Brad oli talle rääkinud. Ta teadis, et saarel elab ainult üks inglanna ja poeomanik võiks talle öelda, kus ta elab.
Kuid müüja polnud eriti suhtlemisaldis ega rääkinud Stevenile midagi, isegi sellele vaatamata, et ta ostis temalt mingi üsna kahtlase väärtusega vahendi naha kaitseks põletuse eest ja lobises temaga ilmast. Müüja ainult raputas pead, kui Steven mainis Audreyt ja ta poega.
“Saarel käib palju turiste, sir,” vastas ta, pööramata mingit tähelepanu Steveni väitele, et see naine elab siin. “Head teed teile,” lisas ta viisakalt, saates ostja ukseni.
Lapsed – neid oli tosina jagu – silmitsesid Stevenit tähelepanelikult, kui ta kauplusest väljus. Kõige järgi otsustades olid nad enne seda lähemalt uurinud ta autot.
“Tervist,” pöördus Steven naeratades laste poole, teadmata veel, millist käitumisliini kasutada, kuid lootes vähemalt midagigi kasulikku enda jaoks teada saada. “Kas tunnete seda valget poissi, kes siin elab?”
Umbes üheteistaastane tüdruk astus ette ja lausus tõsiselt:
“Ema ei luba meil võõraste inimestega rääkida.”
Steven ohkas sügavalt.
“Olgu peale,” naeratas ta, püüdes oma pettumust varjata. Ta suundus auto poole, otsustades kusagil mujal õnne proovida. Ehk lõpuks leidub keegi, kes ei suhtu temasse nii kahtlustavalt.
Samal ajal lähenes autole väike käharjuukseline poiss.
“Aga milleks teil seda vaja on?” küsis ta, pööramata tähelepanu vanema tüdruku hoiatavatele märguannetele. “Kas tunnete teda?”
“Mitte päris,” lausus Steven, kuid lisas kohe: “Ma olen ta ema sõber. Ma isegi rääkisin ta emaga eile, kui ta talle sadamasse vastu oli tulnud.”
“Ta tuleb igal reedel,” teatas kena viieaastane tüdruk. Poiss heitis talle kõõrdpilgu. “Jah, tuleb,” jätkas tüdruk visalt. “Keni võtab sadamas alati vastu tema ema, missis Vianne.”
“Ole vait, Kitty,” segas vahele poiss, nähtavasti tema vend, “talle ju öeldi just praegu, et me ei räägi võõrastega, aga sina kukkusid siin lobisema!”
“Siis oleksid ka sina pidanud vait olema.” Tüdruku silmad täitusid pisaratega.
Steven tundis, et oli tahtmatult osutunud süüdlaseks nende omavahelises sõneluses.
“Mina olen ju sinust vanem,” teatas poiss, olles täiesti kindel, et see õigustab ta tegu, “ja ma pole mõni rumal plika. Kõik teavad, et tüdrukud ei oska õigesti käituda.”
“No midagi hullu pole ju juhtunud,” hakkas Steven nüüd lapsi rahustama ja koukinud taskust mõned dollarid, andis need poisikesele. “Osta kompvekke. Kõigile. Aga sulle, Kitty, suur tänu abi eest.”
“Te ju teate, kus Ken elab?” lausus väike tüdruk ärevalt, samal ajal kui vanem tüdruk võttis poisilt raha ja hakkas seda üle lugema. “Seda kutsutakse Rõõmulaheks,” lisas ta, vaatamata venna tigedale pilgule. “Jah, ja nii on õiglane.” Ta osutas käega rahale, mis oli vanema õe pihku surutud.
Steven tundis end ebamugavalt ja otsustas võimalikult ruttu ära sõita. Jumal küll, milleni ta oli laskunud! Pressib väikestelt lastelt andmeid välja. Tõsi, tüdruk ei andnud talle raha tagasi. Südametunnistus nähtavasti ei piinanud teda.
Ja siiski, tänu väikesele Kittyle oli ta juba kümne minuti pärast missis Vianne’i villa sissekäigu juures. Ilma tüdruku abita poleks ta pööranud mingit tähelepanu postkastile pealdisega “Rõõmulaht”. Kõik õnnestus paremini, kui oleks osanud loota.
Väravaid ei olnud, nii suundus Steven põõsastikust ja tihedatest puudest moodustunud tunnelisse, mis pidi nähtavasti varjama villat soovimatute külaliste eest.
