lugupidamiseta, kuid surus end siiski hetkeks õrnalt ema vastu. Siis ulatas ta emale oma seljakoti ja jooksis auto juurde. Ja mida oligi temalt oodata? Laps tuli kiiremas korras koju toimetada ja tal kõht korralikult täis sööta!
Ta pööras end ringi, et pojale järgneda, osutamata kellelegi mingit tähelepanu, kui äkki kuulis selja tagant vaikset imestunud häält:
“Audrey!”
Ta oli pojaga nii ametis, et unustas täiesti mehe, kes mööda trappi alla laskudes Kenile järgnes.
Hääl tundus võõras, kuid Audrey pöördus siiski instinktiivselt selles suunas. Poleks pidanud väljagi tegema, heitis ta endale hiljem ette. Kuid mees tabas teda ootamatult.
“Oh, mu jumal! See oled sina?!” hüüatas mees imestunult ja Audrey tundis, kuidas maa ta jalge alt kaob.
“Tere, Steve,” suutis ta endast suure vaevaga välja pigistada. Tundus, et nüüd kohe variseb kõik ümberringi põrmuks. “Sa näed väga hea välja. Kas sõitsid siia puhkama?”
4. peatükk
STEVEN ISTUS HOTELLI Merelõvi rõdul, hoides käes klaasi kõige kangema punšiga, mida ta eales oli joonud. Ja ongi hea, et see on nii kange, mõtles ta. Vaat siis! Kohata Audrey Duffi, olles vaevalt kaldale astunud. Tracy oleks selle kohta öelnud, et juhtus ime. Ja küllap see just nii oligi. Kuid ta polnud veel jõudnud midagi korralikult lahti mõtestada.
Kusagilt hoone sügavusest kostsid temani õhtusöögi valmistamise hääled ja eksootilise toidu teravad lõhnad.
“Mister Wood…” kummardas kelner, “palub küsida, kas teile sobib õhtusöögiks värske papaia ja paks molluskipuder koos sealiha, kuivikute, aedviljade ja teravamaitselise kastmega?”
Steven ei suutnud kuidagi meenutada, mida ta talle vastas. Kõik ta mõtted olid keskendunud sellele tuttavale ja samas täiesti võõrale naisele, keda ta sadamas oli kohanud. Kas tema, Steven, oli tõesti välja näinud nagu täielik tola?
Hea, et mul pole vaja vestelda teiste külalistega, mõtles ta. Neid oli ka kõigest kaks – noorpaar Austraaliast. Paul ütles, et nad saabusid mõned päevad tagasi ja Stevenile paistis, et nad veedavad siin oma mesinädalaid. Paarike istus laua taga rõdu teises otsas salapäraselt sosistades, vahel vaikseks jäädes ja suudeldes. Nende taustal näis Steven endale vanana ja täiesti üleliigsena.
Tegelikult oli nii isegi parem. Ta ei tahtnud üldse kellegagi rääkida. Talle tuli pähe mõte, et Bernard Tracy käsutuses olevad andmed olid osutunud täiesti täpseks ja seda oli raske mõista.
Isegi nüüd ei suutnud ta kuidagi uskuda, et naine, keda ta siin kohtas, on just nimelt Audrey Duff, ometi oli ta teda ju kunagi nii hästi tundnud. Kahtlemata tundis naine ta ära. See oli tõepoolest tema, kuigi nii muutunud…
Ja mida ta siis oli oodanud? Esiteks ei uskunud Steven päris hästi Bernardi jutte ja arvas, et see sõit kujuneb lihtsalt viirastuse tagaajamiseks. Aga mis välja tuli? Millised tunded teda, Stevenit, nüüd valdavad? See pole enam fantaasia – ta kohtas Audreyt tõepoolest. Kuid naine oli tugevasti muutunud ning viisakale toonile vaatamata oli selge, et ta ei soovi temaga veel kord kohtuda.
Ja ka ta enda reaktsioon oli olnud küllaltki kummaline. Nagu oleks ta kohanud mõnd eelajaloolist olendit, teades, et nood on juba ammu välja surnud. Muidugi ei näe naine välja nagu mingi ürgelukas. Vastupidi, ta on lausa suurepärane – noor, rafineeritud ja igati loomulik.
Kui vana ta siis õieti on? mõtles Steven. Arvata võib, et vähemalt kolmekümne viiene. Aga nägi välja nagu kahekümne viiene. Päike oli ta pikad plaatinakarva juuksed üle kullanud. Figuur oli küll mõnevõrra täidlasem, kuid see isegi sobis talle. Kunagi nii lumivalge nahk oli nüüd kaetud pronksikarva päevitusega.
