kes sisuliselt importisid erakonna esimehe, kelleks sai 2009. aastal Jüri Pihl24. Seega ka Laari idee ei tööta, piirdudes heal juhul vaid parlamendi iluraviga, kutsumata selle koosseisus esile suuri muutusi. Küsimus on ju lõpuks selles, kuidas tuua parlamenti kõige võimekamaid ühiskonna liikmeid, kes samas ei pruugigi kuuluda mõnda erakonda. Küsimus ei seisne seega mõne nomenklatuurse erakonnaliikme tasalülitamises neljaks aastaks.
Sotsioloog Juhan Kivirähki arvates tuleks selleks, et tuua parlamenti silmapaistvaid isiksusi ja väljapaistvaid spetsialiste, pigem tugevdada erakondade sisedemokraatiat, pühendada erakonnasiseselt rohkem tähelepanu ühiskondlike protsesside analüüsimisele ja luua erakondade juurde vastavad mõttekojad. Sinna peaks Kivirähki arvates kuluma ka erakondadele riigi poolt eraldatav raha, mis paraku kulub valimisreklaamiks.25
Kokkuvõtteks. Võimekaid inimesi on erakondades piiratud hulk ja ka juhuslikult Riigikokku sattunud haritlane või kultuuritegelane ei pruugi olla efektiivne. Samas puudub mehhanism, kuidas tuua parlamenti tõepoolest tunnustatud asjatundjaid. Selle tulemuseks on mõnevõrra hirmutav tõdemus, et valimisnimekirjad tekivad hulga subjektiivsete ja juhuslike tegurite mõjul, kus nimekirja pääsenud inimeste kvaliteet ja tegelikud oskused võivad olla üpriski teisejärgulised.
Parlament, sõber ja peksupois
Viimane Ülemnõukogu ja seejärel alates 1992. aastast valitud Riigikogu on olnud ajakirjanikele ammendamatu inspiratsiooni allikas. Nii Eesti iseseisvuse taastamise ajal kui ka vahetult selle järel pakkus parlament piiramatus koguses uudiseid. Ühiskond oli välja kujunemata ja see peegeldus ka parlamendis, kus valitses meeleolude ja poliitiliste jõudude kaos. Riigikogus olid ühtaegu esindatud nii rahvuslased kui ka vene erakonnad; nii kuningriiklased kui ka valimisliitudes kandideerinud parteitud tegelased. Oli hulganisti teemasid, mis hoidsid ajakirjanike huvi üleval – omandireform, keeleseadus, kodakondsuse põhimõtted, venekeelse hariduse küsimus. Paljudes asjades polnud selge, kuhupoole kaalukauss kaldub. 1992. aastal võimule tulnud rahvuslik tiib jätkas Eesti Kongressi poliitikat, samas kui Savisaare rahvarindetiib survestas valitsust leebema kodakondsus- ja keelepoliitika suunas. Nõnda pakkus see konfrontatsioon ajakirjandusele värvikireva paleti, millega kujundada oma väljaannete uudiskülgi.
Kuna Eesti õigustik oli enam kui puudulik, tuli Riigikogust seadusi nagu Vändrast saelaudu. Riigikogu kolmapäevased istungid venisid sageli hiliste õhtutundideni, komisjonide esimeeste tubades põles aga laualamp tihti hommikuni. Riigikogu liikmete ja ajakirjanike suhted olid enam kui sõbralikud, lõpuks tehti ju koos Eesti riiki. Koos joodi ka Riigikogu puhvetis ohtrasti õlut, sageli ka veini või veelgi kangemat kraami. Õllelauas sai palju taustainformatsiooni, mida ajakirjanik vajas. Koos info hulgaga kasvas laual ka õllepudelite-klaaside hulk, nii et juhtus, et laual polnud enam kohta kuhu kätt toetada. Nii mõnigi rahvasaadik või ajakirjanik taarus teinekord mehiselt seinast seina, aga pahaks seda talle ei pandud.
Raske öelda, millal saabus murdepunkt, see oli kunagi 90ndate teisel poolel. Riik hakkas kuju võtma, suur osa seadusi oli valmis kirjutatud, eelnõud muutusid aina spetsiifilisemaks ja pakkusid üha vähem avalikku huvi. Selle tulemusel mandus terav poliitiline konfrontatsioon kemplemiseks pisiasjade üle ja Riigikogu jäi sisuliste uudiste poolest aina ahtramaks, sundides ka ajakirjanikke n-ö profiili muutma.
Ei mäletagi täpselt, kes oli see ajakirjanikust Juudas, kes ühel päeval võttis üles teema, et Riigikogus juuakse alkoholi. Kuna võin eksida, jätan nime nimetamata, sest esimese kirjutaja järel hakkasid parlamendisaadikute „alkoholiprobleemi” käsitlema kõik väljaanded. See oli hea näide võltsmoraalist: koos söödi, koos joodi, aga siis tõmmati joomakaaslasel tool alt ära.
Kuid ilmselt oli see ka objektiivne paratamatus. Nn A-kategooria teemade asemel, kuna neid enam polnud, hakati käsitlema teisejärgulisi. Eelnõudesse süüvimise asemel ilmutasid ajakirjanikud huvi, kuidas rahvasaadikud käituvad, milline on nende palganumber ja kuidas nad kasutavad oma kuluhüvitisi. Laiemalt väljendus see tendents ajakirjanduse üleüldises „kolletumises”, üha enam hakkasid ajakirjanduses tooni andma seltskonnaajakirjad ja kõmulehed, mille liidriteks on tänaseks välja kujunenud ajakiri Kroonika ja Õhtuleht. Kolletumine mõjutas ka teisi väljaandeid käsitlema just neid kollasevõitu teemasid, mis ühiskonnas rohkem vastu kajasid.