Vaatamata kindlale otsusele täita šefi ülesanne tundis Steven end ebakindlalt. Mis siis, kui teda võtab vastu Audrey abikaasa ja tal tuleb jagu saada selle mehe vastupanust, et tema naisega vestelda?
Kogu sellel ettevõtmisel oli juures mingi halb, skandaalne maik. See tunne oli tekkinud tal juba Londonis. Aga kui ta poleks nõustunud, oleks Bernard Tracy leidnud kindlasti mõne teise käsutäitja. Vaevalt et see inimene oleks südametunnistuse piinu tundnud. Tema ehk suudab kuidagi pehmendada ebameeldivat olukorda, kui see mingil põhjusel peaks tekkima.
Puud vaheldusid põõsastikega, mille taga asus ootamatult pikk hoone. Selge, miks villat varem märgata ei olnud. Selle ees asuv plats laskus mere äärde, teelt aga paistis ainult katus.
Milline imeline koht valitud ühe hoone jaoks! mõtles Steven. Suurepärane varjupaik. Nüüd oli selge, miks keegi polnud suutnud Audreyt leida. Ka tema ei oleks leidnud, kui poleks Kittylt juhatust saanud.
Läheduses vilksatas mingi vari, kui Steven parajasti autot palmi alla parkis. Kuid see oli kõigest paks must kass, kes peitis end põõsastes. Järelikult pole siin koeri, mõtles ta, tundes samas, et teda jälgitakse.
Steven seiskas mootori ja vaatas ringi. Võib-olla Audrey taipas, et tema eilne jutt siia puhkusele sõitmisest oli puhas väljamõeldis ja koguni ootas ta küllatulekut. Aga tema, hämmastunud naise väljanägemisest, isegi polnud püüdnud midagi mõistlikumat öelda.
Pügatud põõsad, muruplatsid ja lillepeenrad kõnelesid sellest, et siin oli suure hoolega püütud taltsutada metsikut troopikataimestikku. Puudest kandus kõikjale ümberringi meeldivat tsitrusearoomi.
Maja ümbritses kitsas teerada. Steven seisis seal veidi ebakindlalt, lootes, et keegi tuleb talle vastu, kuid kedagi polnud näha. Tal oli kuidagi piinlik, ta tundis, et tungib võõrale territooriumile. Kuid nii ei saanud see siiski lõputult kesta ja end kogudes hakkas Steven otsustavalt mööda teerada edasi astuma.
Villa taga olid suure platsi hõivanud terrakotapotid punaste geraaniumidega. Lilli oli kõikjal, isegi ülesriputatud korvikestes. Roosad ja valged lilleõied põimusid puhmastena ümber rõdupostide.
Tagaõues, mida ümbritses aed, kostsid murdlainete summutatud helid. Lained rullusid peaaegu lumivalgele rannaliivale. Laguunis murdusid sinakasrohelised merelained vastu teravaid kaljusid, paisates kõrgele vahtu ja veepritsmeid.
“Hei, kas teie rääkisite eile sadamas minu emaga?”
Teadmata kust ootamatult kostnud lapsehääl sundis Stevenit järsult ringi pöörama. Mõneks hetkeks ta koguni unustas, milleks ta siia üldse oli tulnud. Ümbritseva looduse ilu oli tema valvsust nüristanud. Kuid nüüd nägi ta poisikest, kes toetus rõdu käsipuule. Ta nägu oli varjus, kuid näojoonte järgi võis eksimatult öelda, kes on ta ema. Nähtavasti oli poiss istunud terrassil ronitaimede varjus. Võimalik, et seal viibis ka Audrey. Kuid sel juhul oleks ta ise teda hüüdnud.
Varjates peopesaga silmi päikese eest suundus Steven terrassi poole.
“Täiesti õige,” vastas ta poisi küsimusele. “Me oleme sinu emaga vanad sõbrad ja ma arvasin, et peaksin teda külastama, kui kord juba siiakanti sattusin.” Ta naeratas tehtult. “Mulle nii väga meeldib see imeline merevaade.”
Ken astus terrassile viivale trepiastmele. Puuvillastes lühikestes pükstes ja kerges käisteta särgis ei tundunudki ta enam nii suur poiss olevat, kui eile paistis. Päevitunud naha ja sirgete tumedate juuste põhjal ei saanud väita, et ta sarnaneks emale. Võib-olla on ta isa kohalik? mõtles Steven. Kuid poisi välimuse järgi ei
