ja aruandluskohustus? See kõik on selge liialdus ja liigne raskus ühe värkstöölise toodangu tootmiseks ja turustamiseks. Siin on ilmselt teatud arusaamade erinevus ökonomistide ja juristide arusaamade vahel. Esimesed arvavad, et majandusüksuse esimeseks ülesandeks on võimalikult ratsionaalselt tulu teenida, teised, et kogu süsteem peab ilus välja nägema. Samas kahtlevate Inimesekeste, mitte tiputeritajate toetuseks, pean märkima, et kui me „tõupuhta süsteemi” loomisega loome eeldused valskuse tegemiseks, siis pole selline süsteem tühjagi väärt. Ma ei kujuta hästi ette, milliseks kujuneb vastse asutatud äriühingu edasine tee, kui asutamisel peab ta teesklema, et tal on asutamiskapital olemas, valetades selleks mingi autoloksu või alustama äri mõttetu võlaga (see, et tal asutamishetkel ei pea olema sissemakstavat miinimumkapitali, ei vabasta teda sellest kohustusest edaspidi), tegevjuhiks kirjutama ämma ja kontrollorganisse lehma lellepoja? Milline võiks olla sellise Inimesekese suhe seaduskuulekuse ja ärieetikaga? Ja milleks see kõik? Õige vastus on, et regulatsiooniökonoomika (ja ka ökonoomika) seisukohalt, ei millekski. Tähtis on, et tulu tekiks ehk nagu papa Mauruse põhimõte oli, temale võib alati raha tuua, nii päeval kui ka öösel. Dr Riik, saa papa Mauruseks.
Seaduste tegemine võib olla mitme eesmärgiga, kuid regulatsiooniökonoomiliselt on need erineva tulemusega. Esimesed on sellised seadused, mis tõesti reguleerivad meie igapäevaelu ja annavad meile kindluse oma tegevustes. Nagu näiteks, et meil on parempoolne liiklus. Teiseks on seadused, mis ilmselt esindavad mingi grupi huve, kusjuures grupi huvi ei pruugi olla üldse negatiivne. Kolmandaks sellised seadused, mis jagavad turge või piiravad nendele pääsu (näiteks püügikvoodid), tekitavad minus sügava sisemise kõhkluse efektiivsuse seisukohalt. Neljandaks tiputeritamise seadused, mis viivad Inimesekesed segadusse ja põhjustavad neile asjatuid kulutusi. Viiendaks on veel sellised seadused, mis on ümbritsetud ilusate sõnadega, kuid oma olemuselt on need seadused, mis sünnitavad mõttetut bürokraatiat, andmata ühiskonnale isegi seda tunnet, et tal on puhtam ja kuivem tunne. Üheks selliseks valdkonnaks on ehitamisega seotud regulatsioon. Kogu selles regulatsioonis on erinevad valdkonnad: ehitus-tehniline valdkond ja planeerimine. Selge on ja arutlusele ei kuulu see valdkond, mis määrab, et ehitised peavad olema turvalised ja vastupidavad, kuid ehitamiseni on raske jõuda, sest võid hukkuda näiteks detailplaneerimise miiniväljal. Peab tõdema, et mõningad detailplaneerimise sügavmõttelised detailid jäävad mulle isiklikult sügavalt arusaamatuks. Kui küsida isegi mõnelt kohaliku omavalitsuse tegelaselt, et milleks meile on tarvilik detailplaneerimine, siis ta vastab automaatselt: „Kuidas me muidu saame vaadata, et inetuid maju ei ehitataks?” Selles vastuses on kaks viga: esiteks on ilu vaataja silmades ehk nagu Vanaema Marie ütles: „Võtke minu silmad ja vaadake, kui ilus ta on!”, ja teiseks ei tegele detailplaneerimine ilu küsimustega. Muide, olen sügavalt veendunud, et kui tänapäeva Reguleerija oleks saanud oma tuumaka sõna sekka öelda juba keskajal, siis poleks meil täna ei Pikka Hermanit (lõhub kindluse harmooniat), ei Paksu Margareetat (proportsioonid ei vasta piirkonna üldistele nõuetele ega sobi miljööväärtusliku keskkonnaga), ei Oleviste kirikut (torni väljapaistvus ja kõrgus rikub linna saabuvate kaubasakste vaadet). Muidugi ei taha ma risustatud linnaruumi, kuid ma ei taha ka bürokraatiaga risustatud linnaruumi. Kuidas muidu suhtuda olukorda, mil sisseelatud piirkonnas tuleb teha detailplaneering, mis kestab peaaegu neli aastat. Kui Inimesekese dokumentidega tegeletakse neli aastat, on õiglane eeldada, et iga päev tegeleb sellega vähemalt üks Reguleerija. Ütlete, mis jama see nüüd veel olgu? Ei mingit jama, mina isiklikult ei ole tellinud avalikult teenistuselt minu dokumentide hoiustamise teenust ega kooskõlastamise ringmängu teenust ega ka mitte otsustamatuse, vastutuse hägustamise teenust. Kas teie olete? Peab märkima, et need Reguleerijad, kes tegelevad planeerimisküsimustega, ei ole mitte madalapalgalised ja vähekvalifitseeritud Inimesekesed, rohkem ikka Reguleerijate eliidi poole. Milline on siis tulemus? Tulemus on, nagu öeldakse, et mägi sünnitas hiire. Asjalugu on tegelikult lihtne, sest peaaegu kõik parameetrid on ette määratud kas projekteerimisülesandega, Ehitusseadusega või teiste seadustega. Seega, kas nelja aasta jooksul toimus ühe Ting-Reguleerija mitteotstarbepärane kasutamine või on süsteemis mingi totaalne viga. Kogu sellise süsteemi loomine, mis lähtub suuresti subjektiivsusest, kus Inimesekese avaldusi saab lükata tagasi, aga veelgi hullem, kui edasi või kõrvale, varjutades seda kollektiivse otsuse viigilehega, on ohuks nii nõrgema Inimesekese, kui ka Reguleerija moraalile ja seaduskuulekusele. Kust muidu tekivad meil korruptsiooniohtlikud olukorrad. Kui tavapärane mõistliku ooteajaga regulatsioon ei toimi, hakkab vastavalt loodusseadustele toimima regulatsiooniväline regulatsioon, koos oma täiesti erineva regulatsiooniökonoomikaga. See uus regulatsiooniökonoomika, kui see saab toimida piisavalt pikka aega, loob ka oma täiesti erilise tugi/taustsüsteemi, et mitte öelda lausa oma subkultuuri. Selline subkultuur suudab mingi aja jooksul täielikult hävitada algse regulatsiooni. Umbes nagu kassitapp suudab kuivatada täiesti elujõulise puu. Kassitapu puhul on selline vahva lugu, et puu jääb ju püsti, ainult et mitte enam puuna, vaid kassitapu seisukohalt tugisüsteemina. Ka regulatsiooni kassitaplik subkultuur kasutab tegelikku regulatsiooni kui tugisüsteemi enda püstihoidmiseks ja õitsemiseks. Seega igasugune regulatsioonisüsteem, mis võimaldab kollektiivsust ning vastutuse hajumist, tekitades pseudoregulatsiooni, on regulatsiooniökonoomika seisukohalt kahjum ja võib-olla püsikulu.
