mudelisse. Sellises mudelis on olemas vaid üksainus mugavus ja see on mugavus tegutseda, mitte mugavus mitte teha, mitte otsustada, mitte viitsida. Inimlik mugavus viib inimliku laiskuseni. Vanaema Marie ütles ikka, et kui Inimesekene jookseb, aga saab kõndida, siis ta kõnnib, kui ta kõnnib, aga saab seista, siis ta seisab, kui ta seisab, aga saab istuda, siis ta istub, ja kui ta istub, aga saab lamada, siis ta lamab. Regulatsiooni ülesanne on hoida inimesed liikumises, mitte lasta neil tarduda ega stagneeruda. Mõelge kas või oma hommikusele voodist tõusmisele, mil olete valmis viie minuti une eest silma pilgutamata ära andma pool kuningriiki. Kerge on anda ära seda, mida teil kunagi pole olnud. Kuid mingi jõud ajab teid siiski voodiservale istuma ja te istute ja istute ja istute … Ja te mõtlete, pann võtaks, et peaksin püsti tõusma, aga selle mõtte tulemusena ei juhtu mitte midagi. Sama hästi võiksite mõelda, et tahate olla Rio karnevalil. Selleks, et teie mõte püsti tõusta teostuks, peate andma endale käsu seda teha, ehk tööle hakkab teie personaalne kubjas ja regulaator ühes isikus. Kui te ei anna endale käsku üles tõusta ja tööle minna, siis jäätegi istuma/lamama. Sellisel juhul lülitab regulatsioon, nüüd juba mitte teie isiklik regulatsioon, teid kui kõlbmatut Inimesekest töösuhtest välja ja Te ei saa iialgi minna karnevalile. Ei tohi loobuda, loobumine on nagu uimasti, see toob kaasa uue ringi loobumisi ja regulatsioon lülitab teid üha uutest süsteemidest välja.
Ma ei tea, äkki ongi inimlik rumalus ja laiskus inimkonna kaitsemehhanism, et meie liiga kiire arenemine ei tooks, „iseenese tarkuses”, kaasa üldist hävingut. Vandenõuteooria järgi oli keskaegne nõiapõletamine ja teadjameeste hukkamine just sellise eesmärgiga. Edasi arendades seda vandenõuteooriat võiksime endalt küsida ehk on ka bürokraatia ja regulatsioonide kuhjumine, mis tundub meile asjatu ressursi raiskamisena, üks meede inimkonna meeletuse aeglustamise teel? Mnjah, see on muidugi järjekordne vandenõuteooria. Isiklikult arvan, et tegemist on ühe mugavuse eriliigi ehk harjumusega. Olles mingis regulatsioonisüsteemis, ei pruugi me osatagi näha teisi võimalusi või üldpilti. Kõik tegevused on muutunud harjumuseks. Reisides kord perega laeval Soome avastasin reegli, mida võiks nimetada „lapseks laevas”. Olime enne reisile minekut rääkinud, et tuleb huvitav teekond ja põnev on sõita laevaga. Vanemad lapsed olid laevareisi ennegi kogenud, kuid noorem tütar ootas seda tõelise põnevusega. Reisi- ja tolliformaalsused seljataga, olime ennast mõnusasti restoranis sisse seadnud, kui väiksem tütar küsis järsku lapsesuuga, aga nõudlikult: „Aga kus see laev siis on!?” Seisime alles sadamas ja laevale olime tulnud sadamaehitise ja laeva ühendava tunneli kaudu. Loomulikult hakkasid kõik läbisegi seletama, et see ongi laev, aga laps küsis jällegi kindlameelselt: „Kus see laev on?” Ja siis ma mõistsin, et kui oled kogemusteta ja vaatad laeva seestpoolt, siis pole sellel ehitisel mingid selgeid, müstilisi, laeva tundemärke. See oli kõige tavalisem restoran, kõige tavalisemate koridoride ja treppidega hotell või kaubanduskeskus. Miks me arvame et regulatsioonisüsteemis olles oleme kogenenumad ja kaugemale nägevamad kui laps laevas? Kui me tunnistame endale, et elame harjumuste maailmas, siis mis juhtub, kui me ei reguleeri enam harjumuslikult? Õige vastus on, et enamasti ei juhtu midagi. Selgub, et paljudel juhtudel ongi tegu kas harjumusega või pettekujutelmaga, et reguleerimine aitab paremat tulemust saavutada. Kas mul on puhtam, kuivem ja turvalisem tunne, kui Dr Riik kehtestab hinnad puruvanakestele ja kiluvõileibadele? Või on mul turvalisem tunne kui avalikku ressurssi (sh. ühist raha) kasutatakse millegi tõsiselt tarviliku jaoks?
