pambuks kängitsemises!
Julgen väita, et ema ja vastsündinud lapse kontakt on ka inimestel instinkt ja see on looduse kingitus. Kahjuks on aga tsiviliseeritud maailm seda instinkti küllaltki lühikese aja jooksul väga intensiivselt lammutanud. Nüüdisajal püüame me taastada selle instinkti eri komponente, et lähendada end taas sellele, mida on emake loodus meile miljonite aastate jooksul pakkunud.
Esimesed 40 minutit on vastsündinud laps teadvel nagu täiskasvanud inimene. Kui sünnitus on olnud loomulik ja laps on kohe peale sündimist pandud ema kõhule, hakkab laps roomama oma maailma kõrgeima tipu, n-ö Mount Everesti tipu ehk ema rinna poole.
Ka nabavääti ei tohi läbi lõigata kohe. Ema naba ümber on tohutu energeetiline tsoon, mis annab lapsele infot, mida vaid nemad kaks – ema ja laps – omavahel jagada saavad. Kui laps on jõudnud rinnani ja saanud kätte esimesed tilgad ternespiima, on see tema jaoks juba suur võit.
Iga lapse elu esimesed 40 minutit on täiesti unikaalsed. Selle aja jooksul peab last toetama, aitama, olema tema jaoks igati olemas ja kohal. Alles hiljem võime hakata teistmoodi suhtlema, tegema protseduure ja muud vajalikku. Esimesed 40 minutit on laps aktiivne, magama jääb ta vaid siis, kui talle on liiga tehtud, näiteks tehtud ebamugavaid protseduure.
Ka need avastused on olnud meditsiinipersonali koolitamiseks äärmiselt tähtsad. Sageli on olnud ju nii, et kõigepealt mõeldakse õe või arsti peale – kuidas neil oleks mugav oma tööd teha –, selle asemel et mõelda emale ja lapsele. Sel juhul on need asutused rohkem meditsiinipersonali, mitte laste jaoks!
On suur valearvamus, et kui aparaadid on olemas, siis on ema asendus loodud. Laps on väga tundlik inimolend! Ta kuuleb, näeb, tunneb, tunnetab, tunneb ära nii ema kui ka isa. Ta vajab oma vanemaid rohkem kui kedagi või midagi muud.
EMA JA LAPS KUI LAHUTAMATU KOOSLUS
Humaanne meditsiin tähendab inimkeskset meditsiini, kus keskpunktis on abivajaja, ja kui räägime lapsest ja kogu pere tervisest, siis muidugi on tuumaks laps ja tema ema.
Eesti on seni olnud päris heas seisus – meid on päästnud iidne talupojakultuur, kus mitu põlvkonda on elanud koos, vanavanemad on olnud lastelaste päralt, aidates vastsündinuga peret ja andes emale puhkust. Nüüd on see süsteem rebenemas: vanaemad käivad tööl, elavad endale, istuvad kohvikus. Ega nooredki taha enam vanematega koos elada. Ometi on just see kooselamiseolemise kultuur terve pere ja terve lapse seisukohast väga oluline.
16. sajandini ei olnud ema ja lapse eraldamine üldse teema: ema käis tööl, põllul või mujal, sünnitas ehk kraavis või pliidi ääres ja läks oma toimetuste juurde tagasi, laps igal pool kaasas. Ei olnud küsimustki, kas ema ja laps peavad olema koos. Ema ja laps kuulusid täiesti loomulikult kokku, see oli iseenesestmõistetav. Vaadates vanu maale, on seal peal ikka laps alati koos emaga: madonna lapsega, madonna, laps rinnal. Loomulik ja tavaline.
Probleemid hakkasid tekkima 17. sajandil, kui industriaalühiskond hakkas kõike muutma. Kui algas ka teaduse suurem võidukäik, siis esialgu, 18. -19. sajandil ei tegeldud ema-lapse kontakti uurimisega peaaegu üldse, kuid loomulik ema-lapse koosolemine hakkas juba mõranema.
20. sajandi algul lagunes loomulik ema-lapse koosolemise süsteem täielikult. Kiiresti hakkas arenema tõenduspõhine meditsiin: tulid aparaadid, lastele inkubaatorid. Kujunes välja nii, et rinnaga toitmine ei olnud enam populaarne, lastele hakati andma hoopis lehmapiimatooteid. Eelmise sajandi 30ndatel oli tekkinud olukord, kus rinnapiima polnud enam justkui üldse vaja – seda hakkasid asendama riisitummisegud.
Lisaks sellele, et rinnapiim osutus justkui mittevajalikuks, jõuti tõekspidamiseni, et emagi on teisejärguline tegelane: masinad ja meditsiinipersonal teevad ära kõik vajaliku! Veelgi hullem – ema peeti näiteks Nõukogude Liidus lapsele lausa ohtlikuks! Praegu võib see tunduda juba imelik, kuid tol ajal liikusid nii teadus, meditsiin kui ka igapäevane praktika tõesti selles suunas.
