sotsialistliku võistluse liik nagu „lehmade üle talve pidamise sotsialistlik võistlus”, mis oma olemuselt tähendas seda, et võisteldi mitte piimatoodangu pärast, vaid selles, et kelle lehmad söödapuudust trotsides ellu suutsid jääda. Vaat selline huvitav võistlus oli. Tänapäeval nimetataks seda „Ellujääja reality show’ks”.
Aga tagasi meie avaliku teenistuse manu. Iga teenuse (regulatsiooni) ellukutsumiseks tuleb arvutada esiteks, kui palju see maksab. Arvutamisega on selline trikk, et aluseks tuleb võtta õige turuhind, aga mitte mingi umbluu astmetest, koefitsientidest ja abrakadabradest. Teiseks, kas meil ikkagi on sellist teenust vaja, või on see mingi iluasi või grupiline huvi? Kui me isiklikus elus mõtleme ehitada maja või remontida korterit, arvestame oma ressursse ehk kas meil on piisavalt raha, et tellida ehitus/remonditeenus või peame ise pintslit viibutama ja tapeeti kleepima. See on üks neid otsuseid aeg-raha teljel, mida peame arvestama, ehk kui ma teen oma tööd paremini ja efektiivsemalt, on mul võimalik tellida asjatundja ning vabastada enda aeg raha teenimiseks. Kui mul ei ole raha, kuid on piisavalt vaba aega, võin ise endale osutada teenust, muutes aja väärtuseks. See tähendab, et oma igapäevaelus võtame me mingi tegevuse või teenuse ostmise pulkadeks lahti ja hindame, millised on meie ressursid. Hindame, mida me selle ressursi eest saame? Kuidas me katame puudujääva osa (kas laenuga või talgutööga, millised on minu laenuteenindamise võime ja millised on minu ajaressurss ning minu oskused)? Kui te nüüd pulgad kokku panete, näete, millist teenust te võite endale lubada ja millised käivad teile üle võimete. Kui te ikkagi tahate sedalaadi teenust, hakkate arvutama, mida võiks ära jätta ja mida võiks teha hiljem või teises järjekorras. Samamoodi on ka riikide teenuste osutamisega. Iga regulatsioon kui teenus on mingi hinnaga ja meil tuleb see kinni maksta. Ei ole sellist raha nagu „riigi raha” või „kohaliku omavalitsuse raha”, sest ei riik ega kohalik omavalitsus loo väärtusi, nad vaid administreerivad ja jaotavad ümber neid väärtusi, mida selle riigi Inimesekesed ja ettevõtjad on loonud. Seega on võimalik jaotada vaid see raha (ühist raha), mis meie kokku kanname. Täiesti tavaline on, et omavalitsustegelane kõmiseva hääle ja kummis rinnaga teatab uhkusega rattatee või koolimaja avamisel, et see on tehtud linna rahadega. See on sama, nagu Eduard Vilde „Pisuhännas” küsib vana Vestmann kirjatsuralt: „Kas sa tulid mu tütrele kosja minu enda rahaga?” Nii ei valmiks iial ka rattatee ega koolimaja, kui see peaks toimuma kohaliku omavalitsuse rahade eest, sest seda raha lihtsalt ei ole, on vaid meie teenitud ja kohalikule omavalitsusele loovutatud raha. Kõrvalepõikena tekib mul küllaltki ketserlik mõte, kas rattateede ehitamine ennaktempos on ikka mõistlik ja efektiivne tegevus. Ärge mõistke mind valesti, olen ka ise rattasõitja, kuid rattasõitjad on tühine vähemus Inimesekestest. Meie rattasõit pole selline nagu Skandinaavia maades. Meil on rattasõit rohkem klubiline tegevus, kitsa ringi harrastus. Lähtudes sellest on rattateedele eraldatud vahendid nagu luksuskauba ostmine. Ehk vaadates teiselt poolt, kas me igapäevaelus, piiratud ressursside tingimustes, valime sellise menüü, mis võimaldab meil iga päev normaalselt toituda, või ostame purgitäie kalamarja ja vihume selle ühe korraga vöövahele? Kõik vastavad ilmselt, et esimene variant on mõistlik. Õige kah, sest need, kes valisid teise variandi, need ei saa vastata. Need on evolutsiooni käigus lihtsalt välja surnud. Muide, kas teie tahate edaspidi vastajate või mittevastajate seltskonda kuuluda? Kuid avaliku raha kasutamises käitume millegipärast teistmoodi, las Inimesekesed murravad jalad kehvadel kõnniteedel, las autod roomavad ühest august teise, poolteljed järel lohisemas nagu vanaisa karuäke, kuid meie ehitame rattateid. Miks? Kas see on mingi moeröögatus? Tahtmine olla popp? Ega ometi rahva tervise arendamiseks? Kas selleks pole mõistlikumaid lahendusi? Võib-olla on seletus hulka lihtsam, see võimaldab Poliit-Inimesekesel hoomatavalt väiksema vaevaga pääseda meediasse. Lint on ju tarvis pidulikult läbi lõigata. Kuid kas selline valik on ka tõhus? Tee-ehituse seisukahalt pole selline lahendus teps mitte tõhus, kuid kui vaadata lindilõikamise ökonoomika seisukohalt, siis on tegemist väga tõhusa investeeringuga. Ainult, et … teed on ikkagi lagunenud. Vaat selline kõrvalepõige. Teine levinud arusaam on, et kui meil juba ametnikud on, siis nende töö nagu ei maksakski midagi. Laske nad teevad seda ja toda ja siis lisame veel mingeid kohustusi. Tegelikult kõik see maksab ja maksjad oleme meie. Seega riigil ja kohalikul omavalitsusel ei ole „oma raha”, on vaid see raha, mida maksumaksja neile loovutab ehk maksab riigile ja kohalikule omavalitsusele toimetulekutoetust. Kui me lähtume sellest, et riik saab teatud teenuste osutamiseks meilt toimetulekutoetust, siis nii nagu toimetulekutoetustega ikka, peame vaatama, kas toetuse saaja kasutab seda toetust sihipäraselt. Kas me oleme tellinud näiteks detailplaneeringu venitamise teenuse, mis kestab neli-viis aastat, mille maht vulgaar-primitiivse arvestuse järgi võiks olla kuni 10 000 ametniktundi? Kui seda tööd on teinud pühendunult kaks Inimesekest (selles mõttes, et vahepeal on toimunud komisjonid, nõupidamised, kooskõlastamised jne), siis on raisku läinud lausa 20 000 ametniktundi. Ja ametniku palk pole ainuke kulukomponent selle teenuse juures. Kui me loeme siia juurde veel köetud kabinetid, transpordi, side, paberi, muud teenused ja tarvikud ning kliendi asjatult raisatud aja, siis võime kogu summa korrutada kahega (aeg on nagunii pöördumatult taastumatu ressurss). Ega riigi tasandil asjad teistmoodi kulge, näiteks kas oleme tellinud seaduste muutmise konveieri teenuse? Tavamõistus ütleb, et kui 420 seadusest muudetakse aasta jooksul 360, siis peaks sellises riigis olema revolutsioon või katastroof. Normaalses, funktsioneerivas riigis näitab selline hulk seaduste muutmist vaid seda, et keegi kasutab kurjalt meie toetusraha, imiteerides tegevusi, mida me tegelikult ei ole tellinud. Kui võtta jälle primitiiv-vulgaarselt, siis lihtsa seaduse jaoks kulub ca kahe ametniku tööd terve aasta jooksul. Kui me teeme selliseid tegevusi piisavalt palju, siis hoomame, et kasutame ressursse täiesti tühja ja sihipäratult. Tegevuse imiteerimise finantseerimisele kuluvaid vahendid, neid miljardeid, võime kasutada näiteks meditsiinis, hariduses jm. Vaadake, Vanaema Marie ütles ikka, et „Ilus sinine taevas on ilus vaadata, kui on mahti vaadata, ilus lill on kena nuusutada, kui on mahti nuusutada ja ilus linnulaul on kena kuulata, kui on mahti kuulata!”, mis tähendas, et kõike seda „iluasja” tehti siis, kui igapäevased, eluks tarvilikud toimetused olid tehtud. Ei olnud võimalik ellu jääda niimoodi, et kõigepealt kuulati linnulaulu, vaadati pilvi ning nuusutati lilli ja pärast seda, kui mahti saadi, tegeleti ka peatoiduse hankimisega. Mind vaevab küll kuri kahtlus, et oma regulatsioonielus oleme kuidagi märkamatult, kuid kindlalt segi ajanud „peatoiduse asjad” ja „iluasjad”. Seepärast peamegi oma regulatsioonid pulkadeks lahti võtma ja vaatama, kas me teeme õigeid asju ja kas me teeme neid õigeid asju õiges järjekorras.
Kõigepealt küsime endalt, mis see riik siis on? Kas see on:
– riik, kui pitsatipanija;
– riik, kui hooldaja ja eestkostja;
– riik, kui karistaja;
– riik, kui põetaja, sanitar, doktor;
– riik, kui majandusüksus, kui mastaabisäästu võimalus;
– riik, kui keskkond, igaühe keskkond.
Või on riik äkki meie? Kuid siis on see ju meie, mitte kellegi teise majandus ja regulatsioonid?
Riigi majandus, nagu tõdesime, on samasugune majandus nagu igasugune muu majandus, millele laienevad nii loodusseadused kui ka majandusseadused. Piltlikult öeldes võiks riigi pidamist võrrelda mõisa pidamisega. Tänapäeva mõis on vaid kinnisvara projekt, seega vaid kulu ja ilutsemine. Olude muutudes muutus mõis kui majandusüksus elumajaks ja staatuse sümboliks ehk olude muutudes muutus püsitulu püsikuluks. Vana mõis oli efektiivne ja läbimõeldud, oma loogikaga majandusüksus, st sepikoda, rehi, viljapeks jne ning ärge unustage kõige tähtsamat – viinakööki. Mõisnik, kes prassis, raiskas ja kaarte mängis (võttis asjatuid riske), lõpetas pankrotiga, kui tal ei õnnestunud enda või oma järglaste abielu (firmade koondumise) kaudu saada finantsvõimendust edasiseks tegevuseks. See tähendab, et ka riik peab olema tõhus nagu edukas kodumajapidaminegi ja riik suudab olla tõhus vaid läbi tõhusate regulatsioonide. Muidugi, kui keegi on olnud piisavalt pikka aega tõhus, võib ta endale vahel lubada ka teatud staatuslikke ebatõhususi. Lugesin kunagi „Loomingu Raamatukogu” sarjast kahest briti poisist, kes
