teatud vastus hea tooni juurde, kuid ikkagi ärge rääkige asjadest, millest te poolt pudrunuiagi ei tea. Seega seltskondlik arvamus on, et vastates küsimusele kartellide olemasolu kohta võib vabalt vastata jaatavalt. Kui aga vastata näiteks küsimusele „Kes tegelikult tappis JFK?” või „Kas te ei räägiks mulle oma eilsest UFOkogemusest” jaatavalt, peetakse vastajat suure tõenäosusega vähemalt veidrikuks. Tõsiasi on, et kartellidega seotud uurimised vajavad põhjalikku eeltööd ja tegevuse kaardistamist. Välisel analüüsil ei pruugi kartellist summutatud turul ja kõrge konkurentsitihedusega turul vahet teha. Nimelt, kui kartell muudab hindu koos (kuid mitte korraga) mingi kokkulepitud maatriksi järgi, siis jääb mulje, et tegemist on konkureeriva turuga ehk „hinnad on haralised”. Samas tiheda konkurentsiga turul toimetajad ei saa endale lubada vähimatki viivitust olukorra muutumisel ning hinnad ühtlustuvad väga kiiresti, kui turusituatsioon muutub. Vastupidiselt kartellimaatriksi „haralistele hindadele” on tiheda konkurentsiga turu välispilt hulga rohkem kartelliilmingu nägu. Seega ei aita vaid välisest vaatlusest. Enamik kartellidest on avastatud tänu kartelliosaliste siseinfole, s.t et keegi kartelliosalistest ei näe kartellist endist tulu tõusmas või on solvunud teiste osaliste käitumise peale. Sellisel juhul tullakse harilikult Reguleerija juurde konkreetsete materjalide ja infoga, mida ning kust otsida. USA-s, kus kartellikuritegusid peetakse rasketeks föderaalkuritegudeks, tegeleb küsimusega ka FBI, kes saadab nendesse vandenõu pesadesse oma salaagente, teostab pikaajalist jälitustegevust koos filmimise ja pealtkuulamisega. Selline meie konstruktsioonist lähtuv Suure Pealiku sekkumine toob vältimatult kaasa massimeedia kärehäälse väljaastumise, mis ilmselt (kui see üldse eksisteerib) alarmeerib kartelliosalisi, … kes oskavad rasked ajad vaikselt üle elada. Seega on taoliste „erikontrollide” teostamise efektiivsus väga kaheldava väärtusega, kui mitte arvestada, et ajakirjandus sai tänu pealkirjadele oma toodangut müüa ja Suur Pealik sai müüa oma vankumatu võitleja imagot. Sellist kontrolli võiks võrrelda mitte lahingusse minekuga, vaid piknikuga lahingutegevuse ajal – kõik on rahul ja rõõmsameelsed. Üks väike viga on muidugi see, et aeg ja raha läksid tuulde, aga loodetavasti on sealjuures rahvavalgustuslikust tegevusest mingitki kasu. Ah jaa, millest see jutt alguse saigi? Õige, õige. Suur Pealik tahtis oma kõrgusest esitatud tulevikuvisiooni ilmestada rahvaliku näitega.
Kuid näide nagu sõnagi võib hakata elama omaette elu, millel pole selle algse mõttega mingit seost. Seega sõnal on jõud, kuid peale selle on veel nihutatud sõna ja nihutatud sõna jõud.