Steven rüüpas veel lonksu punši ja vangutas pead, nagu püüdes oma mõtetes korda luua. Pealegi selgus, et tal on poeg. Jumal küll, kas tõesti oli tema ootamatu kadumise põhjuseks tavaline abielu? Ja miks oli seda tingimata vaja varjata? Ega tema olnud ainus, kes eelistas armastust hiilgavale karjäärile. Armastuse pärast…
Soovimata noorpaari segada, väljus Steven väikese hotelli fuajeesse ja suundus baari poole, et uuesti klaas täita.
Kohalikud elanikud külastasid seda kohta nähtavasti tihti ja nüüdki istusid mõned mehed baarileti taga, puhudes õhku kahtlase kvaliteediga sigarettide suitsu. Mängis vaikne muusika, baarileti taga seisis Paul, teenindades külalisi. Stevenit nähes ilmus ta näole sõbralik naeratus.
“Kas korrata, mister Harland?” küsis ta, noogates peaga klaasi poole.
Steven keeldus. Talle tundus, et Paul ja ta sõbrad tunnevad naudingut sellest, kui saavad pakkuda sissesõitnutele seda kanget jooki, seejärel aga naeravad nende üle, kui nad end purju joovad. Stevenil polnud mingit soovi piinelda järgmisel päeval peavalu käes ja ta asetas klaasi baariletile, küsides selle asemel Mehhiko õlut.
“Varsti on lõuna valmis,” teatas Paul riidekaltsuga letti pühkides. “Küllap te olete näljane, mister Harland?”
Steven ei vastanud selle peale midagi. Õigust öelda oli ta väga väsinud. Londonis oli nüüd juba kesköö ja kuigi tal oli õnnestunud lennukis veidi tukastada, valdas teda siiski väsimus, mida omakorda süvendasid selle päeva sündmused. Ta polnud sugugi oodanud asjade sellist pööret.
Miks ei öelnud ta Audreyt kohates talle otse, et oli tulnud teda otsima? Selle asemel oli ta hoopis pomisenud midagi arusaamatut eelseisvast puhkusest. Võimalik, et see tekitas naises teatud kahtlusi.
Kuid nii kummaline kui see ka polnud, sel hetkel ei lootnud ta üldse teda kohata. Pea oli täis otsingutega seotud probleeme ja kohtumine sadamas lihtsalt jahmatas teda. Sama tunne oli vallanud teda ka siis, kui ta naist esmakordselt Inglismaal kohtas. Tookord oli ta samuti segadusse sattunud…
Steven oigas. Kuidas ta võis küll selline idioot olla?! Äratundmishetk lõi ta täiesti rööpast välja. Ta oli seisnud naise ees nagu too roheline nooruk palju aastaid tagasi, ja kui ta siis lõpuks end koguda oli suutnud, oli naine juba läinud.
“Arvatavasti läheb teil vaja allveeujumise varustust, mister Harland?”
Pauli küsimus tõi ta tagasi tegelikkusesse ja ta püüdis end kokku võtta.
“Ma… võib-olla,” pomises ta, mõistmata, mida temast tahetakse. Quinn näiteks ei varjanud üldse, et otsib Audreyt, kuid Steven ei kavatsenud nii avalikult tegutseda. Audreyl paistsid olevat teatud põhjused oma olemasolu varjamiseks sellel saarel. Ja enne, kui anda teada Rotile sõidu eesmärgist, tuli rääkida avameelselt Audreyga.
Ta püüdis meenutada kõike, mida selle kohta oli rääkinud Brad Quinn. Bradile oli öeldud, et Audrey Duffi nimelist isikut saarel ei ela, kuid siin elab üks inglanna, keda võib-olla peetigi selleks naiseks, keda ta nüüd otsis. Kahjuks ei nimetatud talle naise perekonnanime ja seepärast oli ta otsingud lõpetanud.
Tõsi, Tracyl oli selles suhtes oma arvamus – tema meelest kõik valetasid Quinnile. Ei saa ju ometi end peita nii palju aastaid! Oo, jumal! Steveni huuled kõverdusid. Aga mis siis, kui Brad ei tundnud lihtsalt Audreyt ära? Praegu ta tõepoolest ei sarnane enam iseendale neil vanadel fotodel. Steven mõtles, et kui Bernie Tracy sellest teada saab, ei tasu Quinni kadestada.
“Sukeldumisega on kõige parem tegeleda lõunapoolses lahes, aga varustust võib laenutada kaupluses Carrielt. Teil läheb saarel liikumiseks ka autot vaja, eks ole?”
