aitad neid, Fletcher, oled nendega mestis.”
Fletcher kortsutas kulmu. „Mis tähendab mida?”
„Mis tähendab seda, et sa ei pea muretsema nende pärast. Sa pead muretsema meie pärast.”
Fletcher kahvatus veel rohkem. Valküüria leidis end mõttelt, et Leebesurm oskas vajadusel olla väga hirmutav.
„Sa ei taha mind oma vaenlaseks, Fletcher. Sa tahad olla mu sõber. Sa tahad toimetada minu käskluste järgi ja omaenda heaolu huvides tahad sa valve alla tulla. On mul õigus?”
Hetkeks näis Valküüriale, et Fletcher kavatseb taas puhtalt jonni pärast vastu hakata, kuid siis ta pilk pehmenes ning ta noogutas. „Jah, okei.”
„Suurepärane uudis. Ja mul on sinu jaoks täiuslik koht, kus aega veeta.”
7
BATU
K us on Võllas?” küsis Billy-Ray Sanguin tühjalt ruumilt.
„Mujal,” vastas hääl, mida moonutas nurgas rippuv vana plekine kõlar. „Nad on kõik mujal.”
Seinad olid külmast kivist. Üks uks, ei mingeid aknaid, üks peegel. Sanguin uskus kaljukindlalt, et peegli taga valvas teda kaamera.
„Nii, kes te siis olete?” küsis ta.
„Olen eikeegi,” vastas hääl.
Sanguin muigas. „Teie oletegi Batu, eks? See, kellest kõik räägivad.”
„Olen või?”
„Jajah, olete küll. Teie oletegi suur boss. Miks te siis ennast ei näita? Olen töötanud teie heaks juba üle aasta. Kas poleks aeg näost näkku kohtuda?”
„Ma hindan oma privaatsust.”
Sanguin kehitas õlgu. „Mõistan.”
„Vedasite mind alt, hr Sanguin. Maksin teile töö eest, ja te vedasite mind alt.”
„Te ei lausunud miskit selle kohta, et asjasse on segatud luukere-detektiiv ja see vastik plika. Seda kutsume meie täiendavateks asjaoludeks. Oleks ma teadnud, et nemad on seal, ma oleks ette valmistanud. Või vähemalt topelt küsinud.”
„Teil on võimalus oma eksimust heastada.”
„Jehuu,” hüüatas Sanguin erilise entusiasmita.
„Mul on vaja, et varastaksite minu heaks midagi niipea, kui Rõlge Krav on tagasi. On väga suur tõenäosus, et kohtate vastuseisu.”
„Nii et kahekordistate mu tasu?”
„Loomulikult.”
„Jehuu,” hüüatas Sanguin taas ja seekord ta naeratas.
8
TSIVILISEERITUD MEES
Hiberniani kinos oli vaikne ning pime nagu alati – naeru- ja aplausihelid haihtusid sealt ammu. Leebesurm sisenes esimesena ja kõndis mööda punaste istmetega palistatud vahekäiku. Fletcher tegi sammumise ajal kohatuid märkusi, millele ei vaevunud vastama Valküüria ega Leebesurm. Kui nad väiksele lavale lähenesid, liikusid rasked kardinad eest ja ekraanil süttisid tuled. Valküüria lubas endale sisimas kerge muige, kui nad projitseeritud kujutise, avatud ukseava poole liikusid ja sealt läbi astusid. Fletcherile avaldas see piisavalt muljet, et vahelduseks vait jääda.
Pimeduse asendasid laborite vahel siuglevate koridoride ere valgus ja kopituse desinfitseerimisvahendi lõhn. Professor Kenspeckle Graussi uus assistent Clarabelle hõljus neist uneledes ja omaette ümisedes mööda. Valküüria arvates polnud ta päriselt kohal.
Nad astusid kõrge laega ringikujulisse ruumi. Seintel asuvad prožektorid heitsid ähmast kuma põlvili surutud mehe kujule, mille üks käsi puudutas maad. Tüdruk vaatas põgusalt seda armidest kortsulist kiilaspead ja resigneerunud näoilmet.
Traagel Koletu kasutas viimast Elementali võimet – maa võimet – enda päästmiseks, kui Valget Raidurit kinni pidas. Valküüria nägi unes endiselt seda hetke ja vaatas ajas tagasi, kuidas betoonpõrand napsas Traageli kehast ja levis samal ajal, kui Valge Raidur vikatiga sähvas. Tanita Tasane heitis Valküüria Bentley tagaistmele ja nad pääsesid, ent Traagel jäigi kujuks. Keegi ei teadnud, kaua see veel kestab.
Professor Kenspeckle Grauss seisis kuju taga, käed hiilgamas, kui ta neid selle pinna kohal liigutas. Ta silmad olid suletud ja valged kulmud keskendumisest kortsus. Kenspeckle oli nüüdseks kaks aastat proovinud Traagelit lihaks ja luuks tagasi muuta. Ta oli kasutanud kõiki teadusmaagia liike, mida tutvustasid igat sorti eksperdid. Ta oli proovinud kõike, mida suutis välja mõelda ja läinud sellestki kaugemale, kuid seni edutult.
„Kes see vana päss on?” küsis Fletcher kõva häälega. Kenspeckle tõstis pahuralt pilgu.
Valküüria naeratas ja lehvitas. Kenspeckle jättis kuju sinnapaika ja tuli nende juurde.
„Valküüria. Oled taas viga saanud.”
„Paar pisikest kriimu, pole mingit muret.”
„Ma olen meditsiiniline geenius, Valküüria. Arvan, et otsustan ise selle üle.” Ta uuris tüdruku nägu ja seejärel käsi. „Kes see tüütu nagamann on?”
„Ma pole…” alustas Fletcher.
„See on Fletcher Renn,” segas Leebesurm vahele. „Lootsin, et ta võib paariks päevaks siia jääda.”
„Ja mis pani sind arvama, et ma millegi sellisega nõustuks,” urises Kenspeckle.
„Ta peab viibima ohutus kohas kellegi juures, kes on vastutustundlik.”
„Sa tahad, et ma jääks siia?” küsis Fletcher ilmselget vastumeelsust üles näidates.
„Vait,” käratas Kenspeckle, kelle silmad polnud Valküüria haavalt kordagi lahkunud. „Üritad mu ukse taha jamasid tassida, detektiiv?”
„Ei, ei ürita, professor.”
„Viimane kord, kui sa tõid mu ukse taha jamasid, hukkusid inimesed.”
Ta vaatas Leebesurma poole ja Leebesurm vaatas teda.
„Väljas pole tal ohutu. Tal puudub vastav õpe. Ta ei tea, mis ta teeb. Põhimõtteliselt on ta idioot. Pean teadma, et ta viibib turvalises kohas. Ta ei tohi viga saada. Oled ainus, keda ma selles küsimuses usaldada saan.”
„On sellel mingit pistmist Teleportijate mõrvadega, millest kõik räägivad?”
„Jah.”
Kenspeckle pöördus tagasi Valküüria poole. „Tule raviosakonda.”
Ta kõndis Leebesurmale pilkugi heitmata välja ja Valküüria järgnes talle. Haiglatiiba jõudes käskis ta Valküürial voodile hüpata ja hakkas tüdruku käsi ning põske magusalt lõhnava lapiga tupsutama.
„Tundub, nagu käiksid
