teenusepakkuja, kes kustutab su Facbooki võrgust ja teeb selle mahuka töö sinu eest ära. Sellist teenust pakub näiteks Web 2.0 Suicide Machine.26 Tõsi, Facebook otsustas selle teenuse blokeerida ja virtuaalseid enesetapjaid sellega kaitsta. See kõlab üllameelselt, ja ma ei teagi, mida arvata. Võib-olla tõesti laseks oma virtuaalkehal seal virtuaalmaailmas rahumeeli olla ja ei teeks temast enam välja. Lihtne, avad vaid uue postkasti ja unustad Facebooki. Juhul muidugi, kui sind ei häiri, et kõik sinu Facebookis sisalduvad andmed on laiale maailmale Google’i otsingumootori kaudu endiselt kättesaadavad.
II OSA
Kirgastumise ime
Elu kadunud mõte
Majandus on surutises27 ja inimesed on surutises, tarbimisele on pidurid peale tõmmatud. On vist loogiline, et majandusseisakut ja inimese kurvameelsust tähistatakse sama mõistega – depressioon. Ent mida siis teha, kui šoppamine ei ole enam jõukohane ja kauba peab nukralt poeriiulile tagasi panema; kui uue korteri mõttest tuleb loobuda ja kitsikuses edasi vireleda? Otsida süüdlasi, tarbida antidepressante, panna viina? Või on ka teisi alternatiive?
Mõnikord on tark vastust otsida kaugest ajast ja arutleda, mis oleks, kui… Mis oleks, kui Paabeli vangipõlvest naasnud juudid oleksid lisaks Vana-Sumeri loole ülemaailmsest veeuputusest laenanud oma pühasse raamatusse28 teisegi iidse müüdi – loo sellest, kuidas Uruki linna kuningas Gilgameš otsis elu mõtet ja surematust?
Võib-olla oleks maailma ajalugu kulgenud teisiti? Ehk põlgaksid tänased inimesed Gilgameši kombel ära heaolu ja otsiksid selle asemel elu mõtet? Võib-olla poleks olemas ka tänaseid probleeme? Paraku jätsid juudid selle loo üle võtmata ja elu mõtte otsinguid me piiblist ei leia. Seetõttu ei ole see teema kuigi sügavalt juurdunud ka Lääne kultuuri. Vähemasti argimõtlemise tasandil. Küll on hästi idanenud ja vilja kandnud müüt kaotatud paradiisist, lugu sellest, kuidas Aadam ja Eeva Jumala käest kinga said. Nii kannab Lääs endas üha ihalust paradiisi tagasi pääseda ja heaoluühiskond on selle ihaluse väga selge väljendus. Ja kui heaoluühiskond juba kord on toonud paradiisi maa peale, siis miks peaks vaevama end sellega, mis pärast tuleb? Mis saab siis, kui tarbimispidu lõpeb ja tuleb surm?
Ka elu mõtet otsivale Gilgamešile soovitas kõrtsiemand Sidur, et pühendagu Gilgameš end parem elu nautimisele, sest pääsu surma eest pole ja arutu on ponnistada millegi olematu nimel. Sidur pakkus end Gilgamešile ka „naisetööd” tegema. Aga ei tahtnud Gilgameš elu nautida ega maitsta Siduri armulembust, tema tahtis saada surematuks.
Paraku, nii nagu piiblis keeras madu Eeva ja Aadama paradiisielu tuksi, sekkus madu ka Gilgameši tegemistesse ja sõi ära vetesügavustest toodud surematuse võluõie. Madu sai seeläbi võime vahetada nahka ja üha uuesti nooreneda, Gilgamešile jäid tühjad pihud ja hala, et madu pani kauni õie pintslisse ja kõik üllad soovid jäid seepärast täitmata.
Miks võinuks see legend maailma mõtlemist muuta? Kuigi esmapilgul tundub, et selles müüdis pole midagi erilist, on ometi tegemist radikaalse hoiaku muutusega – inimeseks olemise eesmärk pole mitte muretult paradiisiaias puu otsast õunu noppida, vaid hoopiski elu mõtet otsida. Just niisugusele järeldusele jõudis Uruki valitseja Gilgameš.
On raske hinnata, kas see mõttekäik tänapäeval ka reaalselt kedagi lohutab – kui tööd ei ole, laenud on kukil ja pere tahab toita? Või kas elu mõtte otsing võiks korvata igapäevaprobleeme? Jah, mõttelaadi on raske muuta, kui probleemid on kuhjunud ja pea on täis sundmõtteid.
Kui presidendiproua lohutab töötuid mehi, et nüüd on neil võimalus kodus lastega tegeleda29, siis ilmselt on sellist lohutust esmapilgul raske mõista. Töö olemasolu ongi mehe elu mõte – kui pole tööd, langeb enesehinnang, siht kaob silme eest. Kui uskuda Abraham Maslow’ inimvajaduste püramiidi, hakkab inimene elu mõtet otsima alles siis, kui kõht on täis ja elu rahulik, kui inimsuhted on paigas ja tunnustusvajadus rahuldatud.
Maailma ajalugu ja religioonide areng näitab samas ka vastupidist – religioon ja usk üleloomulikku tekib siis, kui kõht on tühi ja kõik on halvasti. Üksikinimene jõuab religiooni juurde enamasti just isiklike kannatuste kaudu. Kui surmahaigus on kallal, siis pöördub väga suur osa inimesi nõidade ja imeravitsejate poole. Ka Gilgameš hakkas elu mõtet ja üleloomulikke lahendusi otsima pärast oma sõbra Enkidu kaotust.
Depressioon majanduses ja inimelus on nagu võimas mütoloogiline pööris, mis muudab inimeste käitumist. Heaoluühiskonnas tähendab see paradiisist väljaheitmist. Alalhoidlikumad jäävad ootele ja piiravad tarbimist, kuni paradiisiväravad uuesti avanevad. Teised otsivad lohutust meelemürkidest, kolmandad siirduvad rännakuile
Askur Alas, „Enesetapp interneti suhtevõrgustikes”. Eesti Ekspress, 6.1.2010.
2008. aasta teisel poolel kulmineerunud ülemaailmse majanduskriisi põhjuseks oli USA kinnisvarabuum, sellega kaasnev ülelaenamine ja katteta väärtpaberite ohjeldamatu müük, mis põhjustas maailma finantsturgude kokkukukkumise. Selle mõju avaldus kõige otsesemalt ka Eestis, põhjustades 2009. aastal massilise tööpuuduse, maksude alalaekumise ja sellega ka tõsise puudujäägi riigieelarves.
Ülemaailmsest veeuputusest pajatab 1. Moosese raamat. See on osa Vanast Testamendist ja juutide pühast raamatust Toorast.
Oma isadepäeva kõnes Estonia kontserdisaalis 9. novembril 2008 ütles Evelin Ilves: „Mõningase lihtsustusena võib öelda, et isegi ülemaailmne finantskriis töötab praegu Eesti meeste tervise huvides – sest võidujooks uute ja aina kallimate asjade järele on vähemasti ajutiselt peatunud ning selle asemel, et ületundidega kasvavat ostuvajadust rahaliselt toita, võib mees hoopis lastega tegelda ja kodus istuda.”
