eest enda õigust, kuid kas sellel ajal tuleb suvila külastamiseks rentida helikopter? Kallivõitu! Ehk mida me siis saime: hulgaliselt kohtuvaidlusi õiguste ja servituutide seadmise üle, planeeringuid uute sissesõiduteede rajamiseks, mis mõlemad kulutasid ühiskondlikku ressurssi, ja Inimesekese enese panus planeerimisse ja teeehitusse. Kas oli see nüüd vaidlus omandi üle või kellegi hoolimatus, kes oli kutsutud ja seatud Inimesekeste huvide eest seisma? Sellele küsimusele peab igaüks endale ise vastuse leidma.
Või näiteks probleemid sadamatega? Kunagi, kindlasti mingil väga heal põhjusel, anti sadamaoperaatoritele oma tegevuse arendamiseks välja territooriumid, mille eest nad maksid sadamatele kasutustasu. Kuid territooriumid anti välja nn äärest ääreni ehk piltlikult, kui te ostate endale korteri kolmandal korrusel, siis iga korruse trepp ja trepimade on korterivaldaja omanduses, ning soovides pääseda oma korterisse, peate küsima nõusolekut esimese ja teise korruse korteri omanikelt. Kui aga esimese korruse korteri omanik tahab näiteks antenniparandajaga katusele pääseda, peab ta teilt luba küsima. Kui tegemist on viisakate, mõistlike omanikega, siis üldise tavaga probleeme ei teki. Juhul, kui keegi tahab üksnes oma õigusele rõhuda, olete hädas. Sama on ka sadamaaladega, opereerimispaikade väljaandmine äärest ääreni võimaldas küll ühest küljest sadamatel tulu saada kasutusse antud ruutmeetrite eest, kuid lõi teisalt püsiva, ebaterve ja arengut takistava olukorra. Nimelt sellega, et alale ei jäetud koridore kommunikatsioonide paigaldamiseks (naftasaaduste torujuhtmed, kaablid jne) tekkis pidev vastasseis ettevõtjate-konkurentide vahel, sest kuidas sa lubad võistlejal oma alalt torujuhet läbi tõmmata (nagu noaga lõikab südame juurest). Ühesõnaga kujuneski välja olukord, kus kõik süüdistasid kõiki vääriti/vääritus käitumises. Ja kõik koos süüdistasid sadamat, et see ei kutsu konkurenti korrale. Milline siis oli tulemus? Mitmed projektid jäid venima, mitmed projektid surid välja ja konkurendid kulutasid oma raha ja energiat täiesti kasutule kohtuprotsesside jadale. Sellistest kohtuprotsessidest pole tihti kasu, kulutavad mõttetult kohtu ressurssi. Kuna regulatsiooni põhi on vale, siis toodabki see pidevalt uusi tülisid. Kui ma eelmises lauses kirjutasin, et kohtuprotsessidest polnud kasu, polnud ma päris aus. Nimelt tekkis sellest algsest regulatiivsest valeotsusest, mis pärsib terve majandussektori normaalset arengut, järelturg – õigusteenused. Mida rohkem me vildakaid või mitmetitõlgendavaid regulatsioone teeme, seda suuremaks ja vohavamaks muutuvad järelturgude osakaal. See tähendab igasuguseid nõuandjaid, kokkuleppijaid ja silujaid, mis omakorda võib viia subkultuuride ja tugisüsteemide tekkimiseni.
Ülalkäsitletud näited annavad aimu, kuivõrd tähtis on omada mõistlikku regulatsiooni. Mõistliku regulatsiooni aluseks on mõistlik seadusandlik raamistik, mis võimaldab regulatsioonidel tõhusalt toimida … või siis mitte nii tõhusalt.
Kontrolliökonoomika ehk „Tere tulemast Karistuse Wabariiki!”
Kokkulepitud regulatsioonide täitmine on kogukonna eksistentsi üks eeldusi, kehtestatud regulatsioonide täitmise kontroll aga bürokraatiamaailma üks põhitalasid. Kui tuua siia eespool käsitletud pendelukse näite, siis kokkulepitud regulatsioonide puhul kasutame meie liikumissuunaga samas suunas liikuva ukse hoogu, kehtestatud regulatsioonide puhul peame aga kasutama sageli märgatavat jõudu vastassuunalise hoo ületamiseks. Regulatsiooniökonoomika alaliigi kontrolliökonoomika trikk on selles, et kasutada tuleks võimalikult palju pendeluksega samasuunalist liikumist ja võimalikult vähe vastassuunalist liikumist. Vastassuunaline reguleerimine on kulukas ja oma olemuselt ebaefektiivne või lausa resultaadita. Seega on tähtis, mida ja millal kontrollida ning milline hinnang sellele anda. Hinnangu andmisel on aga esmatähtis, kas regulatsiooni eiramisega oli tegemist selle regulatsiooni rikkumisega regulatsiooni mõtte või vormi vastu.
