ei tahtnud süüa seda suppi, kuid stiimul, mis pidi ootama protsessi lõpus, oli üliahvatlev. Supp söödud, pani hiidlane pudeli kappi tagasi ja taat ütles endale: „Jälle said petta, vana hiidlane.” Seega oli probleem, läbi isikliku stiimulipaketi, lahendatud. Kui nüüd keegi oleks sööjale peale käratanud, et enne lauast ei tõuse, kui supp söödud, oleks vaja repressioone, järelvalvajat, järelkontrolli ja sunnimehhanismi. Ehk kõik need regulatsioonid, mis ei toimi iseenesest, loomulikul moel, või ei toimi stiimulite kaudu, on ebaloomulikud ja hirmkallid ühiskonnale. Hirmkallid on nad sellepärast, et osa kogutud saagist/tulust/maksudest läheb selle osa ühiskonna ülalpidamiseks, kes ei tooda ei midagi, küll aga tarbivad. NL-is käibis seitsmekümnendatel aastatel mõistujutt, et ühiskond, mis oli allutatud tohutule kontrolliaparaadile, on nagu kogu maad läbiv rong, milles pooled sõitjad on „jänesed” ja pooled on kontrolörid. Mõistujutu iva oli selles, et pileti eest ei maksnud ei „jänesed” ega ka kontrolörid. Ja niimoodi see süsteem kokku variseski. Ükski ühiskond ei saa jätkusuutlikult areneda liiga reguleeritud süsteemi korral. Kõigevägevam lõi Inimesekese oma näo järgi ja kui ta oleks olnud bürokraat … oleks ta Inimesekese loonud enda näo järgi bürokraadiks. Aga miks me arvame, et ei olnud? On ju maailm oma reguleerituses üldkokkuvõttes tohutu, hästi funktsioneeriv logistiline süsteem.
Seega bürokraatia, kas jumalik ilmutus või inimlik narrus? Selge see, et reegliteta ei saa ja ka seaduseid on vaja, kuid … 98 % Inimesekestest ei tea seadustest mitte midagi, vaid elab tavade ja käibetõdede järgi. Mõelge näiteks sellele, kui palju te viitsite uut tolmuimejat ostes „manuaali” läbi lugeda? Ei loe ju, kasutate kogemusi, st kuidas te tavaliselt olete harjunud toimetama, proovite nii ja teisiti, lasete sõbral üle seletada ja kui mitte midagi enam ei aita, püüate instruktsioonist abi saada. Sama lugu on ka seadustega. Seega seaduse juurutamine ilma tavadeta on väga pikaajaline või kulukas protsess. Tavad on ka muutuvad, ei tahaks küll segi ajada moega, kuid need tavad, mis hoidsid elus meie esivanemate põlvkondi ja formeerusid seadusteks, on tänapäeva kiires ühiskonnas asendumas tõesti kiirelt vahelduva ja heitliku moega nagu kevad/suvine rõivakollektsioon. Näiteks, kui kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel paistis naisel kleidiveerest kombinee (mis asi see veel oli?), siis peeti seda lohakuseks, et mitte öelda enamaks, või kui meesterahvas kammis tänaval juukseid, siis peeti teda ütlemata kahtlaseks, et mitte öelda hälvikuks. Tänapäeva maailm on võrreldes nende aegadega tundmatuseni muutunud. Näiteks nabapluus või „pooletoobised” (põlvini püksid) on igapäevane nähtus, ehk norm, võib-olla tava. Põlvpükstega tuleb meelde ka tava, et pikad püksid ja põlvpüksid olid kunagi staatuslikud atribuudid.
Nimelt karjapoiss käis lühikeste pükstega, mille järel ta sai õiguse kanda põlvpükse, vaid täismehel oli õigus kanda pikki pükse. Kas see tähendab, et paljud meie kaaskodanikud pole karjapoisiidentiteedist välja kasvanud või on tegemist millegi muuga? See on juba märkide lugemise oskus. Riietus on väga palju tavadega seotud ja kust läheb piir mugavuse, lohaka elegantsi ja ebakorrektsuse vahel, on jällegi erinevates ühiskondades, erinevatel aegadel, erinevalt reguleeritud. Koolipoisina jättis mulle sügava mulje ühes „Loomingu Raamatukogu” raamatus ilmunud lõik, kus kirjeldati kolmekümnendate aastate Inglise kõrgseltskonda ja märgiti ühe tegelase kohta, et ta oli rõhutatult lohakalt riides, nimelt kandis ta tumesinise ülikonnaga pruune kingi. Sellist lohakust tauniti täie tõsidusega. Riietumine ja väljanägemine on üldse esmane mulje Inimesekesest, n-ö väline visiitkaart. Näiteks Londoni City või Wall Str. pankur/advokaat peavad elementaarseks kanda iga päev valget särki ja korralikku ülikonda, sest … nad esindavad midagi ja kedagi. On tava, et väline korrektsus ja viisakus viitavad asjatundlikkusele ja väärikusele. Kuid ajas ja ruumis on teatavasti tavad ja väärtused erinevad. Vaadates meie Riigikogu istungeid, ei teki neid ajamata habemega, lotendavate sviitrite ja kottis põlvedega pükste kandjad jälgides tunnet asjatundlikkusest ja väärikusest. Tekib mulje, et nad ei ole mitte väärikad rahvaesindajad vaid on tuldud lihtsalt korraks kokku, keset kõige kiiremaid sõnnikuveotalguid. Millise märgi peaksime me sellest pildist välja lugema? Kas sellise, et isik on vabameelne? Või ükskõikne? Või räpakas? Kui Inimesekene ei suuda kõrgema võimu esindajana näidata oma teatud korrastatust, kas või väliselt, kas siis on võimalik, et ta suudab korrektselt läbi töötada seaduseelnõusid? Miks arvab rahvaesindaja, et räpakana mõjub ta usaldusväärselt? Või on see lihtsalt märk valijate halvustamisest? Minu poolest olgu kass mis värvi tahes, peaasi, et hiiri püüaks, kuid niisama lihtne see maailm ka ei ole. Ühiskond loeb pidevalt ja alateadlikult märke, mida me anname. See on juba Inimesekese geneetilises koodis, ta pidi oskama märke lugeda, et hoiduda vaenlastest ja saada jätkusuutlikult saaki. Me elame ka tänapäeval märkide maailmas ja püüame neid märke unifitseerida. Näiteks kui tööintervjuule tuleb maitseka lipsu ja Oxfordi diplomiga kohataotleja, eeldame me, et tal on olemas teatud unifitseeritud omadused. Samas võib-olla võiksime me tööle võtta ka hoopis teistsuguse Inimesekese (näiteks kohaliku gümnaasiumi või rakendusharidusega tegelane), aga me ei vali teda, sest tal pole välimist unifitseeritud visiitkaarti. Sisemise visiitkaardi uurimiseks pole kellelgi aga aega. Tähtis on märkidest lähtuv turvatunne. Tegelikult leiutame turvatunde loomiseks/tagamiseks kogu aeg juurde mingeid märke. Küsimus on ainult, kas meie ise ja teised oskame neid õigesti tõlgendada?
