style="font-size:15px;"> Kenspeckle kehitas õlgu ja läks sammude sahinal väikese lauakese juurde voodi kõrval. Professori teadusmaagia kompleksi raviosakond oli pisike, kuid laitmatu ülesehitusega. Tavaliselt oli siin vaikne – välja arvatud juhtudel, kui mõni eksperimentidest muljetavaldavalt lörri läks või surnukuuris ärkasid iidsed jumalused. Kuid midagi sellist polnud juhtunud juba mitu kuud.
„Tead, milles seisneb sinuvanuste peamine häda, Valküüria?”
„Me oleme liiga ilusad?” küsis tüdruk lootusrikkalt.
„Te arvate, et elate igavesti. Tormate olukordadesse tagajärgi kaalumata. Oled kolmteist…”
„Just sain neliteist.”
„…ja kuidas sa oma päevi veedad?”
Ta tuli voodi kõrvale tagasi ja asus käte haavadele salvi määrima.
„Noh, tavaliselt uurime juhtumit, jahime kahtlusaluseid, teeme uuringuid. Või teen mina trenni või õpetab Leebesurm mulle maagiat, tead küll…”
„Ja kuidas veedavad teised äsja neljateistkümneseks saanud tüdrukud oma päevi, ütle mulle?”
Valküüria kõhkles. „Üsna samamoodi nagu mina?”
„Hämmastaval kombel ei.”
„Ahaa.”
„Täiskasvanuks saades võid end ohtu seada nii palju, kui süda kutsub. Ma luban, et ei noomi sind, kuid ma ei taha sugugi näha, et jääd ilma kõigest sellest, millega tegelevad normaalsed teismelised. Sa oled noor vaid kord elus, Valküüria.”
„Jah, aga see kestab terve igaviku.”
Kenspeckle vangutas pead ja ohkas taas. Ta võttis musta värvi nõela ja hakkas põsehaava õmblema. Nõel läbistas naha verd vallandamata ja valu asemel tajus tüdruk soojatunnet.
„Kas on olnud progressi?” küsis ta. „Traagel Koletuga?”
„Kardan, et mitte.” Kenspeckle ohkas. „Jõudsin järeldusele, et mina ei saa midagi teha. Ta ilmub oma seisundist siis, kui ilmub. Mitte keegi ei saa protsessi kiirendamisele kaasa aidata.”
„Tunnen temast suurt puudust,” ütles Valküüria. „Leebesurm ka, ehkki ta ei tunnistaks seda iialgi. Arvan, et Traagel oli ta ainus sõber.”
„No aga nüüd oled tal ju sina, eks?”
Valküüria naeris. „Ju vist.”
„Ja kui tema kõrvale jätta, kas sinul on sõpru?”
„Mida? Muidugi on.”
„Nimeta kolm.”
„Pole probleemi. Esiteks on Tanita Tasane…”
„Kes liitub sinuga uurimisel, õpetab sind võitlema ja on umbes seitsmekümneaastane.”
„Nojah, aga ta paistab nagu, ma ei tea, kakskümmend kaks. Ja käitub nelja-aastasena.”
„See oli esimene sõber. Nimeta veel kaks.”
Valküüria avas suu, kuid nimesid ei tulnud. Kenspeckle lõpetas õmblemise.
„Mina saan seda endale lubada, et mul pole sõpru,” sõnas ta tüdrukule. „Olen vana ja pahur. Otsustasin ammu, et inimesed on tüütus, milleta saan elada. Aga sina? Sa vajad oma ellu sõpru ja normaalsust.”
„Mulle meeldib elu sellisena, nagu see on.”
Kenspeckle kehitas õlgu. „Ma ei eeldagi, et mu nõu kuulda võtad. Teine probleem sinusuguste noortega nagu sina, Valküüria, on see, et te teate oma arust kõike. Samas kui mina saan ainsana naeruvääristust kartmata midagi sellist väita.” Ta astus tagasi. „Palun. See peaks takistama su näol küljest kukkumast. Pinnud peaks ka praeguseks väljas olema.”
Valküüria vaatas käsi just sel hetkel, kui viimane pind ta nahast läbipaistvasse salvi imbus. Ta isegi ei tundnud selle liikumist.
„Ole hea laps, pese käed kraanikausis.”
Valküüria tõusis, astus valamu juurde ja pani käed kraani alla. „Kas aitad siis meid? Kas Fletcher võib siia jääda?”
Kenspeckle ohkas. „Kas ta kusagil mujal ei saa viibida?”
„Ei.”
„Ja ta tõesti on ohus?”
„Jah.”
„Hea küll. Aga ainult seepärast, et palusid nii ilusti.”
Valküüria naeratas. „Aitäh sulle, Kenspeckle. Päriselt.”
„Ilmselt näen sind veel enne päeva lõppu,” ütles professor uksest välja kõndides. „Kahtlemata pean sulle pea tagasi külge õmblema või muud sellist.”
„Ja saaksid sellega hakkama, eks ju?”
„Loomulikult. Toon sulle vaid ühe plaastri, siis võid minna.”
Ta lahkus ja sisse hõljus Clarabelle.
„Tere,” ütles ta rõõmsalt. „Sattusid jälle kaklusesse. Tegi see kõvasti haiget?”
Valküüria naeratas veidi. „Mitte eriti.”
„Professor jahub kogu aeg sellest, kuidas oleksid juba ammu surnud, kui teda poleks. On see tõsi? Mina arvan, et see vist on tõsi. Professoril on alati sellistes asjades õigus. Ta arvab, et ühel päeval ei õnnestu tal sind päästa. Tal on ilmselt selles ka õigus. Mis sina arvad, kas sa sured kord?”
Valküüria kortsutas kulmu. „Loodan, et mitte.”
Clarabelle naeris, nagu oleks kuulnud just maailma naljakaimat asja. „Muidugi sa loodad, et ei sure, Valküüria! Kes siis loodab surra! See on lihtsalt tobe! Aga ma mõtlesin seda, et sa ilmselt ikkagi sured. Kas sa ei arva nii.”
Valküüria kuivatas käed. „Ma ei kavatse lähiajal surra, Clarabelle.”
„Muuseas, mulle meeldib su mantel.”
„Aitäh.”
„Ainult veidi väike su jaoks.”
„Jah.”
„Kas võin selle endale saada, kui sa sured?”
Valküüria vaikis ja üritas mõelda sobivat vastust, kuid Clarabelle laperdas juba ruumist välja. Paari viivu pärast oli Kenspeckle tagasi.
„Clarabelle on veider,” nentis Valküüria.
„On küll,” nõustus Kenspeckle. Ta kinnitas plaastri õmbluste peale. „Lase olla umbes tund või nii. Õmblused sulavad ära. Armi ei jää.”
Nad kõndisid raviosakonnast välja.
„Kuulsin, et Cameron Valev mõrvati eile. Mulle pole
