neid altkulmu.
Valküüria sööstis tema poole, tõukas ta tuppa ja lajatas ukse enda järel kinni. Luksuslik ruum diivani ja tugitoolidega, tohutu telekas ning hiiglaslik voodi, mis hetkel ei lugenud muidugi kõige vähematki.
„Sina oled Fletcher Renn. Oled suures hädaohus.”
Fletcher Renn vaatas teda. „Mida?”
„Mõned inimesed tahavad sind tappa. Tulime sulle appi.”
„Millest sa ometi räägid?”
Tema inglise aktsent ei erinenud kuigi palju sellest, kuidas rääkis Tanita Tasane. Ta oli parema välimusega, kui Valküüria ette kujutas. Juuksed olid okasteks pügatud ja hoolikalt, väga läbimõeldult sakri aetud.
„Mu nimi on Valküüria Kain.”
„Valeeria?”
„Valküüria. Tean sinust ja su võimetest kõike. Sa pead kohe praegu teleportima.”
Poisi silmad hüppasid Valküüria selja taga toimuvale. Tüdruk pööras end ümber ja nägi, kuidas seinakrohvi ilmus miljon pisikest pragu. Sanguin astus tuppa verise huulega ja päikeseprillideta.
Fletcher nägi musti auke, kus kord pilkusid Sanguini silmad, ja vandus omaette.
Valküüria rebis paremalt käelt sideme ja nipsutas sõrmi. Ta tundis hõõrdumise sädet ja toitis selle maagiat. Säde süttis leegist ja paisus ta peopesal pööreldes. Valküüria heitis tulekera ja Sanguin viskus küljele, sellest vaevu kõrvale põigates.
Tema habemenoa tera läikis julmalt. Valküüria astus sammu ette ja sirutas käe välja, peopesa enda ees. Ta laskus asendisse, põlved veidi kõverdatud ja nähvas peopesaga vastu õhku. Ruum käe ees väreles. Sanguin sööstis kõrvale, tõugatud õhk lajatas diivanisse ning saatis selle räntsatades vastu seina.
Sanguin viskas Valküüriat lambiga ja selle jalg tabas valusalt põske. Valküüria tuigerdas ja Sanguin tuiskas tema poole. Ent isegi habemenoa kaare eest maha kükitades aimas Valküüria, et see oli kõigest pettemanööver. Sanguin haaraski temast kinni ja tiris teda tagasi samal hetkel, kui hotellitoa uks lahti paiskus ja Leebesurm sisse tormas. Tema kaabu ja sall olid kadunud ning Fletcher ahmis õhku, nähes esmakordselt luukere-detektiivi.
„Lase ta lahti,” ütles Leebesurm, käes laskevalmis revolver.
„Aga siis võiks sa mind põmmutada,” ütles Sanguin. „Ja see teeb hirmsasti haiget. Viska tukk maha, anna imeliku sonksiga jõnglane mulle või ma tapan tüdruku.”
„Ei.”
„Noh, siis viis meid taas kokku vana hea vastasseis.”
Habemenoa tera pressis tugevamini Valküüria kõrile ning ta ei julenud isegi neelatada. Valküüria põsk tuikas valust ja ta tundis vereniret aeglaselt alla nõrisevat sealt, kuhu lamp teda tabas.
Keegi ei liigutanud ega öelnud mitme sekundi jooksul sõnagi.
„Vanad head vastasseisud on ikka jube igavad,” kaebles Sanguin omaette.
Fletcher jõllitas Leebesurma. „Sa oled luukere.”
„Tule mu selja taha,” käsutas Leebesurm.
„Mis toimub? Silmadeta ja habemenoaga vend ülikonnastatud luukere vastu, kellel on revolver. Kes on siin hea?”
Valküüria nipsutas vaikselt sõrmi, et Sanguin ei kuuleks. Ta üritas uuesti, kuid sädet ei lahvatanud ikkagi.
„Fletcher,” ütles Sanguin, „erinevalt neist kahest tulin mina sulle pakkumist tegema. Minu väga helded tööandjad tahaksid sulle ühe pisikese töö eest kõvasti raha maksta.”