Oluline on see, et meil mitte ainult pole kodifitseeritud märkide süsteemi, vaid me ka peame sellest kinni, siis oskavad teised ka seda lugeda/tõlgendada. Kui on olemas näiteks üldlevinud koodeks, et uksest lastakse enne välja daam, endast vanem kolleeg ja et ülemus väljub enne alluvat, siis selle koodi rikkumine toob kaasa vaid segaduse. Muidugi võime me oma „mulgi kapsast” keeta igal võimalikul juhul, kuid see enese lohakus või laiskus, mida me püüame varjata mõistetega vabadus või demokraatia, ei säästa meid segaduse tekitamisest, niipea kui väljume omaenese väikesest mullikesest. Pole minagi patust prii, külastasin kunagi koos kolleegiga Londonis tähtsat riiklikku järelevalvekontorit, kus meid võeti vastu kõige kõrgemal tasemel. Kontor oli imposantne, läbipaistva liftiga ja talveaiaga ning igati City vääriline. City väärilised olid ka vastuvõtjad, auväärsed, rangelt etiketijärgsed ja hallipäised härrasmehed. Ja siis õnnestus mul kõik ära rikkuda. Nimelt olin visiidil koos lugupeetava naiskolleegiga, kelle lasin (ajastule omases vabaduse ja demokraatia tuhinas) enese ees kabinetti, aidates ta galantselt (?) istuma (kui daami). Tundus justkui viisakas ja loomulik, kuid midagi ei aita, selles maailmas, kus meie viibisime, käivad asjad nii, et pealik peab tulema esimesena ja ka istuma esimesena ja mitte ainult istuma, vaid istuma ka õigele kohale. Ühesõnaga „üliviisakus” läks maksma tohutu segaduse, sest vastuvõttev kolleeg oli kohtumise lõpuni häiritud ja mõtlik, kes meist oli siis ikkagi pealik? Pisiasi, kuid näitab seda, et peame teadma mitte ainult enda mullikese tavasid, vaid ka üldkehtivaid reegleid. Ja ma ei kujuta ette, mida oleksid auväärsed City-härrad välja lugenud, kui ma oleksin kohale ilmunud sellises riietuses ja käitumismaneeriga, nagu viljeleb suur osa Riigikogu (mees)liikmetest. Ma arvan, et nad oleksid sellest VÄLJA lugenud, et on aeg mind VÄLJA visata.
Üpris tihti ei mõista me teiste maade Inimesekeste tegude motiive või rõõmu allikaid. Meie Inimesekese jaoks kõlab üpris veidralt mõne jänki õhin laagritule ümber vahukomme kõrvetada. Isegi mõningate koduasjadega võib saada nägijaks välismaalt vaadatuna. Näiteks pole ma ise eriline jalkafänn, see tähendab, et tõelise naudinguga vaatan EM- ja MM-mänge, õigemini nende mängude ilu ja graatsiat, kuid igakolmapäevane nautleja ma pole. Ütleme, et sellisest lõbust ei saa ma aru. Kuid istudes kolleegiga Pariisi kohvikus rääkisime oma tööst ja tööstressist. Ütlesin, et vahel eriti stressirohketel aegadel päästab mind vaid saun. See on selline eriline tunne, et tuled töölt, astud uksest sisse, libistad riided maha ja … kohe sauna. Pärast seda tunned ennast lõdvestunult ja nagu uus Inimesekene. Ja siis mu kolleeg, kes polnud saunas käinudki, rõkatas järsku, et see on siis sama nagu nemad elavad ennast kolmapäeviti välja jalkat vaadates. Vau! Niisama lihtne see oligi, nüüd mõistan minagi, miks Inimesekesed vutti vaatavad. Seega asju võib reguleerida väga erinevalt, lähtudes võimalustest ja rahvuslikust eripärast. Näiteks madalmaades, teada-tuntud oma vabaduste ja vabameelsuse poolest. Alustame vabast koerapidamisest. Kui te kunagi juhtute Haagi külastama, siis ärge nina püsti ajage, mitte selles mõttes, et peaksite ennast tähtsaks, vaid
