mõtlema. Esiteks teatab kiri, milles on probleem, ja siis algab: „Teie tegu võib olla vastuolus selle ja tolle seaduse niisuguse ja naasuguse paragrahviga, kui te ei vasta, siis me trahvime teid sellise ja sellise paragrahvi järgi ja see pole veel kõik, sest lisaks sellele ja tollele saame me teha teiega vastavalt nendele ja nendele seadustele niisuguseid ja naasuguseid asju. Lugupidamisega Reguleerija.” „Möh! Mis pann värk on? Paanika! Appi! Aidake!” Kui palju ajurakke hävis sellest kantseliitlikust malakahoobist, ei tea keegi täpselt. Tegelikult taheti teiega võib-olla lihtsalt sõbralikult vestelda ja informatsiooni sõeluda ning kogu see paragrahvide kanonaad teavitas teid vaid teie õigustest (ühtlasi õigusest iga kell karistatud saada). Kuid sellel asjal on teine ja ajatapjalik faktor, nimelt töötab Reguleerija esmaspäevast reedeni (oletame, et kella kaheksast kella seitsmeteistkümneni). Teid kutsutakse välja teisipäev kell 12.00, kuid ka teie olete sellel ajal tööl. Mida te siis teete? Loomulikult, olles ehmunud kõigist nendest paragrahvidest, helistate alandlikult Reguleerijale, püüdes selgitada, et teil ei ole selle probleemiga mingit puutumust ja te ei tea midagi. Kogenud Reguleerija ei lase ennast sellisest mannetust jutust segada, vaid ütleb, et tulete uuel kokkulepitud ajal ja kirjutate seletuse. Seega peate oma tööandjalt ennast vabaks küsima ja olenevalt teie asukohast, kas tunniks või kogu tööpäevaks. Toon näite elust enesest. Reguleerija saadab Inimesekesele kõigi ülalnimetatud ähvarduste/teavitamistega kirja, milles teda kahtlustatakse, et ta on kuskil sisemaal visanud oma järelkärust prügi metsa. Inimene on sügavas hämmelduses ja arvab, et tegemist on mingi eksitusega. Esiteks pole ta seda maakondagi viimased kaheksa aastat läbinud ja lisaks on viimased kolm aastat tema käsutuses olnud auto, mille konstruktsioon ja väljanägemine ei võimalda kärukonksu paigaldada. Seetõttu on ka käru kasutuna kuuri all seisnud, mistõttu pole sellele ka tehnilist ülevaatust tehtud. Teadliku kodanikuna helistab Inimesekene Reguleerijale ja küsib, milles probleem. Reguleerija annab teada, et keegi anonüümne, kuid valvas kodanik, olla helistanud neile ja näinud kedagi prügi maha panemas järelhaagisest, mille kahte numbrit ta justkui oleks näinud, kuid ei tea, kas nägi õigesti. Inimesekene, kes on ise loodusesõbralik ja – huviline, esitas seejärel nördinult oma argumendid. Millised oleksid nüüd võimalikud tegevused? Esiteks tuleb meeles pidada, et Reguleerija ei ole mitte diktaatorriigi käskima ja keelama pandud laagri ülemvalvur, vaid avalikus teenistuses olev ametnik. Meie mõistes teenindaja. Kui ta on avalikus teenistuses, peab ta pakkuma meie endi poolt tellitud avalikku teenust, antud juhul, et meil kõigil oleks võimalik nautida puhast loodust. Igati kiiduväärt teenus, kuid kuidas seda täita, on iseküsimus. Esiteks algab küsimuse püstitus sellest, kas anonüümne kõne, mille järgi olevat midagi justkui nähtud, on aluseks menetluse alustamiseks? Ma ei usu anonüümsetesse kaebustesse ja demokraatliku riigiga ei passi see minu arust küll