see päris täpselt tänapäeva standarditele, kuid seal oli maamajale omane hubasus ühitatud nüüdisaja tehniliste saavutustega. Tõsi, köögis ei olnud nõudepesumasinat, see-eest oli seal aga piisavalt igasuguseid kööginõusid maitsva toidu valmistamiseks.
Viimastel aastatel oli Audrey õppinud väga hästi toitu valmistama. Tõeline anne avaldus tal pirukate küpsetamisel ja ta katsetas pidevalt, tehes seda suure naudinguga, aina oma kunsti täiustades.
Eraldatuse ja avalikust elust vabatahtliku tagasitõmbumise esimestel aastatel, enne kui Audrey hakkas kirjutama lasteraamatuid, selgus, et tal jäi üle palju vaba aega. Väikese lapse eest hoolitsemine ei nõudnud niisugust ajakulu, millega ta oli harjunud, kui oli veel nõutud näitleja. Niisiis, ta ei teadnud, millega oma aega sisustada. Tegevusetus muutus aga kurnavaks.
Mitte et ta oleks minevikku taga nutnud. Juba kaua enne seda, kui Audrey tegi otsuse kõigest loobuda, oli ta tundnud rahulolematust. Vaatamata hiilgavale filmikarjäärile ja arvukatele sõpradele, oli ta väsinud ümbritseva maailma valedest ja variserlikkusest. Kõik oli nii kunstlik, nii eemaletõukav. Ta tahtis kõigest sellest vabaneda.
Võimalik, et seda otsust mõjutas mingil määral ka ema surm. Ilma tema visaduse ja nõudlikkuseta oleks Audrey vaevalt astunud teatrikooli ja saavutanud filmis nii suurt edu. Ta ise oleks tahtnud tegelikult minna ülikooli ja seejärel abielluda. Tal polnud üldse mingit soovi saada näitlejaks. Rikkus ja kuulsus teda ei meelitanud.
Tõsi, kui ausalt tunnistada, siis oma esimesi edukaid päevi meenutas ta meelsasti. Ajakirjanduse huvi, vastuvõtud, kohtumised kuulsustega – kõik see oli kogenematu Audrey jaoks huvitav ja kaasakiskuv. Paparatsod jälitasid teda ja ükski noore näitlejatari samm ei jäänud märkamata.
Kui ta sattus Hollywoodi, hakkasid seal laialt levima jutud tema isikliku elu kohta. Polnud tähtis, et kõik see oli häbematu vale, ajalehed avaldasid sellegipoolest temast skandaalseid kirjutisi. Nagu oleks tema edu kutsunud esile vastureaktsiooni reporterite seas, kes varem olid teda ülistanud. Iga uue filmiga omandas ta üha enam skandaalset kuulsust. Kuid selleks ajaks oli Audrey juba õppinud võitlema rünnakute ja solvangute vastu. Ja süüdistused armusuhetes kuulsate näitlejatega üksnes lisasid tuntust ning tekitasid huvi filmide vastu, milles Audrey Duff osales.
Samas mõistis ta, et kõik just seda ootavadki, millal ta laseb end filmida täiesti alasti. Siis hakkavad nad seletama, et kõik see, mida nad olid kirjutanud, oli sulatõsi. Tegelikkuses ei osalenud ta iialgi lahtiriietumisstseenides, märkides selle tingimuse alati ära kõigis lepingutes.
Ema surm jättis Audrey ilma tugevast toetusest selles võitluses, nüüd tuli tal loota vaid iseendale. Ta suhtus pakutud rollidesse järjest nõudlikumalt, tundes end täesti vabana.
Muidugi, see polnud ainus filmitööst keeldumise põhjus, oli Audrey sunnitud endale tunnistama, sukeldudes mälestustesse. Ta oli siiski juba harjunud elama staari elu, nautima rikkust ja kuulsust. Niisiis, oli ka teisi tõsiseid asjaolusid.
Puistanud jahvatatud kohvi kohvikeetjasse, väljus Audrey viinamarjaväätidega ääristatud terrassile, mis oli sisustatud pehmete patjadega kaetud punutud mööbliga. Bugenvilleaõied varjasid teda eredate päikesekiirte eest, põrandalauad olid puhtad ja soojad.
Audrey silmitses enda ees avanevat imelist vaatepilti, mille kütkestavuse tõttu ta selle villa oli ostnud. Mõttes pöördus ta tagasi siia hiljuti ilmunud reporteri juurde. Ja kuidas ta ka püüdis sellest mitte mõelda, ometi ütles miski talle, et see visiit ei jää viimaseks. Tõsi, jumal tänatud, et see mees ei olnud teda ära tundnud. Milleks siis piinata end kahtlustustega?
Ta ohkas, vaadeldes laineid, mis kaldast umbes saja meetri kaugusel vastu kaljut laksusid. See oli nii ilus. Audrey ei väsinud nautimast seda vaatepilti. Teda vaimustas see kohe alguses, kui nad koos pojaga siia elama olid asunud. Ja sellest ajast polnud midagi muutunud – kõik oli sama rahustav ja imepärane.
