laual miniatuurne plaadimasin ning seinal puusi jõnksutav neoon-Elvis. Kell näitas veidi pärast kolme neljapäeva õhtupoolikul ja enam kui kord heideti uudishimulikke pilke nende keskel istuvale pikale, kõhetule, salliga mehele, kes kandis päikeseprille ja kaabut. Leebesurm ajas ettekandja viipega minema enne, kui too jõudis üldse lähemale tulla.
„Mees habemenoaga oli Billy-Ray Sanguin. Arvame, et ta kas teeb Batu-nimelise mehega koostööd või töötab tema alluvana. Oled seda nime varem kuulnud?” uuris Leebesurm.
Fletcher raputas laisalt pead.
„Viimasel kuul on toime pandud neli mõrva – kõik olid sinusugused Teleportijad. Nüüd on teid järgi vaid kaks.”
„Aga see vend ei tulnud mind tapma. Ta vajas mu abi.”
„Ja ma võin sulle kinnitada, et kui sa oleks teda aidanud, oleks sind varsti pärast seda surnuks torgatud.”
„Ta üritaks mind tappa,” kehitas Fletcher järjekordselt õlgu, „aga ma telepordiks lihtsalt sada kilomeetrit eemale.”
„Kui see nii oleks,” ütles Leebesurm, „miks sa end siis vaid vannituppa teleportisid?”
Fletcher kõhkles. „Mõnikord pean ma rahulikuks jääma, kui tahan teleportida kaugemale kui paar meetrit…” Ta tõmbas käega läbi soengu, justkui tahaks veenduda, et see oli endiselt naeruväärne. Valküüria oleks võinud talle seda ka ise kinnitada. „Igal juhul te raiskate mu aega. Teeme siis kähku.”
Leebesurm kallutas pea viltu. „Kuidas palun?”
„Sa tahad mulle loengut pidada. Nagu need kaks lolli vanameest.”
„Mis vanamehed?”
„Kaks ätti tulid paar kuud tagasi minu juurde ning jamasid stiilis: „Sa oled üks meie seast. Sul on võime ja blaa-blaa… Nüüd võid liituda selle maagilise kogukonnaga ja mingi muu värk imede ning muu sihukese kohta.” Ma ei tea, ma ei kuulanud neid eriti. Nad üritasid värvata mind sellesse pisikesse maailmasse, mis on teil kuttidel meie maailma sees, ja nad polnud üldse kuigi õnnelikud, kui ütlesin neile, et pole huvitatud. Ja mind endiselt ei huvita.”
„Kas nad sulle oma nimed ütlesid?”
„Üks oli vist mingi Valev.”
„Cameron Valev.”
„Jajah, tema jah. Ta on mõrvatud?”
„On küll.”
„Küll on kahju. Keegi kindlasti kusagil võtab seda tõsiselt.”
„Rääkisid nad siis midagi muud?”
„Nad jahusid, et ilma väljaõppeta olen ohtlik. Et meelitan ligi valet tüüpi tähelepanu.”
„Meie üritame tavaliselt üldsemitte tähelepanu endale tõmmata,” ütles Valküüria ja üritas ärritust oma häälest eemale tõrjuda.
Fletcher vaatas tema poole. „Päriselt ka või?”
„Fletcher,” ütles Leebesurm isalikult ja poisi silmad võbelesid taas temale. „Olen kindel, et mõte sellest, kuidas tuntud tapjad sind jahivad, põhjustab sulle vähemalt veidi muret.”
„Kas ma näen välja, nagu vaevaksin südant?”
„Ei, aga sa ei näe välja ka intelligentne, kuid jätan sulle võimaluse mu kahtlusi ümber lükata.”
Fletcher põrnitses teda, nõjatus pingile ja ei öelnud midagi.
„Kui nende mõrvade taga on Batu,” jätkas Leebesurm, „tahab ta kasutada sinu võimeid värava avamiseks, mis lubaks Nägudeta Jumalatel tagasi tulla. Sa ikka tead Nägudeta Jumalatest?”
Korraks tundus Valküüriale, et Fletcher on vastamiseks liiga solvunud, kuid viimaks ta noogutas. „Vanamehed rääkisid neist. Nemad on need, kes tahavad maailma üle võtta. Aga see on ju lihtsalt lugu. Miski sellest värgist pole päriselt.”
„Mina arvasin samamoodi,” ütles Leebesurm. „Ent mu arusaamad muutusid.”
„Nii et kui Nägudeta Jumalad tagasi tulevad, lõpeb ka maailm?”
„Ilmselt ei lõpe see kohe. Nad tulevad tagasi, võtavad üle hävimatud inimkehad, teevad linnad maatasa, põletavad looduse, tapavad miljardeid, orjastavad ülejäänud inimkonna ning sunnivad neid surnuks töötama, ja siis maailm lõpebki. Kas kõik on hästi, Fletcher? Oled järsku väga kahvatu.”
„Kõik on korras,” pomises Fletcher.
Leebesurm vaikis viivu ja mõtles sellele. „Kui Batu vajab kõige selle toimumiseks Teleportijat, miks ta ei otsi mõnda kogenumat? Sul pole isegi ametlikku väljaõpet. Sa võid teiste arvates olla loomulik talent, aga Cameron Valeviga võrreldes on su võimed praktiliselt olematud.”
„Kui Cameron Valev on nii kuradi kõva,” ütles Fletcher põlglikult irvitades, „miks on ta siis nii kuradi surnud?”
Valküüria ei soovinud siin ilmas teha midagi enamat kui üle laua küünitada ja Fletcher Rennile vastu kõrvu virutada. Leebesurm see-eest jäi sama emotsioonituks kui enne.
„Ehkki see läheb su instinktidega vastuollu, peaksid omaenda ohutuse huvides meie valve alla tulema,” andis Leebesurm nõu.
Fletcher irvitas taas. „Panete mind siis koduaresti? Pole mingit muud varianti, luukeremees.”
Valküüria põrnitses teda põlglikult. „Tal on nimi ka.”
„Ahjaa, Luuker Leebesurm. Luuker. Vaat see on üks imelik nimi. Sa sündisidki luukerena või olid su vanad murettekitavalt lootusrikkad?”
„Luuker Leebesurm on hiljem võetud nimi,” poetas Leebesurm kuivalt.
„See on see eelis meie väikeses „maailmas, mis on maailma sees”,” lisas Valküüria. „Sulle räägitakse mõnedest reeglitest, paarist trikist, mida läheb ellujäämiseks vaja.”
Fletcheri õlad liikusid veidi, otsekui oleks need liiga laisad, et nii ruttu pärast eelmist kehitust taas vaeva näha. „Mul on kõik kombes.”
„Seni. Aga kuidas sulle meeldib olla kellegi hüpiknukk. Kui sa ei vali endale ise nime, võib iga hakkajam sorts otsustada, et vajab uut lemmiklooma.”
„Ahaa. Nii et Valküüria Kain polegi su pärisnimi, mis?”
„Just. Võtsin selle nime, et mind ei saaks keegi kontrollida.”
„Noh, mina muutsin oma nime siis, kui kodust minema jooksin. Nii et ma pole vist ka ohus.”
Ta nautis olukorda. See muutis ta Valküüria silmis veel ebameeldivamaks.
„Kas oleme lõpetanud?” küsis poiss. „Mul on vaja paaris kohas käia ja paari inimest näha.”
„Nemad ei peatu. Ükskõik, kuhu sa lähed, nemad leiavad su üles. Ja kui nad su üles leiavad, sunnivad nad sind ka end aitama,” sõnas Leebesurm.
„Keegi ei sunni mind…”
„Ma