Kui kunagi ammusel hallil ajal kehtestasid kuningad tulumaksu, mis pidi küll olema ajutine, siis Inimesekesed kannatasid selle ära, kui tarviliku pahe. Seetõttu tuleb ka bürokraatiaga leppida vaid sedavõrd, kui ta on abivahend ja vajalik pahe. Kui Inimesekesed loobuvad ise teatud tegusid/otsustusi tegemast ja loovutavad oma õigused bürokraatiale, siis tehakse seda kahel juhul: esiteks parema tulemuse, näiteks mastaabisäästu saavutamiseks või teiseks, mugavusest. Kui seda tehakse mugavusest, siis toimub mugavuse nimel ka loobumine õigustest. Sellisel juhul on vaid aja küsimus, millal bürokraatia enam ei küsigi, mida Inimesekesed soovivad, vaid hakkab elama oma iseseisvat elu ja tegema oma iseseisvaid otsuseid. Ja ärge arvake, et ma olen mingi ortodoksne demokraat. Ei, ma olen lihtsalt ökonomist, nii koolituselt kui ka maailmavaatelt. See, et ma positsioneerin ennast ökonomistina, tähendab seda, et ma püüan leida asjade ja probleemide liigutamises kõige tõhusama tee. Selle pika jutu mõte on selles, et mitte alati ei leita ühe ropsuga seda kõige ratsionaalsemat lahendust. Mõnes probleemses olukorras leitakse lahenduseks kõige üllatavamaid kõverteid, justkui õigeid, kuid ebaratsionaalseid ja ka mõttetult kalleid. Kõike võib uutmoodi teha, aga kas sellel on mõtet, kui näiteks kogu inimkond (progressiivne) pingutab selle kallal, kuidas teha paremaid operatsioone Inimesekese täisväärtusliku eluea pikendamiseks, siis nendes ühiskondades, kus suud lahti teha ei lubata, pingutatakse selle kallal, kuidas ja millise ava kaudu teha kurgumandlite operatsiooni kinnise suu puhul. Kas selline ime vääriks imetlust ja Nobeli preemiat? Või on tegemist mõttetusega?
