tegevusse ja kokkuvõtteks, milline oli kogu seltskonna ajatapp. Esiteks peatati Reguleerija kangelasliku töö tulemusena regulatsiooni rikkumine ehk hein sai niidetud. Siia võiks panna punkti, Reguleerija oli oma ülesande täitnud. Kõik. Punkt. Missioon täidetud. Kõik ülejäänu oli juba kius ja oma foobiate väljaelamine. Seega avaliku ressursi kuritarvitamine. Ma saan aru, et Reguleerija töö on raske ja tänamatu ning vahel tuleb kuulda „klientide” ütlemisi à la mina olen igavesti tähtis tegelane ja sina oled igavene nässakas ning ei saa maailma asjadest üldse aru. Või ta näeb, et neid, kes on kuulsad ja kaunid, kuid tema silmis eksimuse korda saatnud, võtavad vastu ministrid ja presidendid, temal aga, ausal töörügajal, pole mingit võimalust sinna sattuda. Jah, mõnele teeb küll viha, kui kohtad sellist suhtumist, aga avalik teenistus ei ole mingi kompensatsioonimandaat, kus isiklik solvumus tasandatakse riigi jõuga. Tabavat kirjutist lugesin kunagi klassivend Andruse luuleraamatust: „Väike vaikne inimene, viskab vaikselt kiviga, ise valjusti vabandab, ega ta tahtnud tabada!” Meie näitel mingit vabandust muidugi ei järgnenud, oli vaid salalikkus ja pahatahtlikkus. Kolmandaks: politseiressursi, koos sireenide ja viledega terve ekipaaži kasutamine koduperenaiste kimbutamiseks on olukorras, kus meil niigi napib ressurssi, täielik laristamine. Võib-olla oleks sellel raisatud/tapetud ajal mingi roolijoodik kinni peetud või narkoärikas vahele võetud? Isegi kui politsei oleks sellel ajal baasis istunud, oleksid nad kütust ja mootoriressurssi kokku hoidnud. Inimesekese ja tema pere ajahukk on siin ilmne, teadmata on vaid psühholoogilise malakaga antud hoobi moraalses ja psühholoogilises mõttes pöördumatute vigastuste ulatus. Ärme unusta siinjuures nelja lapse mälukaarti salvestatut, kus nende ema käeraudades ja politseiautoga ära viiakse. Arusaadav oleks, kui üksik Reguleerija, istudes oma pimedas koopas ja tehes ilmselgelt priiskavaid kutsestandarditele mittevastavaid otsuseid, saaks mingigi korralekutsumise osaliseks oma pealiku poolt. Aga ei, pealik lihtsalt distantseeris ennast juhtunust, nentides, et jah, Reguleerijal on õigus iseseisvaid otsuseid vastu võtta ja mina ei saa midagi teha. Ma arvan, et selline Pealiku suhtumine on üdini vale. Pealik vastutab kõige eest, sh iga alluva tegevuse eest ja tühjagi pole väärt selline pealik, kelle alluvad teevad nagu tahavad. Valgusaastate suurune on vahe sellel, et Reguleerija teeb iseseisvaid ja mõjutusteta otsuseid, ja sellel, et ta teeb nagu tahab. See, et seadusandlus annab õiguse teatud toiminguid teha, ei tähenda, et neid kasutama peab või kas neid tohib kasutada, kui need on ebaproportsionaalsed. Ja see, et tema otsene pealik ei saanudki aru, et Reguleerija tegevus oli põhjani vale, maskeeritud justkui juriidiliselt õigete sammudega, näitas, et midagi on selles organisatsioonis põhimõtteliselt valesti. Kui selline suhtumine muutub valdavaks, oleme teel tõsise GULAG-i riigi poole. Ja kuigi see pole antud näitega seotud, siis ajalooraamatuid lugedes imestame, kuidas juhtus, et ontlikust vorstimaaklerist sai koonduslaagrivalvur või GULAG-i orjapidaja. Tuleb välja, et ühiskonnas on alati sellised katkubakterid olemas. Oleneb ainult, kas ühiskond sallib sellist tegevust või raiub selle kompromissitult välja. See on juba nii regulatsiooniökonoomika sisene kui ka väline küsimus, et selliseks tõrjetegevuseks ressurssi leitaks.
