et vastavalt uudistele, seoses linnaõhus lendleva ülemäärase tolmuga, võib Inimesekese eluiga lüheneda poole aasta võrra, mis tähendab, et halva koristuse tulemusena tapame Peamises linnas igal aastal vulgaarprimitiivse arvutuse järgi umbes 2800 Inimesekest ehk kolme Mõisaküla linna jagu rahvast. Kümne aastaga … enam kui kahe Haapsalu linna jagu rahvast? Ja kõike seda vaid kehva tänavakoristuse tõttu? Massimõrv? Minutid foori taga, päevad lubade järjekorras, kuud saastas ja me ei märkagi, kui kogusummas kaotame aastas tühjalt võib-olla kümneid tuhandeid elusid. Kogu sellele kaotusele võime panna ka ühe nimetaja – ebamõistlikud regulatsioonid. Seega pole olemas pisiasju, on olemas vaid meie asjad ja meie elu korraldavad … Inimesekesed.
Meie elu igapäevane kaaslane valgusfoor on üks hea näide regulatsiooni tõhususe või … mittetõhususe kohta. Ristmike teema jätkuks võiks tuua nn Rus-Salka ristmiku. Ristmik ise on ju hea, kuid millise põhimõtte järgi reguleerimine toimub, on raske aru saada. Vandenõuteoreetikud on kindlal arvamusel, et regulatsioon lähtub linnavalitsejatele soodsa ja rohkearvulise valijategrupi olemasolust Las-Namäe suunalt ja väikesearvulise toetajaskonna olemasolust Pi-Rita asumis, rääkimata lähivaldadest tulevatest, valimise mõttes mõttetutest hingedest. Jäägu vandenõuteoreetikutele nende pärusmaa ja konstruktsioonid, kuid on selge, et Nar-Va maantee läbilaskevõime Rus-Salka ristmikust kuni Peamise inna ülikoolini on viisakalt väljendudes kehv. Arusaamatuks jääb, miks ristmikule pääseb Pi-Rita suunalt hommikusel tipptunnil, pärast neljateistkümnendat fooritsüklit ja Las-Namäe poolt pärast teist-kolmandat fooritsüklit. Oma olemuselt on see tüüpiline regulatsiooni mõju näide ehk regulatsioon annab täiesti üheselt mõistetava signaali: kasutage Las-Namäelt tulenevat suunda. Las-Namäelt tulenevale suunale saab väga lihtsalt: keerad Pi-Rita teelt vahetult enne ummiku algust Rum-Mu kurvist Kose teele, sõidate Kose teest üles (kiiruspiirang 30 km/h, kus liiklus toimib ca 60 km/h) ja edasi mõõda Vana-Narva maantee käänulist ja kitsast rada mööda Lauluväljakuni ja oledki varsti Rus-Salka ristmikul. Teekond oli küll kaks korda pikem, kuid ajavõit kindel 15–30 min. Üksikolukorrana ei oleks sellisele ristmikule vaja erilist tähelepanu pöörata, kuid tegemist on just ühe tüüpilise näitega, mis võtab kokku teatud valede regulatsioonide mõju majandusele ja Inimesekestele.
Kui jutt läks juba ristmike kaudu regulatsioonide mõju näitamisele, siis veel üks ristmikunäide. Juba sellel ajal, kui M-Eriväljale maju hakati ehitama, moodustus ehituspiirkonna alguses M-Erivälja tee ja R-Anniku tee ristmikul ka jalakäijate ülekäigukoht. See oli koht, kustkaudu kohalik Inimesekene randa läks. Tee rekonstrueerimise käigus otsustas seesama disainer, kes joonistas üks lainer, joonistada ristmiku ümber. Loomulikult palju paremaks, kuid … ei arvestanud traditsioone. Tulemus on see, et ülekäigukoht on küll Reguleerija seisukohalt heas ja õiges (või ilusas) kohas, kuid kohalikud Inimesekesed kasutavad jätkuvalt traditsioonilist kohta ülekäiguks. Tõsi küll, endine turvaline, ilma foorideta vöötrada on asendunud nüüdseks ekstreemspordirajaga, kas jõuad üle tee või ei? Kuid seeeest on disainilahendust ilus … kosmosest vaadata. Uus ülekäigukoht on fooridega ja puha, aga see ei ole … oma. Regulatsiooniökonoomika seisukohalt on väga tähtis arvestada, kas regulatsiooni hakatakse järgima ja palju see või selleks sundimine maksma läheb. Võib juhtuda, et investeerime uude regulatsiooni ja loodame, et see parandab meie kõigi olukorda, kuid siis ilmneb, et investeering oli mõttetu ja me peame leidma lisaraha, et sundida Inimesekesi meie valeinvesteeringut kasutama. Loota, et Reguleerija tunnistaks, et eksis ja parandaks vea, seda ei saa ju teha. Tegelikult muidugi saaks, kuid siis tekib küsimus, kes on süüdi? Seega üldlevinud praktika on, et kui regulatsioon ei mõju, siis rohkem repressioone ja keelumärke. Kahju küll, vabandamine ja vigade parandamine oleks ühiskonnale tunduvalt odavam. Inimesekene on juba loomult ekslik.