Sellise muutuse on läbinud ilmselt kõik heaoluühiskonnad. Käisin mõni aeg tagasi Budapestis Euroopa riikide parlamentide konverentsil, kus arutati, miks parlamendid pole avaliku arvamuse küsitlustes kuigi populaarsed ja mida selle muutmiseks teha. Minu üllatuseks selgus, et probleemid olid kõikides riikides ühesugused. Avalikkuse pahameelt kütsid üles parlamendiliikmetega seotud kõikvõimalikud skandaalid, nende liiga kõrge palk ja piiramatud kuluhüvitised. Nagu nähtus, polnud Eesti mingi erand.
Tagantjärele targana tuleb nentida, et ajakirjanike ja rahvasaadikute vennastumise aeg on möödas. Veelgi enam – see protsess on pöördumatu. Korduda saab see ilmselt vaid uue kataklüsmi tingimustes, kus nii parlamenti kui ka ajakirjanikke suunab eelkõige entusiasm ja missioonitunne. Täpselt nii, nagu see oli 80ndate lõpus ja 90ndate algul.
Täna on parlamendid peksupoisi rollis. See võib näida küll loomulik ja iseenesestmõistetav, kuid nõustuda tuleb ka nendega, kes on seisukohal, et parlamendi pidev halvustamine ja selle liikmete häbimärgistamine peletab sealt eemale loovad ja õrnatundelised inimesed ja jätab ukse lahti vaid neile, kes palga nimel on valmis selga tõmbama ka paksu elevandinaha ja elama avalikkuse poolt pidevalt rünnatud tsitadellis. Seegi lahendus ei ole mõistlik. Kuid võib-olla me elamegi ajal, kui häid valikuid selles küsimuses ei ole. Ja võib-olla ongi parem, sest kui selles küsimuses tekivad head valikud, siis on äkitselt halvasti midagi ühiskonnaga laiemalt. Sest haritlased ärkavad ju ikka kriisisituatsioonis.
Facebook – mis see veel on?!
Facebook on hea näide maailma muutumisest, täpsemalt, ühe maailma asendumisest teisega või päriselu kolimisest virtuaalsusesse. Facebook ja seal toimuv on suure osa inimeste jaoks palju aktuaalsem kui see, mis toimub ümberringi. Paratamatult tuleb pähe võrdlus seebiooperitega, mis köidavad inimeste tähelepanu märksa enam kui enda perekond. Facebook, see on iselaadne sootsium või ka globaalne foorum, mis 2010. aasta alguseks oli suutnud oma võrgustikku imeda juba 350 miljonit inimest.
Sellal kui Eesti ühiskond muretseb jätkuvalt isikuandmete vähese kaitstuse ja lekkimise pärast, olgu lekkinud materjaliks siis kellegi kohtutoimik või pensionifondi osakute suurus, loovutavad needsamad muretsejad Facebookile oma e-postkasti paroolid, lubavad seal vabalt tuhnida, riputavad Facebooki üles oma perepildid ja pajatavad kõikidele üksikasju oma eralust, andes Facebookile õiguse seda informatsiooni nii- või teistsuguses mahus ka kogu maailmaga jagada.
Minu arvates on see põhimõtteline ja totaalne hoiakumuutus. Põhjusi avalikuks eraeluks võib olla õige mitmeid. Puudutan neist vaid mõnda. Esiteks on Faecbook hea ja isegi vältimatu suhtluskeskkond üksikutele inimestele, kellel vastasel juhul suhtlusring üleüldse puuduks. Facebook omalt poolt loob illusiooni tohutust „sõprade” ringist, mis võib ulatuda sadadesse või isegi tuhandetesse. Piisab ju vaid sõbrakutsed laiali saata, ja „sõbrad” ongi platsis. Mina ei ole siiani saanud ühelegi sõbrakutsele eitavat vastust. Võib-olla on Facebook üks võimalus leida endale keegi ka päris ellu, kes oleks siis kas sõber või natuke rohkem kui sõber. Muidugi on Facebookis palju ka perekonnainimesi, kuid paraku napib suhtlust ka lastega kodus konutaval emal või isal, ja ka siin tuleb Facebook appi.
Facebookil on muide ka see hea omadus, et see otsib üles su vanad tuttavad, klassikaaslased ja sõbrad, keda sa päriselus pole juba ammu näinud. Võib-olla oled nende olemasolu äragi unustanud. Hea on teada, et nad on elu ja tervise juures ning nendega on võimalik vähemasti Facebooki vahendusel ka suhelda.
Ühe järgmise aspektina on Facebookil oluline roll inimese
2007. aastal valitsuse moodustamiseks peetud kõnelustel tegi Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond ettepaneku asuda moodustatava kabineti siseministriks justiitsministeeriumi kantslerile Jüri Pihlile. 2009. aastal valiti Pihl erakonna esimeheks vaatamata tõsiasjale, et erakondlikus poliitikas oli sisuliselt tegemist kogenematu uustulnukaga, mida näitas ka Pihli hilisem tegevus. Poliitiliselt eriti ebaõnnestunud oli Pihli pealekaebus Kaposse, milles Pihl süüdistas peaminister Andrus Ansipit, justiitsminister Rein Langi ja välisminister Urmas Paeti riigireetmises, kaotades sellega sisuliselt oma tõsiseltvõetavuse.
Juhan Kivirähk, „Tuleviku poliitika: isiku- või erakonnakeskne?”. Postimees, 16.1.2010.