Vahel võtame regulatsioone liiga kõrgelt oma ülem-kõrgtasemelt küberrelatiivsusteooria vaatepunktist, mis tekitab liigse halduskoormuse Inimesekestele. Näiteks tahame teha mingi süsteemi ilusamaks. Kui meie, riik, tahab seda ilusamaks teha, eks siis ole mõistlik, et ta ka ise selle eest maksaks või ise ka teostaks. Miks Inimesekene peaks seda, et riigile meeldib teistsugune ruuduline klade, selle kinni maksma. Üks näide. Millised võivad olla regulatsiooniökonoomilised mõjud, näitab asjaolu, et ilusa süsteemi nimel viidi FIE-d Maksu- ja Tolliameti registrist Ettevõtlusregistrisse, mille tulemusena vähenes mitte lihtsalt Inimesekeste/töökohtade arv, vaid ettevõtjate arv tuhandete võrra, s.t kadus elatusallikas või lisaelatusallikas või jäädi töötuks. Selline pisiasi ei huvitanud kedagi. Asjal on ka teine regulatsiooniökonoomiline aspekt ehk lisaks sellele, et kadus elatusallikas, kandis ka Dr Riik kõige otsesemat kahju saamata tulumaksu näol ja kui seal isegi kulu ei olnud, siis kohustusliku minimaalse avansilise sotsiaalmaksu puhul kindlasti. Kui me vaatame nüüd väljalangenuid ja heitunuid edasi, siis milline võiks olla tulemus regulatsiooniökonoomika seisukohalt. Esiteks kaob (lisa)sissetulek, mis ühest küljest mõjutab riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvet. Teiseks, kuna sissetulekud vähenevad, väheneb ka ostuvõimalus ehk kellelgi teisel (tootja, töötleja, importija, vedaja, kaupmees jne) jääb tulu teenimata, kuna nende kaupu ei suudeta osta; kui nende kaupu ei suudeta osta, on nad sunnitud lõpetama tegevuse või vähendama töötajaid. See kõik tähendab aga seda, et lisaks tiputeritajate usinusele on elatusvahenditest ilma jäänud ka järgnevad astmed, mis tähendab koormust nii riigieelarvele kui ka kohalike omavalitsuste eelarvetele. See ongi see analüüsimise ja ettenägemise osa, mis meie regulatsioonide tegemisel ja muutmisel puudu jääb. Tulu tuluks ja kulu kuluks, kuid asjal on ka psühholoogilis-moraalne aspekt, kui tahate, siis kodaniku seaduskuulekuse ja seadusaustuse aspekt. Ma näen juba vaimusilmas, kuidas Reguleerija ja Ajatapja üheskoos üleolevalt turtsatavad ja ilusate (võib-olla isegi õigete) sõnade jadaga vastavad, et polegi meile vaja selliseid ettevõtjaid, kes ei suuda ennast ümber registreerida. Vaatame nüüd olukorda väikeettevõtja poolt, kes on niigi heitunud. Dr Riik käsib oma kõrgest tornist tal ennast aasta jooksul ümber registreerida, mil see toimub tasuta. Ümberregistreerimise viise on kaks: kas elektrooniliselt või notariaalselt. Muidugi on notariaalsed toimingud tasulised ja kõrge torn eeldab, et kõik suudavad teha oma toimingud elektrooniliselt. Selles eelduses on kaks viga. Esiteks, kui Dr Riik tahab midagi muuta enda jaoks selgemaks või paremaks, siis ärgu tülitagu sellega ettevõtjat, vaid tehku ise kõik vajalikud toimingud. Teiseks