kokku. Isegi nõuka ajal, kui igal ametnikul oli lauasahtlis ruuduline klade pealkirjaga „Kodanike kaebused ja ettepanekud” ja millesse kanti sisse vastava telefonikõne sisu, ei olnud lubatud sellesse kanda anonüümkõnesid. Aga oletame, et tulihingelise võitlejana alustas Reguleerija menetlust asjaolude väljaselgitamiseks iseseisvalt (ei tahaks mõeldagi, et Reguleerijal polnud midagi targemat teha, kuid eksistentsi tõestama ju kuidagi pidi). Kas seda luuret oleks võinud teha niimoodi, et Reguleerija oleks saanud avalikku teenust osutades kogu teabe Inimesekest kõige vähem segades või pidi seda tegema Ajatapjana? Jah, te saite juba aru ja vastus on õige. Inimesekese ettepanek, et ma saadan teile oma informatsiooni e-postiga või et te pange lihtsalt telefonivestlus kirja, leidis Reguleerija poolt vaid põlglikku halvakspanu: „Tulete siia ja annate kirjaliku selgituse. Kõik. Punkt.” Inimesekene polnud õnneks nõrganärviline, kirjutas selgituse kodus valmis ja viis Reguleerijale. Tehtud. Menetluse tulemus oli järgmine: Reguleerija saatis mitmeid kirju (väljastusteatega), tegi mitmeid telefonikõnesid, raiskas mitme Inimese tööaega (n x m tundi), suhtles registritega, täitis menetlusdokumente ja … kõik seda tühja ja ühest anonüümsest telefonikõnest ajendatuna. Kas sellisest sebimisest sai keskkond puhtamaks? Või hoopis vastupidi, ametnik pani toime ulatusliku (mentaal)keskkonna reostuse? Kas me oleme ülepea sellist teenust tellinud? Kui palju selline tühjalt tühja menetletud menetlus tappis nii Inimesekese kui ka Reguleerija aega? Aga ajurakud? Aga usaldus avaliku teenistuse vastu? Aga austus?
Teine näide on parkimistrahviga seotud. Inimesekene, ägeda silmapõletikuga, pöördus vältimatusse abisse. Abi saamise koht asus tasulise parkimise alas ja Inimene, jällegi seaduskuuleka kodanikuna, pani välja ka vastava parkimispileti. Kahjuks võttis protseduur arvatust kauem aega ja tasutud pileti tähtaeg sai ületatud. Inimesekene, tulles tagasi oma sõiduki juurde, nägi seal juba sebivaid parkimiskontrolöre, kes alustasid trahvikviitungi väljakirjutamist. Loomulikult ei lähtunud Reguleerija tasulise parkimise esialgsest mõttest, vaid võimalusest enda töö tulemuslikkust näidata. Ei aidanud ka Inimesekese näidatud tõend, et ta ei parkinud niisama oma lõbuks, vaid hädaolukorras, Reguleerija töö tahtis tegemist. Ja tehtud see oligi. Tuleb tunnistada, et Inimesekene ei laskunud väga pikkadesse ja emotsionaalsetesse vaidlustesse, kuna temagi mõistis, et tegemist oli elutu inimkujulise mehhanismiga, mille (mitte kelle) töö tahtis tegemist. Ühesõnaga, siin ei olnud tegemist mingi Ajatapjaga selle tavalises mõistes, vaid sellega, kas Reguleerija saab aru, milleks ta kutsutaud ja seatud on? Kas tal on õigust teha vahet tahtliku sigaduse ja õnnetusjuhtumi või lihtsalt eksimusega? Kas otsustamine on Reguleerija suva või hinnangu küsimus ja kuskohal läheb suva üle seaduserikkumiseks? Nii või teisiti, kuid Inimesekene maksis veel samal õhtul oma trahvi ära ja sellega oli probleem tema jaoks lahendatud. Ja unustatud. Nimelt oli Inimesekene seisukohal, et oma vead, ka