minna maale, hakata põldu pidama ja osta kits ehk hakata elama täielikult looduselähedast elu – ja paljud juba valivadki selle tee;
• või õppida uusi teadmisi ammutades, ja ka selle raamatu abil, kuidas end ise aidata. Õppida aru saama, et suu ei ole prügikast ja et meil endal on oma elu üle suur kontroll ja seeläbi võime hallata ka oma tervist.
Rahvatervise kontseptsioon, millega Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) 1980ndate aastate algul välja tuli, ütleb, et kõiges, mis puudutab tervist, sõltub 50 % inimesest, 20 % ökoloogiast, 20 % geenidest ja vaid 10 % (mõningatel hinnangutel kuni 15 %) arstiabist.
Õpime siis ennast ise aitama!
I OSA
LAPSE TERVIS
TAUSTAMÕTTEID, MIS SELGITAVAD LAPSE TERVISE TAGAMAID
Laste sündivus
Kui palju meil siis lapsi sünnib? Kas Eestis on lapsi palju või vähe?1 Nõukogude Liidu ajal sündis Eestis palju lapsi, keskmiselt 25 000 last aastas. Eesti taasiseseisvumise algul, 1992. aastal sündis meil 18 191 last. Pärast seda hakkas aga sündivus langema ja statistiline arv jõudis kuni 13 000 lapseni aastas. Tänaseks on sündivus stabiliseerunud, olles jäänud pidama umbes 14 000 sünnil aastas.
Praegu on Eesti peres keskmiselt 1,7 last. Selleks et Eesti rahvas jääks püsima ehk meie iive oleks positiivne, oleks vaja, et peredes kasvaks keskmiselt vähemalt 2,1 last. Madalhetkedel on olnud laste arv 1,4 last peres – see on päris vähe. Eesti on ometigi teinud väga suure sammu – loonud emapalga, mis on kahtlemata üks väga võimas samm. Tutvustades seda seadusesätet konverentsidel üle maailma, on saal vakatanud ja aplodeerinud ja pärast on tulnud kuulajad minu kätt suruma nagu olümpiavõitjal: emapalk on saavutus, millest paljud riigid võivad vaid unistada. Näiteks USA-s saab ema lapsega kodus olla vaid 3–6 nädalat pärast lapse sündi!
Emapalga puhul pole kõige olulisem mitte selle otsene majanduslik aspekt, vaid pigem see, et elukvaliteet peres on seeläbi tõusnud – ema on lapsega kodus, saab last rinnaga toita ja tema eest ise hoolitseda.
Ometigi on ka sel heal asjal oma varjukülg: 2000ndate alguses toodi Eestis mängu ka isapalk. Seepeale võiks irooniliselt muiata, et Eesti on unikaalne riik, kus mehed rasestuvad ja sünnitavad! Niipea kui meedias hakkasid tuntud telenäod propageerima isana lastega koju jäämist, leidis see laialdast järgimist. 2005-2006 leidus juba päris palju neid isasid, kes jäid vanemapalgaga koju last kasvatama.
Mis on siis vanemapalga mõte? Vanemapalk on mõeldud emapalgana, et LAPSEL oleks hea. Mitte see ei ole oluline, kui palju pere raha saab! Vanemapalk pole loodud mitte ema, isa või palga nimel – see on loodud LAPSE heaolu nimel, sest lapsele on esimestel elukuudel vaja ennekõike ema.
Sellega ei taha ma sugugi vähendada isa rolli lapse kasvatamisel või vastsündinuga tegelemisel. Kuid bioloogiliselt on inimene loodud nii, et rinnapiima saab pakkuda lapsele vaid ema.
Emapalk on andnud lastele hea elukvaliteedi, kuid sündivust näiteks 18 000 last aastas ei saavutata sellega siiski. Ometigi võiksime püüelda vähemalt 2,1 lapseni peres. Riigid, kuhu voolab palju immigrante, näiteks USA, ei vaja toetust rahvastiku suurenemiseks laste ja perede toetuse kaudu, kuid väikeriik vajaks seda küll.
Oleme täna sündivuse osas Lääne-Euroopaga umbes samas suurusjärgus. Samas on Põhjamaade peredes üle kahe lapse. Kuid Põhjamaade sotsiaalsüsteeme peetakse ka kogu maailmas kõige turvalisemaks. Nii võiksime ehk eeskuju võtta mõnelt hästitoimivalt Skandinaavia riigilt, näiteks Norralt või Rootsilt, selle asemel et püüda igas asjas Ameerikat järgida.
Näiteks on Ameerika üks kahest riigist (teine on Somaalia!), kes pole allkirjastanud ÜRO-s 1989. aastal vastu võetud lapse õiguste konventsiooni.
