küsides, millist arengut selline kava kavandab? Kas sellel on üldse mingit pistmist arenguga või on tegemist lihtsalt bürokraatliku rituaaliga? Kas sellist arengukava tuleks hinnata lehekülgede, kilogrammide, tihumeetrite või millegi muu põhjal? Kurbloolisus on selles, et see võtab minu hinnangul kogumahus keskmiselt mitu tuhat ametniktundi aastas ühe kava kohta (ja seda iga aasta). Kogu see kooskõlastamise ja meetmete väljamõtlemise müriaad kordub aastast aastasse. See on muutunud juba täiesti tavapäraseks, planeeritud tööde mahuks, mida automaatselt täidetakse. Kavadesse süvenemine näitab, et kavasid ei täideta enam sisuga, vaid rutiiniga. Siiski, ärgem unustagem, et igal tegevusel ja selle jätkumisel on oma loogika. Sama on ka avalikus teenistuses. Mäletan, nii umbes viisteist aastat tagasi, kui Soome kolleegide eeskujul hakkasime tegema midagi SWOT analüüsi taolist. Algul oli see uudne ja aitas selgitada olukorda endale ja ümbritsevatele. Aja möödudes muutus see vaid rutiiniks, millest tuli vabaneda. Teine olukord on, kui te ei tee seda mitte vabatahtlikult vaid peate, olete kohustatud sellist analüüsi jätkama. Sellisel juhul leiategi järsku ennast olukorrast, kus strateegiasse kirjutatakse näiteks – kalanduse valdkonnas on teil sellised tugevad küljed, et teil on kala ja teil on Inimesekesed. Vahva! Ühel hetkel muutub tegevuse eesmärk ja selle tulemuse vahekord kui mitte tobeduseks, siis veidruseks kindlasti. Kui nüüd päris aus olla, siis, olles analüüsinud kehtivaid arengukavasid, on paar arengukava ka sellised, mille pärast ei peaks piinlikkust tundma. Nendes pole taga aetud mahtu ja neid võiks käsitada ning kasutada selliste omamoodi spikritena oma tegevuse organiseerimisel.
Ärge saage minust valesti aru, et planeerida ja analüüsida pole tarvis. Otse vastupidi, kuid ökonomistina tahan ma ikkagi saada nendest analüüsidest tulemusi. Ma tahan sellest kasu saada. Iga strateegia ja kava peavad andma kasu, muidu on nad kasutud. Õigupoolest pole sellised strateegiad süütult kasutud, vaid lausa kahjulikud. Kui me loeme näiteks regionaalpoliitilist analüüsi ja strateegiat, mille tulemusena saame teada, et Peamine linn saab olema Eesti finantskeskus, Vaimupealinn vaimukekus ja põhjarannikul leotatakse võrku ja pügatakse puhkajat, siis, millist uudsust selline analüüs küll sisaldas? Huvitav, et selline uurimus võetakse tellijate poolt vastu ja osa tellijaid/lugejaid tunneb selle üle isegi siirast rõõmu. Või mida peaksime peale hakkama nende sotsiaal- ja mittesotsiaalsete uuringutega, mille ainuke sõnum on, et me elame halvasti ja peaksime elama paremini? Sama edukalt võiks meeskoor laulda, et: „Oh häda, oh häda, see õun oli mäda …” Ilus lauluhääl oleks vähemalt kõrvale ilus kuulata. Kuid kuulata neid „tõsiteaduslike” uurimuste esitajaid, nende sügavalt kurbade ilmetega, nagu oleks just lahkunud kallis sugulane, ei ole teps mitte ilus kuulata. Samas tõsiseid analüüse, mitte mudelitel mängimist, mis võrdleks erinevaid strateegiaid, nende mõju majandusele ja inimarengule, praktiliselt polegi. Mu kunagisel pealikul oli komme küsida: „No nii! Vaatame palju see laev maksab?” Ja kuigi võis tegemist olla kiluvõileiva või purgisupiga, siis kuluküsimuse esitamine niivõrd mastaapselt tingis alati põhjaliku andmise-saamise telje paikapanemise. Võib-olla ongi mul sellest ajast „viga man”, et otsin kõigest ka tulemust. Seepärast pean mittemoodsalt tunnistama, et vahel tunduvad mõnedki sotsiaalsed uuringud olevat täiesti antisotsiaalsete tulemustega ja põhirõhk ei ole suunatud mitte inimvarale, kuigi jutt just sellest käib, vaid inimvarele. Selline pidev soigumine, et kõik on halvasti, tekitabki antisotsiaalse meeleolu, et ah mis mina, ma nagunii ei suuda, teised ka jne. Ega ma ei kutsu üles mingile võltsentusiasmile, kuid veider on kuulata neid elust võõrdunud „prohmessoreid”, kes ometi omavad head palka, kindlustatud tööd ja sooja tuba, ennustamas vaid kõikvõimalikke maailma hädasid. Projekti eesmärk ei saa olla see, et kirjutada kokku kõik maailma hädad ja siis resümeerida: „Andke meile raha, me ütleme, mida kõike te valesti teete.” Milline on kõigi sedalaadi projektide kandev idee? Kas hädaldamine on muutunud omaette töönduseks, äriprojektiks? Eks see järelduste tegemise kunst ongi kõige suurem kunst ja selles eksimises pole keegi turvatud. Ka ameerika teadlased tegid katseid kirbuga, testides tema hüppevõimet, andes talle enne igat katsefaasi käskluse: „Kirp, hüppa!”, fikseerides katse protokollis, et „Kui kirpu käskida hüpata, siis ta ka hüppab”. Kui järg jõudis jalutu kirbuni, fikseeriti sündmus järgnevalt: „Kui jalutule kirbule anda käsklus hüpata, siis ta ei hüppa. Järeldus – kirp ei kuule.” Vaat nii palju siis tegelikkuse ja tõlgendamise vahekorrast.