Seega, tulles tagasi kütusteturu juurde, tuleb siin selgituseks märkida veel paari tegurit, mis määravad selle turu eripära võrreldes mitme teise turuga. Esiteks selle turu põhi toetub nagu enne mainisime kokkuleppele. Kui see kokkulepe oleks toimunud ettevõtjate vahel, oleks tegemist kartellikokkuleppega, kuid kuna OPEC on riikidevaheline kokkulepe, siis seda tavamõistes kartelliks nimetada ei saa. Küll aga on tema kokkulepete mõju hindadele ja kogustele samasugune nagu kartellide kokkulepete puhul. Teiseks on paljudes riikides keelatud õnnemängud, kuid keelatud ei ole ainukene ja universaalne megakasiino ehk börs. Seega kokkulepped OPEC-i riikide vahel määravad suuresti toornafta barreli hinna maailmas. Kui üheksakümnendatel ei suutnud naftariigid kogustes kokku leppida, oligi tulemuseks teatud „ületootmine” nende riikide mõistes ja barreli hind jõudis juba väga madalale tasemele. Kokkulepete pidamisel kartelliosaliste, vabandust keelevääratuse pärast, lepinguosaliste vahel, on selle hind tõusnud üle kümne korra. Kuna seal ei toimi vaba turg selle klassikalises mõistes, siis me ei tea ka, kas üheksakümnendate aastate hindade tase oli „ületootmise” tase või normaaltootmise tase. Peale selle võimendab olukorda börsi kasumiootuse vägi. Nagu targad Inimesekesed räägivad, ei tea keegi täpselt, kui palju mingil momendil naftat liikvel on. Arvestatakse küll, et võib-olla nii ja naa palju tankerites ja nii ja naa palju terminalides, ümbertöötlemistehastes, reservides, kuid keegi ei tea seda täpselt. Börssi ei liiguta mingi teadlaste tõsiteaduslik analüüs, vaid ilmaprognoos USA-s või OPEC-i naftaministri poetatud fraas, et: „Võimalik, et me järgmisel nädalal kohtume ja võimalik, et tuleb jutuks naftakoguste tootmismahu ümbervaatamine …” Selline teade võib hetkega viia börsi paanikapunkti, ilma, et selleks objektiivselt mingit vajadust olemas oleks. Sel ajal, kui naftatootjad naudivad kokkulepetest tulenevaid megakasumeid, on majandusharu järgmised astmed tõelises konkurentsi võitluses ressursside omandamise pärast. Külastades kunagi ühte põhjamaade kütusekontserni peakorterit, tutvustati mulle turu olukorda näite varal, mil naftalaadung, selle tankerile laadimise momendist kuni sihtkohani, oli vahetanud omanikku üheksateistkümnel korral. Sealjuures oli nafta teekonna vältel seitse korda ümbertöötlemisfirma valduses. Tegemist on tõeliselt suure äriga. Meie mõistmist sellest ärist moonutavad teatud määral meie turu mõõtmed. On olemas Suurte Arvude seadus ja kuigi ma pole kuulnud Väikeste Arvude seadusest, siis olen kindel, et just sellist terminit oleks õige kasutada meie mitte suure/väikese turu puhul. Seega meie turu väiksust arvestades nimetame meie turul toimuvat Väikeste Arvude seaduseks. Nimelt on süsteem juba kaua aega töötanud niimoodi, et olenemata erinevatest kütusemüüjatest, on põhilisi tavakütuse maaletoojaid üks-kaks. Sellest ka üsna lähedased hinnad jaemüügil. Reguleerijad on korduvalt kontrollinud ja analüüsinud kütusemüüjate hinnakujundust, kuid kuna see on kaetud ärisaladusega, ei saa nad seda avaldada. Tagantjärele võib öelda, et massimeedialik spekulatsioon ettevõtjate marginaalidest (mida keegi selle all ka mõtleb) on sügavalt hambutu ja see, kust tekib kasum ja kust kohast kahjum, pole nendes analüüsides ja tegelikul maailmal midagi ühist, isegi ligilähedaselt mitte. Kõrvalepõikena hakkas mind huvitama, mida targad raamatud kirjutavad sõna „marginaal” kohta. Sirvides erinevaid käsiraamatuid, (seletavaid) sõnaraamatuid ja teatmeteoseid, oli kõige levinum vaste marginaali kohta, et tegemist on ääremärkuse, mõttekillu, vähetähtsa, piiripealsega. Majanduskirjanduses kasutatakse marginaali mõistet põhiliselt kui hinna, kursi ja intressimäärade vahet. Igapäevaelus jääb küll mulje, et selle sõnaga oleks tegemist nagu „vabavaraga”. Igaüks sisustab seda sõna/mõistet omamoodi, leides sellele kõige pöörasemaid kasutusotstarbeid. Kui nüüd lähtuda sellest, et suured kütusefirmad auditeerivad enda tegevuse vastavust konkurentsiõigusele ja koolitavad iga aasta vastavalt sellele ka personali, kuna Konkurentsiseaduse rikkumise trahvid on kogu maailmas väga kõrged, langetavad firma prestiiži ja ühtlasi sellele ka firma väärtust börsil. Seega pole tõenäoline, et kontsernide peamajad on andnud õiguse mingeidki konkurentsiõigusealaseid manipulatsioone teha kohalike teivasjaamade pealikel, nagu meie väikese turu kohta võiks öelda. Seega kerkib veel kord üles kontrolliökonoomiline küsimus, kui otsitakse pidevalt ja andunult midagi, mida ei eksisteeri, mis on välja paisatud edeva peibutuspardina, kui palju jääb siis asjalikku tegevust tegemata. Kõikjale lihtsalt ressurssi ei jätku.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