Ideaalmaailmas oleks asjalood nii, et Reguleerija oleks antud valdkonna tunnustatud asjatundja, selline omamoodi treener ja õpetaja, kellel on kogemused ja kes oskab analüüsida tekkinud olukordi. See tähendaks austusväärsete ja ausameelsete arbiitrite olemasolu. Tegelik elu on sellisest ideaalpildist tunduvalt erinev. Muidugi on Reguleerijate seas ka selliseid ideaalarbiitreid, kuid neid on vähe. Nende Inimesekeste panus on alaväärtustatud ehk need on Inimesekesed, kes tõesti on oma rasket ja tänamatut tööd teinud missioonitundest, lootusega muuta maailma paremaks. Kuid lisaks nendele on meil veel kaks kategooriat Regulaatoreid: esiteks kogemusteta koolilõpetajad, kes ei tea valdkonnast ega kontrollimise põhimõtetest mitte midagi, ja teiseks nende edasiarendus ehk Reguleerijad-Universaalid, s.t inimesed, kes kontrollivad „täiesti vabalt” ükskõik millist etteantud valdkonda (formaalsete tunnuste järgi). Nagu mainitud, me ei ela ideaalmaailmas ja selleks, et kontrollija saaks kontrollida seda, mille olemust ja toimemehhanisme ta ei mõista, kehtestatakse protseduurireeglite ja mõõdikute rägastik. Mõõdikutega on aga selline lugu, et mida mõõdame, seda ka saame. Ja mõõdik võib ju formaalselt õige olla, kuid regulatsiooniökonoomiliselt ja kontrolliökonoomiliselt väär. Meelde on jäänud üks kunagine mõõtmis-planeerimisjuhtumi kirjeldus trükitööstuses, nimelt trükitööstuse masinate varuosade tootmisplaani täitmisest tonnides. Tonnides lihtsalt selle pärast, et varuosade nomenklatuur oli väga suur ja keegi ei osanud mingeid täpsemaid mõõdikuid kehtestada (umbes nagu meil toetuste vajajate ja saajatega). Seega, kui ei oska mõõdikuid kehtestada, kehtesta mugav mõõdik, antud juhul siis tonnid. Kuna plaani täitmist hakati mõõtma mitte tegelikust vidinate vajadusest lähtudes, vaid mugavusmõõdikust, hakkasid kõik ettevõtjad tootma massiliselt trükimasinate malmist jalgu. Plaan täidetud nii kui niuhti! Mis te arvate, kui palju vajab üks trükiseade oma eluea jooksul malmjalgade vahetamist? Või kui palju vajasid needsamad masinad, ajastuomast kvaliteeti arvestades, pisividinaid? Tulemuseks oli, et mõõdikutega oli kõik korras, ainult et trükimasinad seisid varuosade puudusel. Samal ajal tolmusid varuosade ladudes trükipinkide malmjalgade virnad. See tähendas, et ressurss oli raisatud, tooraine rikutud, laod hõivatud, palgad makstud. Seega võivad ka ebamõistlikud mõõdikud või protseduurireeglid muuta mõistliku regulatsiooni mõttetuks. Aga kui protseduurireeglid koostavad need, kes ise ei valda ala protsesse ja ei oska neid mõõta, mida hakkavad kasutama kontrollimisel need, kes samuti ei valda valdkonna toimemehhanisme, siis jääb kontrollitaval ellujäämise nimel üle vaid üles näidata ülimat kunstimeisterlikkust. Vaadake, ka Reguleerija on Inimesekene, ka tema tahab elada, ja mis peamine, ka tema töö kohta kehtivad mõõdikud. Kuna ma ise olen suure osa ajast veetnud Bürokraatiamaailmas, siis sai mulle juba ammu selgeks, et kontrollija ei saa tulla kontrollreidilt tagasi ilma rikkumist avastamata, see oleks samasugune ebaõnnestumine, kui kalamees tuleb koju ilma saagita, püstolreporter skandaalita või naabrimemm tühja seenekorviga. Kõigil on piinlik, nii raisatud aja pärast kui ka korilase-küti instinktide rahuldamata jäämise pärast. Kui kalameest sellisel juhul hurjutab vaid riiakas abikaasa, siis ütleb Reguleerija pealik lihtsalt, et tema lähetust ei arvestata ja tekkinud kulud jäävad Reguleerija enda kanda. Kui nüüd kalamees järgmisel korral kindla peale tahab õnnestuda, seab ta sammud mitte mereranda, vaid käib läbi kalakasvandusest ja leotab seal (kindla peale) õnge, s.t et kalamehe naine, ühtlasi ka kalamees, võib tulemusega rahul olla. Missioon on täidetud. Sarnane skeem toimib ka Reguleerija puhul. Nimelt on igas regulatsioonis mingi nn hall ala. Harilikult pole kontrollitaval halli aimugi (millestki värvilisemast rääkimata) selliste finesside olemasolust ja järelikult ei oska ta ka nendele vastu vaielda. Ja jällegi on missioon täidetud. Hurraa, rikkumine on tuvastatud! Ainult, et milline on sellisel juhul regulatsiooniökonoomiline ja kontrolliökonoomiline efekt? Kas regulatsiooni eesmärgiks oli Inimesekeste eluolu korraldamine või (boonus)punktide kogumine Reguleerijate sisemeistrivõistlustel?
Vahel tekkib tunne, et kontrollimine pole mitte selleks, et olemuslikult jälgida regulatsioonide õiget kulgu ja neid järele aidata, vaid karistada ja trahvida. See, et läbi ajaloo on Inimesekene, tavavaataja, tundnud alati lõbu avalikest hukkamistest, kuhu mindi kui piknikule koos pere ja suupistetega, ei peaks küll olema kahekümne esimese sajandi Inimesekese käitumismudel. Teisalt tundub vahel, et kas meil on nii palju kurjategijaid või … me toodame ise neid oma õigussüsteemi veidrustega. Näiteks korruptsioonivastased kuriteod. Korruptsioon on kindlasti äärmiselt taunimisväärne nähtus ja ühiskonna arengut pidurdav faktor, samas on korruptsiooni mõiste laialivenitamisel mingi haiglase moetrendi järgimise maik mann. Kui me ühest küljest
