omi juhatuse esimees
Bürokraatia, võim ja Vanaema käsitleb mõttetuid regulatsioone ja nende asendamise võimalusi kodanikuühiskonna vahenditega, vabastades avaliku teenistuses oleva ressursi.
Kogu ühiskonna toimimisele mõeldes ,on oluline aru anda, et ligi 90 % kodanikest teavad väga vähe seadustest ja elavad tegelikult väärtuste ja tavade järgi. See on autori poolt esitatud väga oluline lähtepunkt. Looduse regulatsioonide vastu ei saa ning regulatsioon peab olema õiglane ja proportsionaalne.
Regulatsioon määrab millist tüüpi majandust me ehitame: kas bürokraatlikku trahvimajandust või paindlikku inimesekeskset majandust.
Autor ütleb tabavalt: Bürokraatiaga tuleb leppida vaid sedavõrd, kui ta on abivahend ja vajalik pahe. Sümpaatne on ka tõdemus ,et oleme vabade inimeste kogum, kes tahavad tegelikult õigesti teha, kuid vahel eksivad.
Seega tuleb riigil, eriti Eesti-sugusel väikeriigil, küsida endalt pidevalt, kas on ikka vaja elu ja majandust üle reguleerida, kas on meil selleks ressursse, kas on üldse vajadust! Raamatus on palju näiteid regulatsioonidest erinevates majandusharudes ja elutarku näiteid igapäevaelust.
Minu jaoks huvitav on peatükk .Teel Igaüheriigi poole, kus väidetakse ,et Eesti vajab selgemat visiooni ja tuleviku edu määravad haridus, majandus ja avalik teenus. Jääb üle vaid nõustuda. Väga toetav olen ka kodanikuühiskonna arendamisse ning igaühe kaasamisse. See on tegelikult võimalik ja seda ilmestab autori hea näide Minu Eesti mõttetalgutelt Virumaal, kus autor koges enneolematut entusiasmi ja tegemise tahet.
Teel igaüheriigi poole aitavad meid loomulikult tehnoloogiad ja nutikad töökohad. Nutikad, lisandväärtust loovad töökohad mitte ei päästa ainult elu maal, vaid on Eesti arengu vaates määrava tähtsusega.
Autor lõpetab siira sooviga elada just loovas, kaasavas ja ettevõtlikus Igaüheriigis.
Mina tahan ka!
2. RAIVO VARE Arengufondi nõukogu esimees
Võttes kätte Peeter Tammistu terve mõistuse kriitika seisukohast kirjutatud raamatu bürokraatiast ja regulatsioonidest ning sellest, mida on selle kohta öelda olnud vanaemal, on mul päris hea tunne. Mitte sellepärast üksi, et see on ladusalt ja mõnusas rahvalikus stiilis kirjutatud tekst. Hoopis sellepärast, et selles väliselt humoorikas ja arvukaid elulisi ja ajaloolisi näiteid sisalduvas tekstis kajastuvad väga paljud meie väikese riigi ja rahva edaspidiseks edukaks toimetulekuks ülivajalikud ideed. Ning tähtsusetu pole ka see, et mitmedki autori kasutatud terminid ja mõisted on väärt laiemassegi käibesse võtmist. Olen ka ise sügavalt veendunud, et Eestile on kätte jõudnud aeg, kus me peame leidma oma, ratsionaalse ja samas tulemusliku tee oma riigi pidamiseks. Riigi, mis oleks Igaüheriik. Riik, kus inimesel, autori terminoloogias „inimesekesel“, oleks hea elada. Selleks aga tuleb juba piltlikult öeldes täna teha kaalutletuid ja tulevikku suunatud „tarku“ otsuseid. Nende ettevalmistamisel- läbimõtlemisel on kindlasti palju kasu ka sellest raamatust. Head lugemist kõigile, kel mureks Eesti tulevik!
3. EVA TRUUVERK Minu Eesti eestvedaja
Mulle kui (väike)ettevõtjale ja aktiivsele kodanikule Peetri kirjatöö väga meeldis. Nii vormi kui sisu poolest. Olen alati pidanud lugu inimestest, kes oskavad jutustada visuaalselt, kujundlikult ja keerulisi asju lihtsamaks seletades. Tarkade inimeste viga tihti ongi selles, et nad on liiga targad ja teoreetilised ning mitte keegi ei saa neist aru. Tihti ka selle pärast, et neid on lihtsalt üdini igav lugeda/kuulata.
Minu meelest on Peeter hästi valinud oma kolm põhisuunda – haridus, majandus, avalik teenistus. Need on tõesti need vaalad, kellega peaks esmajärjekorras tegelema. Ja vast võiks esimesteks sammudeks olla tõesti Analüüsikeskuse loomine ja Projekti Deregulatsioon käivitamine.
Tean mitmeid inimesi, kes siin tulihingeliselt kaasa lööksid. Ka vabatahtlikena kui vaja.
Usun, et kõik mõtlevad inimesed Eestis on tegelikult nõus, et: – “Oleme tõdenud, et märkamatult, samm-sammult oleme üles ehitanud hirmkalli, liialt raske, formalismi kalduva ja jäiga haldusriigi.