Mõningatel juhtudel on regulatsioonid, kuidas seda öeldagi, demokraatiamängu hõngulised, ning küsivad kõigi arvamust. Arvamuse küsimine on hea, kuid seadused on kirjutatud mõistliku Inimesekese jaoks. Kui tegemist on kiusliku konkurendi või naabriga, annab selline demokraatiamäng tujurikkujatele tõelise magustoidu kätte. Näiteks tahate ehitada endale tagasihoidliku maja, kusjuures projekteerimistingimustega on teile määratud nii võimalik kõrgus kui ka täisehitamise protsent, mis arvestades teisi regulatsioone (tulekindlus, kaugus tänavajoonest jne), praktiliselt määravad nii maja asukoha, ehitusmaterjalid kui ka suuruse. Kui teil juhtub olema kiuslik naaber, siis peate lõputult kulutama oma aega lõpututes komisjonides. Üks asi on, kui uus Inimesekene tahab mingit eriolukorda luua, näiteks ehitada lähemale või kõrgemale, siis on arvamuse küsimine mitte ainult vajalik, vaid lausa kohustuslik. Kuid olukorras, kus Inimesekene tahab ehitada samade reeglite ja normide järgi, nagu enne teda on ehitatud,on see vaid võrdsete võimaluste andmine erinevatele Inimesekestele. Ja vastupidi, kui enne ehitanul on eesõigus standardolukorras otsustada uustulnuka lubamise või mittelubamise üle, on see avaliku võimu poolt ebavõrdsete tingimuste tekitamine. Te ei kujuta ju ette, et planeerides lennureisi võib lennule varem registreerunu panna veto sellele, et te olete küll ostnud juhuslikult pileti tema naaberkohale, kuid ta ei anna nõusolekut teie lennukile tulekule. Tundub ju absurdne? Või teine näide, Inimesekene tahtis ehitada kinnistule veel teise maja, et lastel oleks hea eraldi suvitada, kuid naaber ütles, et ma põhimõtteliselt ei anna kooskõlastust. Kui küsiti, et miks, siis korrati vaid üle, et põhimõte ja kõik. Kui me arvestame, et tegemist oli mitmehektarilise metsaga kaetud kinnistuga, siis võimegi arvata, et „põhimõte” oligi kiusu ajamine. Muidugi selliste suurte kinnistute puhul on suure tõenäosusega võimalik moodustada mitu kinnistut ja saada iseenese naabriks, millega väldite kiusliku naabri terrorit, ehk luua omamoodi sanitaarkordon. Just niimoodi see Inimesekene toimiski, kuid küsimus on selles, et miks ta pidi selleks enda ja teiste aega ning raha kulutama? Täielik mõttetus ja tühikargamine. Küsimus regulatsiooniökonoomiliselt seisnebki selles, et kas avalik teenus ja regulatsioon ongi mingite erihuvide rahuldamiseks või oleks mõistlikum standardsituatsioonid lahendada automaat(iseteenindus)režiimis, nagu lennujaamas võid tänapäeval standardsituatsioonis registreerida oma pileti ja ka pagasi ära anda.
Üks huvitav regulatsiooniökonoomiline dilemma on regulatsiooni/vabaduse ja ükskõiksuse/asjatundmatuse vahekord. Vaatame veel mõnda olukorda naabrite/konkurentide vahel, mis on tekkinud liigsest vabadusest, mis pole kaetud ei tavade ega regulatsioonidega. Üheksakümnendate aastate erastamine, mil Dr Riigil raha nappis, aga kohalikul omavalitsusel polnud seda peaaegu üldse, püüti paljudest kohustustest lahti saada, hoomamata või hoolimata sellest, milliseks võivad kujuneda tagajärjed. Kuna kohalikel omavalitsustel polnud raha kõigi kohalike teede hooldamiseks, siis erastati maad, suure heameelega, koos teedega. Mitmed juhused, kus näiteks Peamise linna lähivaldade nn aiandus/suvila kooperatiivides erastati maa ühistutele koos teedega viis selleni, et eespoololev ühistu kaevas tee oma ühistu tagumisest otsast üles ja järgmised pidid vaatama, kuidas
