vaatamata magas Steven väga hästi. Avanud hommikul silmad, tundis ta end puhanuna, ainult pea oli veidi raske. Kuid selle põhjuseks polnud eelmisel päeval joodud kange punš.
Ta võttis värskendavat dušši, tõmbas jalga liibuvad teksad, samast materjalist käisteta särgi ja tervitas saabuvat päeva optimistlikult. Tõsi, ta polnud veel otsustanud, millega seda päeva alustada.
Üks oli selge: mida Audrey ka ei arvaks ta käitumisest eilse kohtumise ajal, ta peab mõistma, et Steven pole enam selline õrnatundeline noormees nagu kümme aastat tagasi. Peagi saab naine aru, et temast on ammu saanud mees, mistõttu tuleb temaga ka vastavalt käituda. Ja kogemusi naistega suhtlemisel on tal nüüd tunduvalt rohkem. Ta pole enam selline idealist nagu tookord.
Enne hommikueinet helistas ta Sandyle. Londonis oli juba keskpäev ja ta sai tütarlapse kodust kätte. Sandy kavatses sõita Greenlandi, Harlandite suguvõsamõisa.
Niipea, kui Steveni ema oli teada saanud, et poeg kavatseb ära sõita, nõudis ta, et Sandy veedaks nädalalõpu nende juures. Steven oli kindel, et ema tegi seda seepärast, et kuulda üksikasju tema tegemistest ja lootes, et tagasi pöördudes sõidab ta kohe nende juurde, Sandyle järele.
Cecilia Harland oli ikka veel Audreyle ustav, pidades teda endiselt hea sõnaga meeles. Ta oli alati kaitsnud oma sõbrannat, samuti ta otsust kaduda lavalt, arvates, et küllap olid tal selleks kaalukad põhjused, ja kahetses üksnes seda, et ta polnud temale sellest teatanud.
“Siia on kindlasti segatud mõni mees,” jagas ta oma mõtteid Steveniga, kahtlustamata, millist mõju ta sõnad pojale avaldasid. “Sellisel juhul on alati tegemist mehega, kallis. Ainult siis võib niisugune naine nagu Audrey jätta maha oma perekonna ja sõbrad. Muud põhjust siin olla ei saa. Kuid mind huvitab, kes see mees on.”
Just sellepärast tundis Steven end kohustatud olevat teatada ka emale oma sõidust. Cecilia kahtles selle ettevõtmise otstarbekuses. Ta arvas, et kui Audrey soovib jääda anonüümseks, on see tema õigus. Talle ei meeldinud sugugi, et poeg peab täitma nuhi rolli. Talle oleks pakkunud palju suuremat rõõmu, kui ka Steven oleks tegelenud tõukoerte aretamise ja mõisaasjadega nii nagu ta vend Greg.
“Kallis!” rõõmustas Sandy ja Steven tundis südametunnistuse piina, et polnud talle juba eelmisel päeval helistanud. Kuid kohtumine Audreyga oli viinud ta segadusse ja enda õigustuseks leidis ta, et eilse kõne jaoks oli aeg olnud juba liiga hiline.
“Kuidas sa kohale jõudsid?”
Steven kinnitas, et kõik on korras. “Kavatsesin just minna pruukosti võtma. Hommik on täna lausa imeline. Minu aknast avaneb suurepärane vaade lahele ja veel pole eriti palavaks läinud.”
“Küll sul ikka veab.” Sandy häälest kostis kadedust. “Kahju, et mul ei õnnestunud sinuga koos sõita.”
“Minul ka,” nõustus Steven, ehkki polnud selles päris kindel.
“On sul tõesti kahju?”
Arvatavasti oli lahusolek Sandy meeleolu paremaks muutnud ja Steven kasutas juhust, et teda rahustada.
“Muidugi,” lausus ta, “aga see on ju kõigest ametisõit, Sandy. Mul jääb vähe vaba aega. Bernie nõudis, et ma juba kolmapäeval tööl tagasi oleksin.”
“Olgu peale,” vastas Sandy juba rahulikumalt. “Kuidas on lood su otsingutega?”
“Ma ju alles õhtul jõudsin siia.” Steven püüdis viia jutu teisele teemale. “Millal sa Greenlandi sõidad?”
“Umbes poole tunni pärast.” Sandy vaikis viivuks. “Kas helistad mulle sinna?”
“Täna küll mitte,” põikles Steven vastusest kõrvale. “Ma ju ise ka ei tea, kus ma parajasti viibin.” Ka see oli õige. “Püüan helistada homme samal ajal. Kui sind kohal pole, jätan sulle teate.”
