teistsugune. Või teine vabaduse küsimus, mis tähendab, et mõningaid uimasteid võib mõningal määral manustada. See vabadus toob kaasa teistsuguse vabaduse ehk vargused. Mu ühelt kolleegilt hiivati hommikusöögilauas sisse rahakott koos kaartide, isikutunnistuste, lennukipiletite ja rahaga. Oli Inimesekene ja järgmisel momendil, ilma paberiteta, nagu polnudki enam Inimesekest. Ilma paberiteta Inimesekene ei ole enam Inimesekene, vaid probleem. Hull lugu, sest kahe päeva pärast pidi ta lendama järgmisele kohtumisele Itaalias. Siis hoomasime avaliku teenistuse kogu hoolt ja hellust. See pole öeldud ironiseerivalt, vaid tunnustavalt. Minu kolleeg sai praktiliselt isikliku abi/saatja/nõustaja, kes käis kahe päeva jooksul koos temaga ning aitas formaalsustega, alates politseiga suhtlemisest, ajutise reisidokumendi hankimisest, lennukipiletite ja hotellibroneeringute taastamisest jne. Sellise hoolitsuse tulvas ei olnudki kaotus nii valus taluda. Jah, nagu hoomate, avalik teenus võib olla ka lihtsalt inimlik hoolitsus. Erinev on ka suhtumine regulatsioonidesse Uues ja Vanas Maailmas. Šotimaal näiteks ei lubata planeerida/ehitada elamuid küngaste/mägede harjale, need peavad jääma mäe küljele, et ei torkaks silma mäe foonil, vaid sulanduks loodusesse, Nova Scotias sellist muret aga ei ole. Ehitatakse just küngaste ja teiste maa kurrutiste tippu, et Inimesekene saaks nautida avanevat ilusat vaadet. Seega kahes maailmas kaks täiesti erinevat lähenemist maailmale ja regulatsioonile. Ega ma ei teagi, millest see tipukartus või peitmisiha tuleb. Võib-olla mingi ürgne kaitserefleks? Või on asi selles, et ennevanasti ehitasid mägedele losse vaid isandad? Võib-olla püütakse sellise keelamispõhimõttega kompenseerida seda, et keegi ei saaks ülemaks, isandaks Reguleerija suhtes? Alaväärsuskompleksist, kadedusest? Ma tean küll, et nüüd tuleb terve rodu igat sorti loodushoiujutte, kuid kas need on ikka siirad? Võib-olla on tegemist mitte ainult Uue ja Vana Maailmaga, vaid ka Uue ja Vana Mõttemaailmaga?
Kui me siin maailmaregulatsioonidest pajatasime, siis kas regulatsioonid kehtivad kõigile? Või on endiselt aktuaalne Vana-Rooma kõnekäänd, et mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale? Nii ja naa! Kui näiteks maailmas on üheks raskeimaks majanduskuriteoks ettevõtjatevaheline kartellikokkulepe, siis riikidevaheline kokkulepe on igati respektaabel. Kui kütusefirmad lepiksid konspiratiivselt kokku kütusehindades, siis lõpetaksid nad miljarditesse küündivate trahvidega või võtmeisikute vanglakaristusega, kui seda teevad avalikult OPECi naftaministrid, siis ootab kogu maailm ootusärevalt nende sõnumit. Tulemused tarbijatele on tegelikult ühesugused, kuid ühed on ilmselt Jupiterid „jupiteride” valguses, teised käeraudades, ühe ja sama teo eest. Tihti on nii, et mitte alati ei mõista me nende rahvusvaheliste tavade või regulatsioonide mõttekäiku või mõttekust. Ega sel terve mõistusega midagi mõista ei olegi, vaid tuleb lihtsalt tõdeda, et sageli on rahvusvahelised lepped sadade ja isegi tuhandete huvide kompromiss. Kompromiss võib osutuda ka selliseks, mis eesmärgi