uuringutest, mida tegid prof. Marshall H. Klaus ja prof. John Kennell, olidki seotud psühholoogilise ehk emotsionaalse nabaväädi väljakujunemise ja funktsiooniga.
Psühholoogiline ehk emotsionaalne nabaväät väljendub selles, mida ema tunneb lapse suhtes – ema on ju raseduse ajal kogu aeg lapsega koos. Lapseootuse ajal ema räägib lapsega, silitab kõhtu, ootab temaga kohtumist. Pärast sündi see side jätkub ja süveneb.
Ema ja lapse kontaktiga seonduvat oli 80ndateks aastateks küll juba uuritud, aga need uuringud olid suhteliselt primitiivsed. Sellest tekkis mul mõte, et peaksin uurima ema-lapse kontakti mõju neile mõlemale koos. Uurisin, kuidas mõjutab ema psühholoogiline seisund lapse kaalu ja muutusi.
Seega hakkasime me Eestis (koos psühholoog Tatjana Listopadiga) uurima, mis toimub lapse kaaluga tema 6., 20., 30. Elupäeval, ja samal ajal tegime emaga psühholoogilisi teste, nt MMPI, Lüscheri ja Eysencki testid ning ülierutus-test. Seejärel võrdlesime ema ja lapse näitajaid ja nende omavahelist korrelatsiooni, et uurida, kas esineb seoseid või mitte.
Arvatavasti oli see maailmas esimene uuring, mida tehti nii, et uuriti ema ja lapse seoste vahelisi teemasid. Põhjuseks muidugi see, et mujal maailmas puudusid sellised osakonnad, kus ema oli pärast sünnitust 24/7 lapsega koos. Või kui ka leidus mõni selline haigla, siis niisuguseid uuringuid seal siiski ei tehtud.
Kui ema on lapsele vaid külaline, siis see uuring ei ole piisav, et näha ema emotsionaalse seisundi ja lapse füüsilise seisundi omavahelisi seoseid. Hea abiline olid selle uuringu juures psühholoog Tatjana Listopad, kes on St. Peterburgis (tollal Leningrad) ülikooli lõpetanud kliiniline psühholoog. Temaga koos koostasime testid ja temaga koos me neid ka analüüsisime. Samuti oli abiks prof. Viktor Kagan, kes aitas tulemused lahti mõtestada. See oli üks osa minu doktoritööst, mille kaitsesin Moskvas Meditsiiniteaduste Akadeemia pediaatriainstituudis.
Eelmainitud psühholoog Tatjana Listopad kaitses St. Peterburgis oma kandidaaditöö, mille uuringute käigus selgus, et ema psüühika on tõesti sõltuvuses lapse füüsisest ja ka vastupidi. Minu doktoritöö tulemuseks ongi järeldus, et ema-lapse kontakt on kinnine psühhosomaatiline süsteem, mida ei saa kuidagi lahutada! Miks see on nii tähtis? See on tähtis selleks, et nii emad kui ka meedikud teadvustaksid endale, et isegi kui füüsiline nabaväät katki lõigatakse, siis kontakt ema ja lapse vahelt ei kao kusagile. Psühholoogiline nabaväät töötab endiselt edasi. Kui bioloogilise nabaväädi roll juba esimese elukuu jooksul (vt joonist) väheneb, siis psühholoogilise nabaväädi roll, vastupidi, suureneb.
Skemaatiline kujutis ema ja lapse kontaktist pärast sünnitust. Joonise alumine osa näitab, et kohe pärast sünnitust on bioloogilise nabaväädi mõju ema ja lapse vahel väga tugev, joonis kujutab seda laiana. Edaspidi, esimese elukuu kulgedes aga bioloogilise nabaväädi tähtsus kahaneb ja psühholoogilise oma laieneb.
Millest sõltub psühholoogiline nabaväät? See sõltub sellest, kuidas valmistatakse naist ette emaduseks, kuidas tütarlast kasvatatakse, kuidas koolitatakse, kuidas antakse edasi teadmisi rasedusest, sünnitusest, emadusest – sellest saab kõik alguse. Psühholoogiline nabaväät sõltub ka sellest, kuidas valmistatakse tulevast ema ette raseduse ajal siis, kui peres on üks laps juba olemas. Samuti sõltub psühholoogiline nabaväät sellest, kas emal on olnud aborte, psühholoogiliselt on see väga tähtis moment.
Juba eakas naine sai esimest korda emaks. Anamneesis olid kirjas viis tehisaborti omal soovil, sest naine oli tahtnud end enne lapse sündi majanduslikult kindlustada.
Laps sündis haigena, kuid naine leidis, et meditsiin on süüdi – nemad ju peavad lapse korda tegema. Õed olid naisega päris hädas: naine oli ebaviisakas, lausa agressiivne. Osakonnajuhatajana tuli mul see olukord tookord lahendada. Pidasin patsiendiga maha pika vestluse, jõudes peaaegu ebaeetilisuse piirile, seletades, mis on toimunud emakaga pärast viit aborti, ja kirjeldades, milline näeb välja emakasein pärast korduvaid kaapimisi.
Tegemist oli just seda tüüpi patsiendiga, kes vajas väikest raputust selleks, et olukord muutuks, et tema suhe olukorda muutuks. Kõigile muidugi selline lähenemine ei sobi. Too naine aga sai vestluse tulemusena tõesti aru, et süüdi ei ole meditsiin, vaid tema enda varasemad valikud. Pärast seda vestlust oli koostöö briljantne. Naine hakkas hindama oma last, et laps rasedusaja üldse vastu pidas ja et ta ikkagi sündis. Muutus ka naise suhtumine meedikutesse ja nende ennastsalgavasse töösse lapse hüvangu nimel.
Ema stress. Usaldus arstide vastu
Ema stress sõltub paljudest tingimustest: kuidas kulges rasedus, milline oli sünnitus, kas laps on terve, kas peres on probleeme, kas ema muretseb sünnitusmajas või haiglas olles vanemate laste pärast. Lisaks sõltub palju ema isiksusest, kuidas ta reageerib mõnele stressorile oma elus – kõik inimesed on ju erinevad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
