naeratas tema katse peale vastata irooniliselt.
“Olgu peale,” ütles ta leebelt. “Mida sa siis ikkagi tegid? Oh, ma unustasin täiesti. Täna on ju teisipäev, sa käisid terviseklubis, seepärast ongi su põsed nii roosad.”
“Minu põsed on roosad sellepärast, et olen su peale vihane,” vastas Sandy järsult. “Sa räägid alati, et ma ei tunne su töö vastu huvi, aga nüüd, kui ma selle kohta küsin, arvad sa, et püüan välja pinnida mingeid saladusi või midagi muud selles vaimus.”
“Sandy, kallis…”
“No ütle, kes tunneb huvi Audrey Duffi vastu?”
“Tracy loodab, et see huvitab kõiki,” märkis Steven kuivalt.
“Ainult mitte mind,” turtsatas Sandy. “See on üks järjekordne mahakantud näitleja ja sellega on kõik öeldud.”
“Kuid tema oli eriline,” kaitses Steven visalt Audreyt, mõistes, et nii käitudes kutsub ta Sandys esile kahtlusi.
Too hakkaski talle kõõrdpilke heitma.
“Ah et selline on siis sinu arvamus. Aga mina arvasin, et tol ajal olid sa liiga noor, et talle üldse tähelepanu pöörata.”
Steven ohkas.
“Ära nori, Sandy. See ei sobi sulle.”
“Muide,” ütles tütarlaps pead vangutades, “selleks, et filmides mängida, pole annet vajagi. Ma kuulsin, et ühte episoodi ei filmita kauem kui minut. Pole vaja isegi rolli teksti meelde jätta. Isa räägib, et see on kerge vaevaga saadud raha.”
Jah, see mees teab raha väärtust, mõtles Steven, ehkki ta vaated langesid harva kokku riigi ühe mõjukama ärimehe Ben Dahremi vaadetega. Dahrem juhtis korporatsiooni, mille valduses oli tulutoovate kaubahallide võrk Iirimaal ja Šotimaal. Oma ala ta kahtlemata tundis, kuid mitte filmitootmist.
“Võib-olla on tal õigus,” kiirustas Steven nõustuma, soovimata diskussiooni jätkata. “Vabanda, kui olin taktitu.”
Sandyt polnud raske rahustada.
“Ah ei, sa ei olnud taktitu, vahest ehk õige pisut,” ütles ta, ulatades leppimise märgiks üle laua käe. Ja naeratas. “Sa oled lihtsalt millegipärast pahane ja kõik. Võib-olla sellepärast, et sul pole erilist tahtmist hakata seda naist otsima? Aga Bernard Tracy valis sinu, kuna su ema oli ta hea tuttav.”
“Umbes niimoodi, jah,” nõustus Steven vaoshoitult. “Aga kas me ei võiks millestki muust rääkida? Mul on veel kõigest pool tundi aega. Lõpetame täna töö loomakaitseteemalise dokumentaalfilmi viimase osaga. Kohtumisele avalikkuse esindajate ja loomakaitseühinguga kutsusime publitsist Robert Laini. Meie käsutuses on vapustavad kaadrid loomade julmast kohtlemisest, nii et see kohtumine peaks päris huvitav välja kukkuma.”
Sandy kortsutas rahulolematult kulmu.
“Ma ei mõista, kuidas sa võid sellistes aruteludes osaleda,” oli ta nördinud. “Mul tõmbus süda valust kokku, kui sa eile neist õnnetutest kassidest ja koertest jutustasid. Mulle tundub, et su vanemad eelistaksid näha sind hoopis mõisaasjadega tegelemas. Keegi peab ju seda ometi tegema, kui su isa vanaks jääb.”
“Usud sa või mitte, kuid mind see eriti ei häiri,” lausus Steven kavala muigega. “Kui tahad mõisa perenaiseks saada, heida parem silma vend Gregorile. Arvan, et sind võib tabada suur pettumus, kui loodad, et ma oma otsust muudan.”
Sandy tõmbus mossi.
“Aga sina oled ju vanem poeg!” vangutas ta etteheitvalt pead. “Niisugune on traditsioon.”
