ressursi raiskamise juures (kõrge kvalifikatsiooniga ametnikud, kohtunikud, kohtuametnikud, ettevõtjate aeg ja raha ning advokaatide vaev, pluss soe tuba) on läinud tühja, sest sellel pole isegi pretsedendi väärtust. Pretsedendi väärtust pole sellisel lahendil seepärast, et, nagu mäletate, pöörleb meie seadusloome konveier nii kiiresti, et vahepeal on kindlasti kehtivat seadusandlust muudetud. Ütleme otse välja, iga otsus, mis on tehtud hiljem kui kuu aega pärast koondumisotsuse tegemist, on liiga hilja tehtud otsus. Teine näide on riigihangete korraldamise vaidlustamine. See regulatsioon, mis algselt oli mõeldud meie ühise raha võimalikult efektiivseks kasutamiseks, on tehniliste nippidega muudetud iseenda vastandiks. See, et riigihangete otsuste vaidlustamine on esiteks muutunud hangete ümberjagamise turuks ja teiseks järelturuks õigusabile,on kõigile selge. Esimesel juhul kaevatakse konkurendi võidu puhul hangete otsus kohtusse, kus seda saab rõõmsalt aastaid menetleda. Asja iva on selles, et protsessi toimumise ajal saab kaebaja näiteks jätkata oma teenuse pakkumist või kui tegemist on uue teenuse/ehituse hankega, siis ei saa vähemalt konkurent turule tulla. See ongi turu moonutamine ja jagamine selliselt, mis oli vastuolus hanke väljakuulutaja ootustega (saada kiirelt mõistliku hinna ja kvaliteedi suhtega teenus). Muide, ega reeglite muutumine aja jooksul veidrusteks pole omane ainult riiklikele regulatsioonidele. Kui reegleid lubatakse tõlgendada (korrektsuse huvides?) mingil teisel moel, kui selle algne mõte, siis on ka tagajärjed kiired tulemas. Vaadake näiteks jalgpalli – nii nagu hangete eesmärgiks oli parima tulemuse väljaselgitamine, nii oli jalgpallis eesmärgiks parima mänguga parima tulemuse saavutamine. Oma primitiivsuses tähendas see parimat triblamisoskust, kombineerimist ja väravate löömist, mitte vastasmängijate (punase kaardiga) väljalöömist. Ja täpselt samamoodi, nagu hangetes hakkasid ettevõtjad/mängijad ära kasutama arbiitri otsust, hakkasid jalgpallurid tegema kunstipäraseid kukkumisi, et vastasmängijalt „viga välja meelitada”. Jalgpall pole enam kahe jõu vastastikune enesetõestus, vaid nagu kunstimeistrite kollektiivi etendus parima kukkuja tiitlile. Kui see tendents jätkub, siis tekib samasugune olukord nagu meie riigihangetes, et tähtis pole võit ja väravate löömine, vaid võidu saab see, kes graatsiliste ja traagiliste kukkumiste eest kõige rohkem punkte kogub. Teiseks moodustub riigihangetel sellisest moonutatud regulatsioonist massiivne järelturg õigusteenustele. Ega ettevõtja ei oska ise kaebust esitada ja seda kohtutes kaitsta, selleks on spetsialiseerunud mitmed bürood väga asjatundlike spetsialistidega. Kõige kurvem kogu selle protsessi juures on see, et enamikul juhtudel pole vaidlustamise eesmärgiks võita või õigust taga ajada, vaid lihtsalt konkurenti segada. Mida siis regulatsiooniökonoomiliselt ette võtta saaks. Aastaid tagasi lahendasid hõimuvelled soomlased küsimuse selliselt, et moodustasid hangete ja konkurentsiküsimustega tegelemisele spetsialiseerunud kohtu. Meil on sellise erikohtu loomise idee põrganud argumendile, et justkui Põhiseadus ei