Kogu see dokumentide tootmine, mida me regulatsiooniökonoomika peatükis vaatleme, ei ole tervenisti tühja tehtud töö. Hea küll, mingi osa ka kõige paremini planeeritud töödest-tegemistest nurjub ja tuleb lihtsalt maha kanda kui väärtuslik kogemus. Nagu börsimaakleri päevaraamatus oli kirjas umbes selline põhimõte, et ma olin noor, ma tegin vigu, kuid see polnud minu konstruktsiooniline viga, ma õppisin nendest. Samas toimub regulatsioonide kaunite ja mitte nii kaunite sõnajadade varjus ka tegevus. Võtame näiteks liikluse, mida me kõik ju oskame arvustada ja teame täpselt, kuidas oleks õige seda korraldada. Selleks, et mitte suurde ja keerulisse teemaderingi ära uppuda, võtame sellest ühe segmendi ehk liikluse korraldamine linnas. Reguleerimisega on asjalood niimoodi, et see võib anda positiivseid või ka negatiivseid tulemusi. Kunagi minu tudengipõlve päevil oli Peamise linna Koskla ristmik ringliiklusega. Aja möödudes hakkas ristmik enda läbilaskevõimet ammendama ja väljapääs leiti, et parimaks rohuks on tipptundidel panna ringile välja ka reguleerijad. Mõeldud! Tehtud! Tagajärg oli mitmetitõlgendatav. Kindlasti said asjamehed raporteerida „kõrgemale poole”, et meetmed on tarvitusele võetud. Pideva reisijana hakkasin märkama teatud seaduspärasust ja nimelt, et nendel päevadel, mil reguleerijad olid usinasti ametis, olid ootejärjekorrad tunduvalt pikemad kui nendel päevadel, mil reguleerijaid polnud. Siit ka minu veendumus, et paljud asjad/olukorrad/probleemid reguleeruvad ise, võib-olla aeglaselt, kuid nad reguleeruvad paremini kui usina vahelesegamise puhul. Aga tulgem tänasesse päeva. Jällegi, et mitte laiali valguda, tänasesse Peamisesse linna. Peab ütlema, et neljandat põlve pealinlasena, ei ole mulle selle linna areng teps mitte vähetähtis. Üks asi on liikluskultuur (ilmselt sisustab iga inimene seda mõistet omamoodi), kuid teine on regulatsioon. Miks ma nüüd hakkan rääkima teemast, mis ei ole minu „leivaala”? Väga lihtsal põhjusel, sellepärast, et tahan oma arutustes olla vaba ega lasta ennast segada professionaalsuse köidikutest. Vanaema Marie ütles ikka, et Sibemollist võiks ta rääkida pikalt ja innustunult, kuna ei tea sellest midagi, mistõttu tema mõttelendu mitte midagi ka ei piira. Samas seapeast ja mollist rääkida on väga raske, just oma siduva konkreetsuse pärast. Seetõttu on mulgi kerge arutleda asjatundmatult liikluskorralduse üle, lastes mõtetel vabalt lennata.
Niisiis …
Ajakirjandus kubiseb hirmuäratavatest uudistest: olematu liikluskultuur, ummikud, valesti parkimine, avariid, kiiruse ületamine jne. Imestama paneb, et keegi veel üldse elus on ja liiklus ikkagi toimib. Milline on siis tänane regulatsioonipraktika: laiendame tasulist parkimisala, vähendame sõidukiirust, ehitame suuremaid ja väiksemaid takistusi teele (seda nimetatakse kantseliidis hellitavalt liikluse rahustamiseks) ja muidugi paigaldame märke, võimalikult palju märke ning kui see ei aita, siis lisame veel märke. Läbi kõigi nende tõkendite on tõeline ime, et liiklus ikka veel toimib. Minu arvates on see lihtsalt kivistunud bürokraatlik lähenemine: keelata, piirata, kontrollida, karistada. Selline lõputu ja kasutu ringmäng. Lõputu ja ebaefektiivne. Nagu eespool kokku leppisime, peame iga teenuse ostmise puhul esitama kaks küsimust, kas me seda teenust ikka vajame, ehk mis on eesmärk, ja palju see maksab. Esiteks peaksime vaatama, millised on meie eesmärgid ja kas need on õiged eesmärgid. Teiseks, millised on meie vahendid. Eesmärgi õigsuse väljaselgitamine on kõige tähtsam, sest järgides pseudoeesmärke, kulutame küll vahendeid, kuid ei saavuta vajalikke tulemusi. Seega võiks eesmärgiks olla turvaline ja sujuv liiklus, mitte liikluse rahustamine (loe: takistamine). Seni on meil põhirõhk pandud just rahustamisele (kas enamik meie linna liiklejaid on siis mingid hüperaktiivsed märatsevad hullud, keda on vaja rahustada?). Meie käsutuses olevad vahendid võivad olla regulatiivsed, organisatsioonilised ja rahalised. Siinjuures on oluline, et õigeid asju tehakse õiges järjekorras.
Mina usun (naiivselt?), et Inimesekene tahab olla seaduse suhtes kuulekas, eriti kui ta regulatsioonist aru saab. Kui kuskil seisab kiiruspiirangu märk, mille vajadusest keegi peale Reguleerija aru ei saa, ei tekita selline regulatsioon mitte seadusekuulekust,