Perinataalsuremus
Perinataalseks ajaks nimetatakse lapse vanust alates raseduse 22. nädalast lootena kuni 168 tunnini pärast sündi. Perinataalsuremuseks peetakse seega suremust perioodil kuni seitse päeva pärast sündi. Eestis on viimaste aastakümnetega toimunud perinataalsuremuse vähenemises kolossaalsed muutused positiivses suunas.
Nõukogude Liidus ei peetud varem kui 28. rasedusnädalal ja vähem kui 1000-grammisena sündinud lapsi üldse lasteks ning selliste näitajatega vastsündinuid ei saanud näiteks isegi registreerida! Eestis hakati 90ndatel aastatel esimesena endistest Nõukogude Liidu riikidest pidama lapseks ka neid vastsündinuid, kelle sünnikaal oli vähem kui 1000 g ja kes sündisid enne 28. rasedusnädalat. Just pärast selle otsuse vastuvõtmist 1992. aastal tõusis meie perinataalsuremuse näitaja statistikas drastiliselt kõrgeks ehk suremust esines statistika järgi kuni 21‰ (promilli) kõigi sündinute kohta. Juhtus see aga just selle arvel, et lapsena registreeriti ka sügavalt enneaegsena sündinud ja seejärel perinataalsel ajal surnud lapsed.
Loomulikult ei meeldinud see algul kellelegi – statistika muutus ju halvemaks. Aga 2012. aastaks on perinataalsuremus Eestis langenud 4,3‰-le – see tähendab, et suremus on vähenenud viis korda! Oleme kõrgelt arenenud riikidele järele jõudnud ja selline saavutus ongi tegelikult lagi, sest perinataalsuremuse näitu päris nullini viia ei ole võimalik: perinataalaja surmajuhtusid põhjustavad kahjuks ju ka kaasasündinud haigused või probleemid, mis ei võimaldaks lapsel niikuinii täiskasvanuks saada. 2000. aastal ütles minu hea kolleeg Rootsist – prof. Ragnar Tunell –, et kõik selle, mis on Rootsil õnnestunud perinataalsuremuse vähendamiseks ära teha 30 aastaga, on Eesti suutnud saavutada kuue-seitsme aastaga.
Olen mõtisklenud selle üle, mis meil võimaldas teha niisugust kiiret arenguhüpet. Ilmselt mängisid selles rolli mitmed tegurid.
ESITEKS olid meie meditsiinis töötavad inimesed valmis muutma süsteemi, sest ärkamisaeg soodustas kõike uut. Selleks et mingit muudatust läbi viia, peavad inimesed selleks valmis olema – 90ndate alguses oli meil Eestis täiesti unikaalne aeg, mil kõik arstid, õed, ämmaemandad olid psühholoogiliselt valmis midagi teistmoodi tegema. Inimesed lausa jooksid võidu, et kusagile välismaale uusi teadmisi korjama ja praktikat saama jõuda ja iga väljamaal käinu tegi naastes kohe kogu haiglale ettekande. Iga uus pisiasi püüti töös kasutusele võtta ja seda kõike ilma sunnita.
Mõne aastaga olid kõik vanad süsteemid lammutatud ja hakkasid ilmuma tulemused. Sünnitusmajas likvideeriti korraga eraldi asunud emade ja laste palatid – kõik pandi kokku. Vastsündinute ja imikute intensiivravi- ja spetsialiseeritud osakondades oli olukord teine. Juba 1979. aastal, mil Tallinna Lastehaigla juurde loodi enneaegsete ja vastsündinute osakond – esimene Eestis –, hoiti laps ja ema koos ühe palatis, ööpäev ringi. Kui ma 80ndate alguses St. Peterburgis (tollal Leningradis) meie kogemustest ja saavutustest rääkimas käisin, siis sealsed õed ja arstid ütlesid, et sellist korralagedust – emad ja lapsed koos! – neil mitte mingil juhul toimuma ei hakka.
TEISEKS – kõik inimesed olid muutusteks valmis ja hakkasid õppima uusi meetodeid, kohandama uusi teadmisi.
KOLMANDAKS – kui meie, Eesti arstid ja õed ja ämmaemandad, käisime Läänes, tulime me alati tagasi, kohvrid vana aparatuuri täis. See etapp kestis kolm-neli aastat ja sellega lõime oma haiglates täiesti uue tehnikapargi. Järgmise etapina, kui hakati juba raha annetama, saime osta uusi aparaate, näiteks eraldas meile Šveitsi riik terve miljoni Šveitsi franki, et saaksime nende riigilt inkubaatorid osta. Osa neist on meil praegugi töös.
Elu edasi arenedes sai Eesti riik jõukamaks, nii et hakkasime ise uut tehnikat jm asju ostma.
Seega – otse loomulikult saime meie siin kiiremini
Selles peatükis ja edaspidi kajastatud statistilised andmed sündivuse kohta pärinevad Tervise Arengu Instituudi Eesti meditsiinilisest sünniregistrist. –