luba (kuigi tegelikult ei keela) ja hirmule, et siis võib tekkida liiga palju spetsialiseerunud kohtuid. Tegelikult on kiired lahendused kõigi tõsiselt toimetada tahtvate osapoolte huvides. Kunagi toimis Riigihangete ameti juures Riigihangete Vahekohus, kus oligi võimalik saada oma vaidlustusele vastus kuu aja jooksul. Muide, selle vahekohtu otsusele allusid ka maailmamastaabilised relvasüsteemid ja lennukitootjad. Süsteem toimis igati korralikult niikaua, kui üks rahulolematu esitas tellimuse advokaadibüroole ja seal taibati, et sellist arbitraaži võib tõlgendada kui ebaseaduslikku (kuna arbitraaž iseenesest nõuab mõlema osapoole nõusolekut) või vähemalt pole selle otsus siduv ja selle võib kaevata esimese astme kohtusse, kui ameti tööorgani otsuse. Kiirotsuste paralüseerimine võimaldaski tänase turusolkimise süsteemi vohamise ehk saime juriidiliselt korrektse süsteemi, kuid süsteem töötab iseenda põhimõtete vastu, muutes majanduse arengu aeglaseks ja ressursi kasutuse ebaefektiivseks. Selle tulemuseks on iga üksiku ettevõtja konkurentsivõime ja kogusummas kogu riigi konkurentsivõime langus. Loodetavasti ei pea meie kauged järeltulijad lugema ajalooraamatutest, et see riik kooles väga heasse Põhiseadusesse ja veelgi parematesse stiilipuhastesse seadustesse. Kui juba ajaloole jutt läks, siis teatud paralleele võiks tõmmata meie poolt heroiseeritud kinnistusraamatu süsteemiga. Kuuldavasti just Saksamaal hakkas kehtima põhimõte, et kinnistusraamatu kanne on nagu aksioom matemaatikas ega allu vaidlustusele. Kui ilmnes, et majandus kipub kinni jooksma põhjusel, et äritehingute tagatiseks olevate maade omandiõigust hakati pidevalt vaidlustama, siis võetigi vastu otsus, et see, mis on kantud kinnistusraamatusse on matemaatilises mõttes aksioom ja vaidlustamisele ei kuulu. Tänu sellisele kiirele ja radikaalsele otsusele oli võimalik majanduslikku kindlust ja edu arendada. Miks siis meie, olles paar sajandit hiljem umbes samasuguses olukorras, oleme rumalamad? Seega on kiired lahendused elutähtsates valdkondades vajalikud ja väikeses majanduses, kus arengu eelduseks on kiire ja paindlik reageerimine, hädavajalik. Kui palju kordi oleme juba selle ilusüsteemi reha otsa komistanud ja kes peaksid selle reha üles korjama, kui ametnikud ei tohi ja Poliit-Inimesekesed ei paindu?
Kontrollimine, see on üldjuhul tegevus, mis vajab põhjalikku eeltööd, alates seadusandlike aktide mõjude hindamisest, kontrollitavate võimalike probleemide kaardistamisest, infoallikate leidmisest, pretsedentide tundmaõppimisest kuni kontrollimise strateegia ja taktika väljatöötamise ja meeskonna kokkupanekuni. Ühesõnaga, on üks korralik luure, koos olukorra analüüsiga ja suurtükitule ettevalmistusega enne lahingut. Igal teisel juhul pole kontrollimisel suurt mõtet, sest ettevalmistamata kontroll ei suuda nagunii tuvastada rikkumisi, küll aga alarmeerib kontrollitavat. Vahel nõuab situatsioon siiski Reguleerija tormamist lahingusse ilma eelneva ettevalmistuseta ja see juhtub siis, kui Suur Pealik võtab vaevaks tribüünilt välja hüüda, et meil on seesugune või teistsugune probleem või/ja kui massimeedikud oma pealiskaudsuses mingi