“Kuhu ma ikka kaduda võin?” Sandy hääles kõlas jälle ärritus. “Loodan, et sa ei arva, nagu võiksin ma koos Gregiga jalga lasta. Muidugi, kui mul õnnestuks teda eemale meelitada neist kuulsatest tõuhobustest ja tõukoertest. Loodan, et su ema taipas kutsuda külalisi, muidu on siin hirmus igav.”
Steven püüdis veenda teda vastupidises ja vabandanud, et tal on vähe aega, pani toru ära. Mitte seepärast, et ta poleks tahtnud Sandyga vestelda, kinnitas ta endale. Lihtsalt ta tahtis kiiremini asja kallale asuda.
Hommikueinet sõi ta rõdul üksinda. Eilsed naabrid olid kusagile kadunud. Kuid see Stevenit ei üllatanud. Kui on tegu mesinädalatega, on nad arvatavasti veel voodis ja ilmuvad välja alles lantši ajaks.
Noore ettekandja imestuseks eelistas Steven pannkookidele mustikadžemmiga paari kuuma saiakest õunamoosiga ja peale juua mõned tassid kanget musta kohvi. Sellest näis talle piisavat. Tal ei olnud erilist isu – erutus segas teda.
Kui ta laua tagant tõusis, tuli tema juurde Paul ja Stevenil tekkis mõte, et too võiks ta ülesannet kergendada. Bradi sõnade järgi elas naine, kellega ta oli kohtunud, saare teises otsas, kuid enne kui Steven täpsustab tema asukohta, ei tohi ta oma kavatsusi reeta.
“Kas kavatsete ujuma minna, mister Harland?” küsis Paul sõbralikul toonil, aga Stevenile pakkus huvi hoopis Carrie kauplus, kust ta oleks saanud auto laenutada.
Poole tunni pärast rappus ta väikeses sõiduautos, tõustes mööda järsku mäekülge ülespoole. Masin hüples kivisel teel ja tal tuli rakendada suuri jõupingutusi, et sellega kuidagi tee peal püsida.
Kuid ta jõudis siiski märgata, kui imeline nägi see külake välja künka tipust. Punastest kividest majakatused olid selgesti eristatavad eredavärviliste troopiliste lilledega üle külvatud tumeroheliste aedade taustal. Oli nii palju valgust ja õhku, nii meeldivaid eksootilisi lõhnu… Sätendav lahevesi sillerdas eredates päikesekiirtes, mis hakkasid juba kõrvetama ta kaitsmata õlgu.
Vaatamata kogu sellele rahumeelsele maastikule valdas teda ometi mingi seletamatu rahutus. Ta ei tahtnud tunnistada, et eelseisev kohtumine Audreyga erutas teda. Ta ei või lubada, et tedagi tabaks ebaedu, nagu juhtus Quinniga, mõtles ta süngelt. Samas ei tahtnud ta aga kuidagi nõustuda sellega, et ärevuseks on veel teinegi põhjus.
Tee muutus sirgemaks, kulgedes nüüd piki kallast, kust avanes vaade lumivalgele, inimkätest veel puutumata jäänud liivale, kaljudele ja koobastele, milleni võis jõuda nähtavasti ainult paadiga. Läbipaistvas vees oli näha vetika- ja korallipuhmastikke. See oli täielik paradiis troopilistele kaladele ja Steven oleks nii väga tahtnud, et tema saarele sõidu ainus eesmärk oleks olnud meeliköitev sukeldumine ja allveeujumine.
Seal, kus rannajoon kaldus lõuna poole, tee hargnes ja seda tähistas teeviit. Üks tee suundus kagusse, teine – edelasse. Brad oli öelnud, et naine elab saare teises otsas, kuid ei maininud, millises.
Steven jäi mõttesse. Edelasuund tundus talle perspektiivsem. Paul oli öelnud, et seal on kõige sobivam koht allveeujumiseks. Isegi kui valitud suund osutub valeks, on tal põhjust arutada seda küsimust Pauliga.
Tee keeras saare sügavusse, loogeldes puude vahel, mis kaitsesid Stevenit mõnda aega kõrvetava päikese eest. Ilm muutus järjest palavamaks ja ta kahetses, et polnud enne hotellist väljumist kaasa võtnud peakatet, mis oleks teda päikese eest kaitsnud. Steveni nahk oli küllaltki vastupidav, kuid siiski harjunud teistsuguse kliimaga. Nüüd tuli tal end sobitada troopilise kuumusega.
Sõites mööda läänesadama lähedal