“Olgu õnnistatud see, kes millelegi ei looda, siis ei pettu ta kunagi,” märkis Steven, pannes Sandy raskelt ohkama.
“Kellele need sõnad kuuluvad?”
“Mulle. Ma just äsja tõin need kuuldavale.”
Sandy vaatas teda nõutult.
“No mis sa lollitad? Sa ju mõistad, mida ma silmas pean.”
“Oo jaa, muidugi. Minu arvates kuuluvad need sõnad ühele renessansiajastu luuletajale ja teadlasele.”
Tütarlaps kavatses asuda öeldut ägedalt kommenteerima, kuid siis toodi võileivad ja ta piirdus üksnes etteheitega:
“Sa oled kohe nii tark, kas pole? Ei mõista, mida sa küll leidsid sellises rumalukeses nagu mina?”
“Kas sa tõesti ei mõista?”
Steveni silmades vilksatas selline himur kuradike, et Sandy puhkes rõõmsalt naerma ja asus toidu kallale.
“Olgu peale,” andis ta alla ja punastas. “Ära vaata mind niimoodi. Hakka parem sööma.”
3. peatükk
“LIZA JA MARGARETH TEGID valju häält, sundides Jetrod kõrgemale hüppama.
“Kangelannadel ei sobi niiviisi karjuda,” õpetas neid koer Jetro, kuid isegi teda kohutas dinosauruse ootamatu ilmumine.
Muidugi, ta püüdis end veenda, et too on sõbralikult meelestatud, kuid ta ei saanud ju end sundida teda armastama. Dinosaurus oli suur ja roheline nagu konn ning ta jalgu katsid inetud pruunikashallid soomused. Õdesid tuli veenda, et neid tohutu suuri jalgu pole vaja karta. Nad olid ju lõppude lõpuks kõigest väikesed tüdrukud ja nende sõber oli muinasjutuline helesinine elevant, kes alati võis appi tulla…”
No nii, see on õrnema soo kaitseks, mõtles Audrey irooniliselt, olles kirjutise läbi lugenud. Seejärel asetas ta käed seljale ja sirutas end. Seda enam, et Jetro oli jutustuse kangelane ja vaevalt küll, et lugejaskond, kellele see raamat oli mõeldud, hakkaks protesteerima õdede, sõbrannade, emade ja vanaemade kaitsmise vastu.
Kirjaniku jaoks oli siin tegemist täiesti uue süžeeliiniga ja ta alles hakkas seda välja töötama. Aga nüüd pidi ta end jälle üürikeseks ajaks tööst eemale kiskuma. Sellest ajast peale, kui see kahtlane mees ta kodulävele ilmus, oli Audreyl raske millelegi keskenduda, kuigi tal oli vaja luua veel ka peategelase kuju.
Ent ometi, püüdis ta end rahustada, pojale jutustus meeldis ja see ebameeldiv juhtum tuleb lihtsalt peast välja heita. Peab püüdma midagi uut kirjutada, vaatamata sellele, et toimetaja palus tal jätkata jutustuste sarja Dan Ashleyst seni, kuni see pole veel noort põlvkonda ära tüüdanud. Aga ta oli juba jõudnud kirjutada rohkem kui kakskümmend jutustust, kõik pühendatud sellele ühele kangelasele.
Oli väga palav ja kuigi Audrey oli veetnud kirjutusmasina taga kõigest natuke rohkem kui tunni, oli ta selg juba märg ning lühikesed püksid kleepusid keha külge.
Ehk olnuks mõttekam kirjutada dinosaurusest, kes tahab kangesti muutuda paremaks, mõtles ta, vaadates kirjutatut kriitilise pilguga. Kuid konna moodi roheline dinosaurus tundus Audreyle meeldivam. Tasapisi muutus ta ju nii heaks olendiks! Ja seda isegi sellele vaatamata, et ta kohutas Lizat ja Margarethi, mõtles ta naeratades. Pealegi on roheline lootuse värv!
Audrey ohkas sügavasti ja heitis pilgu lapikule kuldsele Longinesile oma käel. Kell oli üksteist – aeg juua tass kohvi. Jetro võis pool tundi oodata, seda enam, et inglise setterid ei paistnud vanaduses silma eriti suure taiplikkusega. Mõnikord meenutasid