„Ära kuula teda,” hoiatas Leebesurm.
„Mida ma rahaga peale hakkan?” küsis Fletcher. „Ma telepordin sinna, kuhu tahan, ja võtan seda, mida vajan. Ma ei pea millegi eest maksma.”
„Tasusid on teisigi,” üritas Sanguin. „Võime midagi välja mõelda.”
Fletcher raputas pead. „Vabandust, mul pole õrna aimugi, mida keegi teist tahab. Miks vehitakse nugade ja revolvritega? Miks tüdruk on just pantvangi võetud, aga kõik käituvad nii, nagu oleks täiesti normaalne, et toas askeldab rääkiv luukere. Ja kus on sinu silmad? Kuidas sa üldse näed? Kuidas saavad ainsana olla siin ruumis silmad minul ja tüdrukul?”
„Väga mõistlikud küsimused,” noogutas Sanguin. „Kui tuled kohe minuga, annan sulle kõik vastused.”
„See mees on mõrvar,” torkas Leebesurm. „Sa ei saa usaldada ühtegi ta sõna.”
„Ma ei kavatsegi,” ütles Fletcher maast pintsakut üles korjates ning selga tõmmates. „Mind ei huvita, miks sina või su ülemused tahavad, et nende heaks midagi teeksin,” ütles ta Sanguinile. „Tegelikult ei ütle mulle enam keegi, mida pean tegema. Ma vastan eitavalt.”
„See on suur viga, pojake.”
„Tule meiega,” ütles Leebesurm. „Saame sind kaitsta.”
„Mulle pole kaitset vaja,” kehitas Fletcher õlgu. „Ma ei vaja kelleltki midagi. Mulle on antud ülikõva võime. Kavatsen kasutada seda selleks, et teha kõike, mida ma soovin.”
„Oled suures ohus,” rõhutas Leebesurm. „Enamik teisi selle maailma Teleportijaid on mõrvatud.”
Fletcher tõmbas kulmu kipra. „Nii et ma olen üks viimastest.” Tal kulus põgus hetk informatsiooni seedimiseks. Kui ta õlgu kehitas, tegi ta seda juba tärkava naeratusega. „Järelikult olen ma veel lahedam.”
Ta haihtus pehme popsuga, kui õhk ruttas ootamatut vaakumit täitma.
„Olge te kõik neetud,” nähvas Sanguin.
Valküüria nipsutas sõrmi ja kutsus peopesas esile üheainsa leegi. Ta surus selle Sanguini jala vastu. Mees kiljatas ja lõdvendas haaret. Valküüria haaras tema paremast randmest ja hoidis habemenuga eemal. Samal ajal tormas Leebesurm lähemale. Sanguin ropendas ja tõukas Valküüria Leebesurmale ette.
„Ma tõesti vihkan teid,” ütles ta ja vajus maa alla.
Nad ootasid veidike veendumaks, et Sanguin ei kavatse neile kusagilt mujalt peale karata.
„On sinuga kõik hästi?” küsis Leebesurm üle toa Valküüria juurde tõtates. Ta kallutas tüdruku pea ühele küljele. „Kas ta lõikus sind?”
„Mitte habemenoaga,” ütles Valküüria pead tagasi tõmmates. Ta teadis, et tal vedas roppu moodi. Sellest terast jäetud armid ei paranenud iial. „Me kaotasime Fletcheri. Ta on praeguseks ilmselt kilomeetrite kaugusel. Kuidas me kuti toimunut arvestades üldse kunagi üles leiame?”
Vannitoast kostis mingi hääl ja nad vaatasid mõlemad suletud ukse poole. Leebesurm kõndis sinna ja koputas. Mõne hetke pärast avanes uks ja Fletcher Renn vaatas neile häbelikult otsa.
„Oi,” ütles Valküüria. „Noh, see käis kergelt.”
Valküüria istus Fletcheri vastas, kumbki neist ei lausunud sõnagi. Poiss oli hotellist