püstitamise kompassi suunaga mitte midagi ühist ei oma. Ma ei taha nüüd väita, et paljude mõttekate mõtete kompromiss annab kokku mõttetuse, küll aga võib see kokku anda veidruse. Iga veidrus, sh rahvusvaheline veidrus, mõjutab lõppkokkuvõttes ja kõige ootamatul moel meie arengut. Lihtsalt olukorra näitlikustamiseks üks kogemus ajast, mil Eestis püüti püsti panna esimest steriliseeritud piima tootmise liini. Selgituseks niipalju, et steriliseeritud piima all mõeldi sel ajal piima, mis oli nii läbi kõrvetatud, et seal enam midagi ei elanud ja see piim säilis kuu aega ning enamgi. Raha, nagu alati, oli vähe ja liini saamiseks tuli teha kompromisse kvaliteedi ja hinna suhtes. Kusjuures liini iga osa eraldi võetuna oli kvaliteetne. Kompromiss tähendas seda, et iga komponent osteti võimalikult odavalt. Kõrvetusaparaat oli küll mitu-setu korda kangem, kui kogu liini jaoks tarvis oli, aga see-eest oli pann odav, mille tulemusena kippus tooraine alatihti kõrbema minema. Katsetati seda kompromissi siis Põlevkivi pealinnas ja Peamises linnas ja isegi Kevadpealinnas, aga asukoha vahetus ei suutnud süsteemi parandada. Viimaks jõudis tootmisliin jälle kord Peamisse Linna ja seal leiti sellele lõpuks õige ja otstarbekas kasutus … Liin lõigati tükkideks ja kasutati tööstuses defitsiitse ja kalli roostevaba armatuurina. Selline mälupilt õigete mõtete kompromissist. Ärge lugege sellest näitest välja, et igat kompromissi ravib vaid tükkideks lõikamine ja iga tüki eraldi kasutamine. Rahvusvahelise kompromissi näiteks võiks olla tänapäeval kliimakokkulepped ja heitgaaside atmosfääri paiskamise piiramise kokkulepped. See on väga mitmekihiline küsimus. Esiteks olen kindlalt puhta (tegelikult tähendab see puhtama) keskkonna poolt, kuid sellel on nii looduslik, kui ka ökonoomiline tasand.
Loodushoiu küsimustes pole ma mitte kõige kindlamal pinnal, kuid loodus teeb vahel tegusid, mis nullivad kõik meie püüdlused. Piisab vaid mingil suuremal vulkaanil oma torud üürgama panna ja kõik Inimesekese poolt välja mõeldud „kvoodid” on täielikult pannis. Jääuuringud on näidanud, et sadade tuhandete aastate eest tõusis vaid kümmekonna aastaga temperatuur mituteistkümmend kraadi, kusjuures polnud ei tossavaid tehaseid, vingugaasi väljutavaid autosid ega Inimesekestki veel. Inimesekest veel ei olnud, aga kliima soojenemine juba oli. Millalgi kuuenda sajandi keskpaiku toimus ilmselt tohutu võimsusega vulkaanipurse, mis lükkas Mongoolia steppidest Rooma keisririigi poole liikuma avaarid ja nende liitlased, pannes ilmselt aluse uusaegsele maailmale. Värskematest juhtumitest mäletame kindlasti Islandi tuhapilve, mis naelutas enesekeskse ja ülbe Inimesekese koos oma regulatsioonide, arengu ja tehnoloogiaga maa külge, tekitades tohutu logistilise segaduse. Vaatad seda looduse tohutut võimsust ja vägisi viib see meie mõtted radadele, meie kujutletavast kõikvõimsusest, kui kõigi protsesside juhtijast … Ühesõnaga tundub see Inimesekese juhiroll looduse suhtes ilmse liialdusena. Võib-olla oli sellel kunagisel kantseleipealikul õigus, kes tegi ürgigava palvetunni ajal mõtteharjutusi ja väitis, et