Audrey toetus terrassi käsipuule ja märkas, et värv oli hakanud kooruma. Ometi oli ta värvinud seda kõigest mõni kuu tagasi. Kui halastamatu oli päike!
Nüüd ei näinud villa välja hoopiski mitte selline nagu siis, kui ta tuli siia esimest korda. Kui poleks olnud suurepärast merevaadet, oleks ta tookord pööranud rohkem tähelepanu koorunud värviga seintele, läbitilkuvale katusele ja lugematutele elusolenditele, kes olid end kindlalt majja sisse seadnud. Tuli teha korralik remont ja Audrey oli asunud meelsasti asja kallale. Teda ei hirmutanud miski. Kõige tähtsam oli see, et ta võis igal hommikul näha lumivalget kallast ja õrnalt sinakasrohelist merd.
Audrey tegi kõik korda ja tundis uhkust selle üle, et juba kümme aastat oli tema oma olnud nii see maja kui aed – ta enda kätetöö. Loodus oli loonud kõik selle, mis maja ümbritses, kuid ta ise oli muutnud villa mugavaks elupaigaks.
Ja nüüd tunnetas ta selle idüllilise paiga kohal rippuvat ohtu. Audrey mõtted pöördusid pidevalt tagasi inimese juurde, kes oli rikkunud ta rahu. Kuidas ta tema üles leidis? Ta oleks väga tahtnud seda teada saada. Tema agent Lucas Levin oli sõna pidanud ega avaldanud kellelegi ta asukohta.
Oli aeg, mil ta kartis, et ta võidakse ära tunda ja üles leida ning ta ei suutnud uskuda, et tal nii kergesti õnnestub oma endine elu seljataha jätta. Kuid nüüd ometi keegi otsis teda. Nähtavasti oli ta siiski kusagil vea teinud.
Möödusid aastad, Levin suri. Talle tundus, et ta on täielikult unustuse hõlma vajunud. Audrey Duffist oli saanud minevik. Filmi- ja teletähte polnud enam olemas. Nüüd oli ta Audrey Vianne – asjaarmastajast näitlejatar ja elukutseline kirjanik. Miks ei võiks nad teda rahule jätta?
Miski aga ütles talle, et nad ei jäta. Isegi kui tal õnnestus veenda seda inimest… mis ta nimi oligi? Vist midagi sellist nagu Brad Quinn. Veenda teda, et ta ei tea, kus viibib Audrey Duff. Ta oli kindel, et see mees tuleb veel tagasi. Tühine nuhk! Ütles, et lendas siia Inglismaalt, kus talle olevat antud tema aadress, kuid ise rääkis ilmselgelt ameerika aktsendiga. Aga mis siis saab, kui nad saadavad siia kellegi, kes teda isiklikult tundis? Ja mitte mõne kogenematu nooruki, vaid inimese, kellega ta varem kokku oli puutunud.
Samas on ta ju ise kõvasti muutunud, püüdis ta end rahustada. Audreyl poleks olnud kahju ka rahast, et oma välimust muuta. Kuid praegu nägi ta välja täiesti tavaline: juuksed päikese käes sama luitunud nagu värv terrassil, hele nahk päevitusest tumenenud, figuur ja rind muutunud pärast Keni sündi täidlasemaks. Tema, üksik-ema, nagu ta oli, nägi välja nagu kolmekümne seitsme aastane naine ega pretendeerinud juba ammu enam millelegi. Kui see reporter lootiski leida kaunitarist filmitähte, ei õigustanud ta tema lootusi mitte kuidagi. Ja küllap too veendus, et ta pole üldse see naine, keda ta otsib.
Higinire veeres rinda mööda alla, ta tõstis käed ja vabastas kaela juuksepahmakast. Tavaliselt punus Audrey juuksed patsi, kuid täna oli ta need valla lasknud, et tuul neid vabalt sasida saaks ja värskendaks niisket nahka. Kunagi oli Audrey mõelnud paigutada majja kliimaseadme, kuid siis oleks tulnud hoida kogu aeg aknad ja uksed kinni. Nüüd, mil pealetükkiv ajakirjandus oli hakanud tallama rada ta koduni, tuli uksed kinni hoida.
Muidugi, kui ta siia üldse edasi jääb…
Majast kostis kohvikeetja vilinat. Heitnud kõrvale sünged mõtted, pöördus Audrey tagasi kööki. Jahedad põrandaplaadid värskendasid meeldivalt jalgu ja õhku täitis mitmesse vaasi asetatud lillede aroom.
Külmkappi pilku heites meenus Audreyle, et nädala lõpul tuleb tal sõita Kupangi. Kuigi Rotil asus sadama lähedal ka väike turg, tuli põhiliste toiduainete ja muu kraami järele sõita siiski Timori saarele, kuhu oli praamiga tund aega sõitu. Ka Audreyl endal oli väike paat ja nad Keniga tavatsesid tihti pühapäeviti purjetada, kuid seda ei saanud kasutada kaupade veoks. Tavaliselt sõitis Audrey kord