tahtmatud, tuleb kinni maksta. Kuid kui te arvate, et niisama lihtne selle jutukese süžee ongi, siis olete eksiteel. Lavale pole astunud ju veel tõeline Ajatapja. Kui lätlased on kokku kirjutanud terve eepose Karutapjast, siis meie võiksime ilmselt kirjutada mahuka koguteose Ajatapjast. Süžee nägi ette tõsise pöörde, kui paari nädala pärast potsatas Inimesekese postkasti kutse koos kõigi ülalmärgitud ähvardustega ja karmi käsuga ilmuda kohale, … kuhu vaja. Kui Inimesekene arglikult ja ausameelselt teatas, et ta on trahvinõude juba kaks nädalat tagasi täitnud, siis Ajatapjale see ei mõjunud. Nimelt arvas Ajatapja, et auto omanik peab saama tema käest isiklikult ka trahvi määramise dokumendi. Umbes niimoodi, nagu president annab isiklikult üle teenetemärke. Ega Inimesekesel ei jäänud muud üle, kui hõlmad vöö vahele ja keset kõige kiiremat tööaega Ajatapja kontorisse dokumendi järele tormata. Saigi siis Inimesekene dokumendi, milles teatatakse, et talle on trahv määratud, mille ta kaks nädalat tagasi on ära maksnud. Vaat selline heatu ja kasutu teenus, mis läks Inimesekesele maksma paar tundi kasutult elatud elu. Kui palju selline Ajatapja kontor suudab päevas tappa elamisväärset aega? Kui kontor töötab samuti nagu kirjeldatud Inimesekesega, siis päris palju, kuid kogu selle tühja toimetamise juures ärgem unustagem ka sooja toa koefitsienti, mille me kõik kinni maksame.
Väga tähtis on, kuidas Reguleerija kasutab tema käsutusse antud võimu/jõudu, kas ta kasutab seda mingite oma isiklike solvumiste ja ebaõnnestumiste väljaelamiseks või kasutab ta seda regulatsiooni mõtte elluviimiseks. Esimesel juhul muudab Reguleerija regulatsiooni tapetud aja massihauaks, teisel juhul käitub nagu abiteenistus. Regulatsiooniga on nagu ravimiga: õiges koguses on see kasulik, suures koguses selge mürk. Regulatsiooniökonoomika seisukohalt on kõige tähtsam, et valitaks kõige ökonoomsemad instrumendid, mitte kõik ja mitte kõige kallimad. Iga Reguleerija, kes ei mõista, et tema kohus on kõige vähemate kulutustega teenida Inimesekesi, häirimata seejuures oma tööandjat ehk Inimesekest kõige vähem, on valinud vale töö. Mind ehmatas üks „poole kõrvaga” kuuldud uudis, millest võiks konstrueerida umbes sellise näite: kaunis linnalähedases vallas saatis Reguleerija politsei (vist kell seitse hommikul) tooma nelja lapse ema, sundkorras, vallaametniku juurde. Arvake ära, mille pärast? Tapja? Narkoärikas? Valerahategija? Naabervalla spioon? Ei, te ei arvanud ära. Põhjus oli hulga proosalisem, Inimesekesel oli millalgi, kaks kuud tagasi, kasutamata kinnistul … muru pügamata! Ka kõige fantaasiarikkamas ulmekergekas ja räigemas politseiriigis ei tule sellise süžee peale, rääkimata siis kahekümne esimese sajandi Eestis. Kogu loo tegi huvitavaks see, et muru ju pügati ära, vastavalt valla õigusaktide ja Reguleerija õigustatud nõudmistele. Saatuslik viga tehti sellega, et Inimesekene isiklikult ei roomanud Reguleerija ukse alt sisse oma vääritut käitumist tunnistama ja raporteerima oma vigade parandamisest, vaid jäi lihtsameelselt lootma telefonivestlusele. Siis oligi