Investeerige kogu see mõttetu märgi- ja tee-ehituse iluasjade raha (mitte segi ajada tee-ehitusega) Inimesekeste mugavusse ja laiskusesse ning loobuge takistuste väljamõtlemist. Mis puutub reguleerimisse ja ülereguleerimisse, siis märgi peale võib vilistada, kuid politseiametniku peale vilistamisest ei tule midagi head. Seega otsustage ise, kus meie raha rohkem kasu toob. Kui kiiruse vähendamise eesmärgiks on anda tööd märgitootjatele, on kiiruse vähendamine igati loogiline. Toob selline muutus ju kaasa tuhandete 40 km/h ja 30 km/h märkide valmistamise, paigaldamise ja hooldamise. Igal juhul on see ettepanek ebaefektiivne, keskkonnakahjulik, seaduskuulekust õõnestav ja jalakäiale kasutu. Kabinetivaikuses välja mõeldud uued regulatsioonid, mida püütakse ilustada Inimesekestele head tegemisega loosungiga, mida ühes teises riigis nimetati vastutulekuks töötavate masside ja kogu progressiivse maailma soovidele, ei hakka toimima ilma sunnita ehk repressioonideta. Sund, nagu me eespool vaatlesime, tähendab kulu – täiendavat kulu.
Üks kunstliku regulatsiooni ja sunni lihtsaid näiteid on tasulise parkimise alade määratlemine. Tasuline parkimine kesklinnas on igati mõistetav. Selle eesmärgiks oli mitte risustada linna südant terveks päevaks hommikul tööle tulnud Inimesekeste autodega. Igati mõistlik otsus, kuid siis hakkas lisaks reguleerimise vajadusele ka ahnus naha vahele pugema. See omakorda tähendas, et otsiti võimalusi tasulise parkimistsooni laiendamiseks. Ja siin tekib lahendamatu ja kahene probleem. Sinna, kuhu me tõmbame tasulise ja tasuta parkimise ala vahelise joone, kuhjub alati parkijate mass, mis annab justkui õigustatud põhjenduse nihutada reguleeritud ala üha kaugemale, kuni praktiliselt linna piirini välja. Kuid probleem pole mitte selles, et kogu linnas oleks vaja parkimist reguleerida (ja muidugi parkimiskontrolöride arvu tõsta ning trahve koguda), vaid selles, et iga regulatsioon tekitab regulatsiooni piirile uue probleemi. Teisalt on vahel ahnus ja raha kerge teenimise viis, niivõrd kiusatuslik, et viib kaine arutluse ja enese tõsiseltvõetavuse vibama. Nii on ahnuse hammast püütud teritada küll Pi-Rita, küll Ka-Lamaja linnaosa Inimesekeste peal, seni küll vahelduva ja kaheldava eduga. Kui nüüd natukene naljatledes teha vallatuid ettepanekuid linnakassa täitmiseks, siis arvestades parkimiskoormust õhtusel ja öisel ajal meie magalarajoonides, tuleks „mägedel” kehtestada parkimistasu alates kella seitsmest õhtul kuni kella seitsmeni hommikul. Arvate, et jabur idee? Olen teiega täiesti nõus, kuid vaadates tasuliste parkimisalade laiendamist Pi-Ritale ja Ka-Lamajja on see täpselt sama tobe ehk küsimus pole teps mitte parkimise korraldamises, vaid raha kogumises. Vahe on ainult selles, et „mägedel” elavad inimesed kompaktsemalt ja nende nurin on kompaktsem ja valjuhäälsem, hajaasustusega aladel asub vähem Inimesekesi ja seoses selle hajususega on ka nende hääl hääletu (nii valjususe kui ka valimistulemuste mõttes). Kuid jätame praegu selle parkimisjutu ja käsitleme seda hiljem veidi põhjalikumalt. Jätame vaid meelde, mis milleks tarvilik on. Või kas on tarvilik? Seega regulatsiooniökonoomika seisukohalt on alati tarvis vahet teha, kas tegemist on raha kogumise, millegi korraldamisega või valimisvõitluse elemendiga. Ilmselt on üldinimlik korraldamise varjus ka teenida. Võtame näiteks riigilõivud, mis peaksid oma algideelt olema vaid teatud teenuse pakkumisele tehtud kulude kate, on aga muutunud eelarve täitmise pumbaks (ehk tegemist on avalik-varjatud maksustamisega). Kui lähtuda ärielu reguleeriva Võistlusseaduse põhimõtetest, kus turgu valitseva ettevõtja, seda enam aga eri- ja ainuõigust omava ettevõtja tegevusele on kehtestatud piirangud, mille järgi peab tema kasum olema mõistlik, siis riigilõivud on just selline ainuõiguslik teenus, mida kelleltki teiselt osta ei saa ehk puudub konkurents. Riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus meenutab tihti vanaema Marie ütlemist, kus talutütar ütles teenijatüdrukule: „Mina võin, aga Sina pead!”
Regulatsioonidega ja nende ökonoomikaga on nagu pendeluksega, kui see liigub teist eemale, pääsete sellest läbi kerge vaevaga, kuid kui vastukihutavast uksest püüda läbi pressida, siis võite nina veriseks lüüa või vähemalt vajate selleks märkimisväärset füüsilist (finantsilist) jõudu.
Regulatsiooniökonoomikat arvestades ei tohi me arvestamata jätta ka reguleeritava ehk Inimesekese poolt kulutatud aega ja ressurssi. Kuigi tihti vaadeldakse kuluna vaid rahalist ressurssi, siis just aeg ongi kõige väärtuslikum ja taastumatum ressurss. Valesti paigutatud või reguleeritud valgusfoori näites vaatlesime, et selline regulatsioon mitte ainult ei sega meid, vaid kõige otsesemalt hävitab Inimesekese elamisväärse elu mahtu ehk igaühe kaotatud minutid annavad igapäevaselt kokku mitmeid asjatult elatud elusid. Teine suur ajamõrva allikas on see, kui Reguleerija kutsub Inimesekese