On huvitav, kuidas me oleme oma maailmapildi ja sellest lähtudes ka regulatsioonid üles ehitanud. Kunagi arvati, et planeet Maa on lapik nagu pannkook ja üle selle serva võib alla kukkuda. Pealegi pidi see seisma kolme vaala või elevandi turjal ja muidugi pidi Päike tiirutama ümber Maa. Õnneks Päike sellisest Maa Inimesekeste suurushullustusest ei solvunud ja üle Maa ääre ka keegi alla ei pudenenud. Tänapäeval tundub meie harjunud maailmapilt nii elementaarne ja eelkäijatele vaatame natuke üleolevalt. Samas mõned tõed nagu archimedeslik mõte, et andke mulle toetuspunkt ja ma tõstan maailma paigast, pole kuskile kadunud. Toetuspunkt – just see on võlusõna, just seda me otsime. Me otsime toetuspunkti ja kui ei leia seda, loome ta ise. Matemaatikas oleme selleks loonud aksioomide ja teoreemide süsteemi, st et aksioomid ei vaja tõestamist, vaid neid kasutatakse teoreemide tõestamiseks. Majanduses ja õiguses on selliseks aksioomiks kinnisturaamat, kõike muud peab kohtus tõestama. Aga kui aksioom on vaieldav? Mis siis juhtub? Naljakas lugu, aga tavaelus ei juhtu suurt midagi. Näiteks ütleb matemaatika põhitõde, et paralleelsed sirged ei lõiku iialgi. Samas on tõestatud ka vastupidist, et kuskil lõpmatuses lõikuvad nad nagunii. Või näiteks oma ajaarvamist peame alates härra Kristuse sünnist, kuid teadlased on välja arvutanud, et seoses valestimõistmiste, rehkendusvigade ja ümberkirjutustega oleks õige sünniaeg pigem pluss-miinus kolm/kuus aastat üldlevinud sünniajast ja aprillikuus. Kas me peaksime nüüd oma ajaarvamist muutma? Muidugi mitte. Need näited on toodud pigem selleks, et Inimesekeste välja mõeldud tugisüsteemid ja abivahendid ei pruugi oma tõestuses vastu pidada, kuid võivad isegi paralleelteooriate korral aidata meil meie igapäevaelu korraldada. Kuid need on lõppkokkuvõttes vaid kunstlikult loodud teooriad/regulatsioonid/süsteemid, mis toimivad teatud tingimustes. Vastupidiselt, kui maiade tugisüsteem/religioon ütles, et meie, valitsejad/bürokraadid, anname jumalatele ohvrid ja nemad annavad teile korraliku vihmasaju ja viljasaagi, siis pikaajalise põua korral see süsteem ei töötanud. Kui oli kümneaastane põud, siis see, et ohverdati ikka rohkem ja rohkem Inimesekesi, st täideti bürokraatlikke protseduure, mis viis kogu kõrgkultuuri väljasuremiseni, näitas, et süsteem oli vale. Süsteem oli paindumatu ega suutnud muutuda vastavalt olude muutumisele. Tihti ongi raske vahet teha, mis on regulatsioonides primaarne ja mis sellest tulenev. Lihtne näide. Enamik Inimesekesi arvab, et hommikukohvi teeb magusaks sinna lisatud suhkur ja lusikat kasutatakse vaid selleks, et suhkrut segada. Samas on ka täiesti teistsugune teooria ja nimelt, et hommikukohv muutub magusaks lusika liigutamisest ja suhkrut lisatakse vaid selleks, et oleks põhjust lusikat liigutada. Mnjah, see oli nali, kuid igapäevaelus/regulatsioonides/ bürokraatias usume paljusid veel absurdsemaid väiteid.
Kuidas tehakse ajalugu? Klassik ütleks: see on ju elementaarne, muuda maailma! Ilmselt niimoodi hüüataks kuulus raamatutegelane, millele järgneb Watsoni ehmunud hüüatus: „Kuidas?” ja siis kohe seejärel õudusega/üllatusega „ Mina?”. See ongi kogu suhtumise algus iseendasse ja maailma. Eelkirjeldatud hüüatuses/fraasis sisaldub kaks põhimõttelist viga: esiteks, kes siis veel, ja teiseks „Mina” ei tohi kunagi mõelda väikese tähega. Õige küsimuse astus, kui tahetakse midagi saavutada, oleks „Mina! Kuidas?”. Ja nii ongi, kui te ei julge kohe alguses Mina suure tähega kirjutada, kirjutage see lihtsalt lause algusesse. Muide, see, kuidas ennast positsioneerida, on väga tähtis. Selles suhtes on Eestis kõik korras, meil on ikka nii, et kus küngas, seal mägi ja kus kraav, seal jõgi. Eks ta ole õige ka,