probleemi tõstatavad. Sellistel juhtudel põrkuvad tegelikult kaks avalikku huvi, millest üks on isiklik, eneseupituslik, kuid maskeeritud avalikuks huviks, ja see päris avalik huvi ehk avaliku ressursi võimalikult tõhus kasutamine. Paljud sellised teemad on teatud mõttes aegumatud ja ka geograafiliselt Poliit-Inimesekeste poolt kasutatavad teemaarendused. Harilikult ei tee selliseid avaldusi Poliit-Inimesekesed, kes otseselt juhivad mingit valdkonda, kuna meie tingimustes on ministrid sedavõrd asjatundlikud, et teevad oma juhitava valdkonna asjad endale selgeks. Konstrueerime nüüd sellise näite, mil Suur Pealik tuleb kaugelt maalt ja ütleb väärikal konverentsil, et tema arvates võib siin olla bensiinikartell ning jätkab ühe soojaga, et ka veinihinnad tunduvad kahtlaselt kõrged olema. Ütleme nii, et Suurel Pealikul oli konverentsiks väga sisukas, lennukas ja visioonirikas ettekanne, kuid ühe probleemi ilmestamiseks tõi sisse moeka näite. Selles mõttes oli Suurel Pealikul õigus, et kartell kui selline ongi arengupidur, rumal lugu oli selles, et massimeedia ei taibanud ettekandja tuumakast esinemisest üles korjata mitte mingit muud sõnumit, kui kartelliohu. Ja lähebki masinavärk käima. Esiteks teeb ajakirjandus mitu mahlakat lugu kartellide võimalikkusest, intervjueerides ka tuntud Inimesekesi, selliseid arvamusliidri moodi Inimesekesi. Tuntud Majandus(poliit) – Inimesekene ei taha ka näidata oma absoluutset võhiklikkust ja teadmatust asjast ning kinnitab, et loomulikult on meil kütusekartellid. Saades konjunkturistidelt-kõiketeadjatelt „kinnituse” kartellide olemasolu kohta, muutub ajakirjandus julgemaks ja küsib „täie tõsisusega”, … kes on süüdi? Sellise asjade arengu juures ei saa ükski kohalik Suur Pealik enam rahulikuks jääda vaid küsib Reguleerijalt, mis tegelikult toimub? Mis värk on? Kas olete kontrollinud? Millal? Millised olid tulemused? Mida edasi kavatsete teha? Oletame, et kõiki turu osalisi on alles kontrollitud ja põhjalik kontroll näitas, et turuosalised on olnud seaduskuulekad. Sellisel juhul on kaks võimalust. Esiteks, kui Suurel Pealikul on selgroogu ja ka isiklikku poliitilist tugevusvaru, siis teatab ta selgehäälselt, et olukord on kontrolli all. Sellisel juhul paanika harilikult vaibub, kuni järgmisel tegelinskil on kasulik teema üles noppida. Teisel juhul teatab Suur Pealik, avaliku elu tegelasena, et teenida avalikult selle avalikkuse pealt avalikke dividende, avaliku ajakirjanduse kaudu avalikkusele, et ta on andnud Reguleerijale korralduse tuvastada ja hävitada … kes iganes (peaasi, et punkte koguneks). Sellisel juhul tuleb Regulaatoril asuda tegutsema. Siinkohal tuleb teha mõningaid märkusi. Esiteks, on kuidagi loomulik, kui prominendile (või porimendile?) panna mikrofon nina alla ja küsida, kas te teate midagi kütuskartellist, siis on trendikas/loomulik vastata, et muidugi tean. Kui tegelikult ka teatakse, aga ei taheta olla lihtsalt moekas vastaja, siis tekkib küsimus, miks sellest ei teatata Regulaatorile. On ju absurdne süüdistada näiteks politseid mõrvalahendi puudumises, kui politseile pole teada antudki, et keegi on tapetud. Muide, vastavalt seadusandlusele