Oleme minetamas oma seni edu toonud painduvuse ja kiire muutumise võimet, sidudes ettevõtluse kõikvõimalike mõttetute regulatsioonidega.”
– “Samas väsitavad ja muudavad pidev õigusaktide muutus ja bürokraatlikud nõudmised ebakindlaks väikeettevõtjaid, seda ettevõtluse ammendamatut kasvulava. Kõik see kokku viib loovuse vähenemisele.”
– “Vajalik on loovusest lähtuva haridussüsteemi loomine.” Olukorra kirjeldus on väga hea. Me teame, millised seemned meil on, kui palju maad ja milline kliima. Teame ka millist saaki tahame korjata. Nüüd on vaja lihtsalt labidas mulda lüüa.
NULLKORRUS: Teejuht Bürokraatiamaailma
Mina, Bürokraat
Hea Lugeja, on detsembrikuu pühapäev, kogu pere on kuskil ära, kes aastalõpupidustustel, kes lihtsalt nädalalõppu veetmas, seega üks neid haruldasi hetki, kui võin olla üksi ja lasta mõtetel vabalt uitama minna. Mõnele tähendab aastalõpp lõputut rabelemist ja „asjade kordaajamist”, mõnele on see aeg mõtisklusteks. Kuigi ma pole ei põllumees ega ehitaja, on minu aastaring kujunenud selliseks, et just aasta külmakuud on enam sellised, mis võimaldavad mõtiskleda probleemide üle. See ei ole just tõsiteaduslik arutlus, pigem scienfiction, kuid aitab hoida mõtteaparaadi värskena ka üldise talveune perioodil. Scienfiction’i mõnu ongi selles, et erinevaid tuntud fakte komponeeritakse kas teises võtmes või mõne faktiaugu täitmiseks tänapäeval vastuvõetava sündmuste käiguga. Tulemused võivad olla üllatavad, lausa ahhetama panevad ja avastusrõõmu pakkuvad. Inimesed ilma fantaasia ja analüüsivõimeta kindlasti pahandavad selliseid kirjatükke lugedes, kuid seda ei tohigi võtta tõena, vaid ühe kasutamata jäänud võimalusena ajaloo avarustel. Mõttemänge ei tohi ära segada soovunelmate või kinnismõtetega. Kunagi tahtsin saada arheoloogiks või metallikunstnikuks ja kuigi olen käinud nii väljakaevamistel kui ka ehteid meisterdanud, vormis asjade kulg mind ökonomistiks. Elu sellel etapil, kui olin veel ajalooliskunstiliste luulude küüsis, pidasin arveametniku elu mõeldamatult igavaks. Õnneks olid minu lapse- ja noorukipõlves lisaks vanematele ammendamatuks tarkusesalveks minu vanaemad ja vanaisa. Just vanaema Marie oli see heasoovlik ja positiivne hing, kes alati püüdis leida aja kulus midagi positiivset ja edasiviivat. Nii õpetas ta mindki: „Töö, mida peab tegema, ei ole kunagi igav ja kui see on igav, mõtle see enda jaoks huvitavaks.” Niimoodi ma mõtlesingi arveametniku töö enda jaoks huvitavaks ja kui olin sellele lisanud oma ajaloo- ja kunstihuvi, hakkasingi kirjutama ökonoomilisi poeeme. Mida muud siis üks korralik majandusanalüüs on, kui vabalt hõljuv luule või scienfiction. Pikapeale sain aru, et universum kubiseb pooltõdedest, kuulujuttudest, vigastest olukorrahinnangutest ja lihtsalt asjatundmatusest. Mis veelgi hullem, kõige selle põhjal tehakse kaugeleulatuvaid järeldusi. Minu mõtteaparaat programmeeriti TTÜ (TPI) majandusteaduskonnas, kus tollal õpetasid tunnustatud ja „väljamaal” stažeerinud õppejõud ning terve rida noori vihaseid assistente. Lisaks üldlevinud distsipliinidele (nagu näiteks kuus semestrit statistikat, mida mul kordagi elus vaja pole läinud), saime huvitavaid teooriaid ja arutluskäike, mis lasevad mul tänaseni vaadata „asjade taha”. Lisaks vedas mul esimese tööotsaga konstrueerimisbüroo uue tehnika ja tehnoloogia osakonnas. See oli osakond, mis „sotsialismi viljastavates tingimustes” mõtles välja asju ehk kuidas mitte millestki teha midagi ja seda eriti suurtes hulkades. Maabudes pärast kõrgkooli armutusse argipäeva, sain ma aru, et võrreldes koolieelse tööga transahundina tehases Dvigatel on minu palk langenud kolmandiku võrra ja ülikooli tavatarkusega ning oma diplomitööga „Juhtimine eesmärgi kaudu” pole eriti midagi peale hakata. See ei tähendanud teps mitte seda, et nende põhimõtetega poleks olnud üldse midagi peale hakata. Vastupidi, need põhimõtted on jäänud paljuski minu edaspidiste otsustuste aluseks. Esimeseks ülikoolijärgseks õpipoisitööks oli konkureerivate pakkumiste analüüsimine ühele piimatööstuse seadmele. Tehes kõik õpitu ja valemite järgi,