ei ole tarvis arvata, et kõik Inimesekesed on ühtlasi arvutivirtuoosid. Ei, osa neist on lihtsad puulusika nikerdajad ja kõiki arvutimänguri „vahvaid nippe”, mida nimetatakse arendusteks, ei pruugi nad hoomata. Muide, olen päris kindel, et kui peaksime kasutama arvutimänguri voolitud lusikat, peaksime seejärel pöörduma vältimatusse abisse seoses räigete kehavigastuste tekkimisega suu ja sõrmede piirkonnas. Seega igaühel on oma nõrgad ja tugevad küljed. Omades ise nõrkusi, pole viisakas teisi hauguldada nende vigade pärast. Kokkuvõttes on nii, et osa ettevõtjaid ei läbinud elektroonilise ümberregistreerimise takistusrada, teistel polnud raha notariaalseteks toiminguteks ja kolmandad leidsid, et neile surutakse ebaõiglaselt peale toiminguid, mida peaks tegema keegi teine ja mitte nemad. Tulemuseks lendasid tuhanded lusikad, tahaksin küll kirjutada kolinal, kuid tegelikult vaikides nurka. Pean andma au maksuametnikele, kes püüdsid gigantsete pingutustega lappida olukorda, mis oli tekkinud seoses ülbe regulatsiooniökonoomikaga. Kindlasti just tänu nende abikäele jäid kaotused väiksemaks, kui see oleks olnud ükskõikse suhtumise puhul. Mis siis edasi? Tühi kott püsti ei seisa ja nurgas seisev lusikas suppi ei söö. Nagu eespool näitasime, tulebki minna supiköögi järjekorda või … „teha tööd mustalt”. Mustalt töötamisega on see rumal lugu, et see jätab riigikassa ja kohaliku omavalitsuse ilma õigustatud ja oodatud osast, kuid veelgi suurem kahju on sündinud sellega, et Inimesekene on langenud välja seaduslikkuse ja selle kaitse tsoonist, s.t et edaspidi lähtub ta regulatsioonivälisusest ja regulatsioonivälisest ökonoomikast. Reguleerija juba muigab: „Ehhee, siis me karistame teda!” Ja siin muutubki regulatsioon iseenda farsiks. See, mida oleks võinud teha Inimesekese indu ja entusiastlikkust ära kasutades, mida oleks tehtud seaduslikult, jagades sellest õiglast osa ühiskonnaga, peame me tegema Dr Riigi jõuga. Äris lõppeks selline ebaratsionaalne tegevus pankrotiga, kuid regulatsiooniökonoomikas võetakse seda kui tavalist praktikat. Kui veel kord rääkida moraalist ja seaduskuulekusest, siis oleme sundinud Inimesekesi „slikerdama”. Omaette küsimus on, kui palju heitunuid, kellest oleks kasvanud tõelised ettevõtjad, söandab minna uuele ringile? Kui nüüd Reguleerija irooniliselt ütleb, et see piisk ettevõtluses ei määra midagi, siis tuleme oma armastatud basseiniülesande juurde tagasi. Seekord ei peaks me vaatama, millal bassein üle ääre voolab, vaid millal põhjast viimane tilk ära voolab. Kui kellelgi ei ole kannatlikkust jälgida betooni kuivamist või basseini tühjenemist tilkhaaval, tehku katset koduses kempsus loputuskastiga ja vastus on varsti käes. Tühi ja haiseb. Kindlasti ütleb nüüd Reguleerija kõiketeadvalt, et ei jookse see bassein tühjaks ühtigi, kuna meil on teine vann olemas, ehk vormistagu ennast osaühinguks. Mõte hea ja elektrooniliselt ka kiiresti tehtav, aga … Meie lusikanikerdajale see ei sobi, see kuub oleks talle liiga suur ja kott liiga raske. Kujutame nüüd ette Inimesekest, kes tahab lihtsalt oma tööd teha ja makse maksta. Esiteks osaühingu loomine