Ainuke erand sel perioodil olid sõjad ja stressisituatsioonid, mil emad olid lastega rohkem koos ja ka toitsid kauem rinnaga – seda sundisid tegema välised olud. Näiteks on uuritud, et 90ndatel aastatel Jugoslaavia sõja ajal toitsid 85–90 % emadest Bosnias oma lapsi rinnaga. UNICEF ei organiseerinud siis söögiabi mitte lastele, vaid just emadele. Kas pole kummaline, et ekstreemsetes oludes meenuvad vanad tarkused ja see, mis on lapsele kõige parem. Neid naisi ei õpetanud selle sõja ajal ju keegi…
Samal ajal kui ema-lapse kontakt oli lõhutud, hakati seoses tõenduspõhise meditsiini levikuga siiski uurima ema ja lapse sümbioosi, ema-lapse kontakti. Põhjuseks oli, et vaatamata teaduse tõhusale võidukäigule oli 20. sajandi algul laste suremus siiski väga suur. Hügieenitingimused olid viimaste aastasadadega oluliselt paranenud, seega pidi põhjus olema ju kusagil mujal.
Enne neid uuringuid oli tõenduspõhine maailm mingil põhjusel aga jõudnud arusaamani, et ema on lapsele ohtlik infektsiooniallikas ja arusaadavalt tuleb nn pisikukollet väikelapsest võimalikult kaugel hoida. Lapsele hakati kohe pärast sündi tegema protseduure, isegi siis kui laps oli terve ja tugev. Vastsündinu mässiti pambuks ja viidi nn lasteosakonda, kus oli mitu last ühes voodis. Lastel esines justkui kaks seisundit: nad kas magasid või karjusid, puudus normaalse ärkveloleku soe suhtlus, hellust ei jaganud keegi. Täna näib see täiesti vägivaldne nii lapse kui ka ema suhtes, kuid paraku on riike, kus on veel tänini säilinud see varasem praktika.
Selleks et mitte süvendada arvamust, nagu olnuks üksnes Nõukogude Liit niisugune paha, tuleb siinkohal mainida, et mitte ainult NL-is, vaid ka “hästiarenenud” lääneriikides toimiti samade reeglite kohaselt, vaid põhjused olid erinevad. Kui Nõukogude Liidus oli kartuseks see, et ema võib lapsele edasi anda mingi haiguse, et ema on üks hirmus nakkusallikas, siis Läänes tundus ema ja lapse eraldamine ilmselt personalile mugavam: hea on ju toimetada, kui ema kogu aeg jalus pole. Ema oli justkui külaline, kes oma last vaatamas sai käia.
Eriti huvitav on see, et keegi ei tea, kes selle veidra, kiivas süsteemi lõi – kogu maailm käitus ebaloomuliku süsteemi järgi ja ometigi pole üldse võimalik tuvastada, kes sellise totruse välja mõtles!
Kes tuli esimesena selle peale, et eraldas ema ja lapse? Kes tuli esimesena selle peale, et kõiki lapsi hakati jootma glükoosiga? Kes tuli esimesena selle peale, et last ei asetatud pärast sündi kohe ema rinnale? Kes tuli esimesena selle peale, et lapsele anti imeda tühi lutt?
Neile küsimustele ei olegi vastust. Ometigi on selliste uskumussüsteemide kaudu tehtud palju kahju – ema ja lapse eraldamine on mõjunud halvasti lapse immuunsusele ja psühholoogilisele tervisele. Glükoos on vedelik, kus mikroobid kasvavad väga hästi, samal ajal kui vastsündinud jäid ilma nii söögitorus kui ka maos tekkivast kaitsekilest, mis ternespiimaga toitmisel laste seedetrakti justkui vooderdab. Seega kutsus toonaseid laste haiguspuhanguid esile lausa selle aja meditsiin ise.
Kas ei pane see mõtlema, kui palju võib meie igapäevaelus veel olla taolisi jaburdusi ja valearusaamu, mille päritolu ega algupära me ei tea, aga mille järgi kõik käituvad?
30ndatel, kui steriilisus oli eriti moes, avaldati Saksamaal uurimus, mis näitas ühte huvitavat seika: laste suremus ülisteriilsetes haiglates oli 32 last tuhande vastsündinu kohta, kuid samas vanglates, kus tingimused olid justkui kehvemad, oli suremus 19 last tuhande vastsündinu kohta. See on suur vahe. Kui hakati seda fenomeni lähemalt vaatlema, selgus, et vanglates ei olnud selliseid tingimusi, et ema ja laps eraldada. Seega lapse ja „ohtliku” ema kokkupanek mõjus mingil põhjusel lapse tervisele hoopis hästi!
Kas pole kummaline, et kõigepealt lõhutakse nii loomulik asi, nagu seda on ema ja lapse kooslus, ja siis alles pikkade uuringute, teadusetegemise, pikaajaliste