tema mahuarvestused näitavad, et kui iga neljas Inimesekene maailmas panna ujuma Peipsi järve, siis järve veetase tõuseb vaid viis sentimeetrit. Mõelda vaid, neljandik inimkonnast ja tõstab veetaset järvekeses vaid näruse viie sentimeetri jagu. Sellest vaatevinklist vaadatuna teeb loodus nagunii niimoodi, nagu tema regulatsioon ette näeb ja meie ei peaks oma ülbuses arvama, et suudame seda oma isetehtud seadusekestega muuta, kuid mingite ebasoovitavate protsesside käivitamise päästikuks ka pole mõistlik hakata. Nii, et kliima muutub nii või teisiti ja on kogu aeg muutunud, kuid kuidas on olukord ökonoomilise komponendiga. Me teame, et kvaliteet ja puhtus tähendavad ekstra kulutusi. Näiteks piimanduses hügieeninõuete tõstmine, söötade teadlik valik ja kogu protsessis nn külmaketi tagamine on võimaldanud meil saada piima, mis on tunduvalt kvaliteetsem ja pikema säilivusega. Selline toodangu kõrgem kvaliteet pole tulnud iseenesest, vaid läbi mahukate investeeringute uude tehnoloogiasse ja tehnikasse, aga samuti Inimesekeste teadlikusse. Võiks öelda, et lausa võrreldamatud on investeeringute mahud tänapäevasesse tootmisketti või omaaegsetesse lautadesse, mis lehkasid niimoodi, et võtsid isegi lüpsjatel hommikul vee silma. Kuid investeering tänasesse ja homsesse on muutnud tootmise ratsionaalsemaks ja tooraine väärindamise tõhusamaks. Hoopis muinasjutulisi investeeringuid nõuab jääkproduktide käitlemine. Kui nüüd üks ettevõtja võib tegutseda vanamoodi, kihvtitada iseennast, loomi ja loodust, siis sellel konkreetsel ajahetkel on sellise ettevõtja toodang hinna poolest konkurentsivõimelisem teistest tootjatest. Kui me aga võtaksime omahinna arvestusse ka kogu loodusele tekitatud kahju, tervisehädad ja toodangu madalast kvaliteedist tulenevad kahjud, siis oleks tema toodangu omahind muidugi kallim korralikust tootjast. Seepärast ongi kõigile meie põllumajandustootjatele kehtestatud ühesugused reeglid ehk ühtsed konkurentsitingimused. Et poleks võimalik petta. Tundub ju õiglane? Maailma mastaabis asjad niisama lihtsalt ei käi, seal püüab igaüks oma konkurentsieelist säilitada. Konkurentsivõitlus on lihtsalt olelusvõitluse ilustatud nimetus. Seega on tegemist maailma mastaabis olelusvõitlusega. Nii ongi, et suurem osa nn arengumaadest ei saa endale lubada keskkonnahoidu ega ka järgi seda nn arenenud maade väärtust puhtamast ja kuivemast maailmast. Muide, isegi osa neist suurtest, kes saaksid endale seda lubada, pole liitunud kliimalepingutega. See pole olelusvõitluse seisukohalt lihtsalt ökonoomne. Milline on siis tegelik olukord? Tegelik olukord on selline, et atmosfääri saastamise piiramine on osa riikide klubiline üritus. Selline suuremeelne ja õilis üritus, mis vähendab nende riikide konkurentsivõimet maailmamajanduses. Igati jumekas tegevus, kuid kuna kõike ei saa nii puhtalt toota, siis kolivad need tootmised ja töökohad klubivälistesse riikidesse. Ainult sellega asjad ei piirdu, sest majandusloogika ütleb, tooda seal, kus odavam. Odavam on toota seal, kus päevapalgaks on kauss riisi ja saasta võib otse ahjust õhku või vette lasta. Kurbloolisus on
