style="font-size:15px;"> 1992. aastal sündis Eestis 18 000 sünnituse kohta 154 kaksikut. Nüüd sünnib aastas 14 000 – 15 000 sünnituse kohta ligi 200 kaksikut. See arv on suurenenud tänu kunstlikule viljastamisele. Ka kolmikute arv on suurenenud – 1992. a sündisid kolmed kolmikud, tänaseks on see arv aasta kohta umbes kolm korda tõusnud.
Sünnitajate vanus
Sünnitajate keskmine vanus on Eestis viimaste aastatega tõusnud, nagu enamikus arenenud riikides. Esmasünnitajate keskmine vanus 1992. aastal oli 22,7.
2011. aastal oli esmasünnitaja keskmine vanus juba 26,5 aastat. Korduvsünnitajate keskmine vanus oli 1992. aastal 28,3 ja nüüdseks on see vanus tõusnud juba 31,4 aastani.
Vanasti arvati, et lapsed tuleb sünnitada väga noorelt, kuid elu on näidanud, et ka väga noortel sünnitajatel sünnib haigeid lapsi. Ent selleski statistikas oleme liikunud õiges suunas: kui 1992. aastal ulatus alla 19-aastaste sünnitajate osamäär Eestis üle 11 % kõikidest sünnitajatest, siis 2007. a oli see määr kõigest 5,4 %.
Hea meel on, et seksuaalkasvatus on Eestis viimastel aastakümnetel kõvasti paranenud ja liiga noori emasid ei ole enam kuigi palju.
Paljudes Aasia, Kesk-Aasia, Aafrika riikides on naistel nn krooniline rasedus, sest neil puudub oskus ja võimalus rasedusest hoiduda, sageli keelab raseduse katkestamist religioon.
Kui ma noore arstina Kasahstanis Uralski oblasti haiglas töötasin, siis polnud harv juhus, kui pidin ravima last, kes oli pere üheksas või kümnes laps, kusjuures ema oli vaid 28-aastane! Mäletan juhtumit, mil öösel toodi haiglasse üks raskesti haige laps. Osutasin talle abi ja kui istusin haiguslugu vormistama, märkasin, et minu ees istub „vanaema”. Kui aga selgus, et tegemist on lapse emaga ja ta on sama vana kui mina, sain hämmeldusest täiesti virgeks. Uni oli kadunud! See juhtus minu esimese valve ajal pärast Kasahstani saabumist ja peagi hakkasin tasapisi aru saama, mida tähendas nendes oludes ja selles kultuuris n-ö krooniline rasedus.
Sellises kultuuriruumis on ematunnegi midagi hoopis muud. Nii suure sündivuse puhul on kahjuks tavaline, et 1-2-3 last perekonnas sureb ja see on selle kultuuriruumi loomulik osa. Ka pidevalt raseda naise psüühika on sootuks teistsugune kui keskmisel Euroopa naisel, kes on elus vaid 1-2 korda rase.
Isade vanus, abielud, sünnitajate rahvus
1992. aastal oli esimest korda isaks saanu keskmine vanus Eestis 28,1 aastat, 2012. aastal juba 32,5 aastat. Muutumise on üle elanud ka abielu institutsioonilisus. Inimesed tahavad olla vabad, mitte sõltuda teineteisest – see on praeguse aja märk. 1992. aastal oli 66,3 % elukaaslastest abielus, tänaseks on see määr langenud umbes 40%ni.
Sageli räägivad meie isamaalised parteid justkui hirmutades sellest, et muulasi sünnib Eesti riigis rohkem. Statistika aga näitab muud: 1992. aastal oli eestlaste sünnitusi Eestis sünnitanute seas 70,4 %, 2012. aastal on eestlaste osamäär 72,3 %. Ka vahepealsetel aastatel on protsentuaalne proportsioon eestlastest ja muust rahvusest Eestis sünnitanute vahel jagunenud laias laastus 70:30.
Keisrilõige
Kui 1992. aastal oli loomulike sünnituste osakaal meil 93 %, siis tänaseks on keisrilõikeid juba 20 % (mõnes sünnitusmajas isegi 17-18 %) sünnitusjuhtudest. Õnneks püütakse Eestis hoida joont, et keisrilõige tehakse ainult meditsiinilistel näidustustel, kuid siiski on ka juhtumeid, kui tulevane ema suudab arsti n-ö ära rääkida.
Drastiline on see, et paljudes riikides on keisrilõikega sünnitavate naiste protsent tõusnud 70–80%ni. See on häbiväärne fakt, sest lapse käest ei küsi ju keegi, kas ta tahab sellisel teel maailma sündida. Häbistaksin siinkohal neid meedikuid, kes nimelt raha pärast täidavad kõiki palveid, mida tulevane ema või pere soovib. See on praeguse aja tsiviliseeritud globaliseeruva maailma suur häbiplekk!
Peresünnitus
Peresünnitust hakati lubama Eestis alates 1980. aastatest. 1992. aastal oli peresünnituste suhtarv 12,6 % kõigist sünnitustest, tänaseks on peresünnitused jõudnud auväärse osamäära – 75–80 protsendini.
Kas peresünnitus on alati igati hea? Peresünnituse puhul on tähtsaim psühholoogiline moment see, et kui laps sünnib, ei ole ta vaid ema laps, vaid ema ja isa laps. See on ju normaalne, sest igal lapsel ongi kaks vanemat. Peresünnitust kogenud ema ja isa ei ütle kumbki, et tegemist on „minu lapsega”. Vastupidi – mõlemad ütlevad, et laps on „meie laps”.
Kes peaks peresünnituse otsustama? Peresünnituse peab ennekõike otsustama sünnitaja ise. On naisi, kes kindlasti soovivad meest sünnitamisel toeks; on ka naisi, kes on neutraalsel seisukohal; ning on neidki, kes kindlasti ei taha, et lapse isa sünnituse juures viibiks. Kõik otsused on õiged ja sünnitaja valik, kuidas ta soovib sünnitada, on vaba.
Peresünnituse otsus sõltub kindlasti naise psüühikast ja suhetest peres ning lapse isa suhtumisest. On täiesti vale arvata, et peresünnitus on moesuundumus ja et seda justkui peab tegema, sest muidu ei ole naine õige ema või ei saa ta vastasel juhul sünnitamisega õigesti hakkama. Igasugune mõjutamine meedia poolt – peresünnituse ülemäärane ülistamine – ei ole sugugi õigustatud, sest see mõjutab neid, kes mingil põhjusel ei saa või ei taha koos sünnitada.
Vastsündinute sugu ja sünnikaal
Loodus on seadnud nii, et poisse sünnib alati rohkem. See näitaja on Eestis kõikunud 51,3–51,5 % piires. See on looduslik mehhanism, sest poiste ja noorte meestega juhtub rohkem õnnetusi. Täisealiseks saamise ajaks on poiste ja tüdrukute suhtarv tasakaalustunud.
Kui sellist looduslikku sugude proportsiooni häiritakse ja sellele kunstlikult vahele segatakse, nagu näiteks Hiinas või Indias on tehtud, siis võib see kaasa tuua suuri ühiskondlikke probleeme. Aasia riikides on seda juba näha, kuid poisslaste nii suure ülekaaluga aastaid ei ole veel väga palju olnudki.
Sünnikaal ja neonataalne meditsiin
Nüüdisajal on laste elulemus Eestis võrreldes Nõukogude Liidu ajaga kõvasti tõusnud. Üle 90 %, nendest lastest, kes sünnivad, jäävad ka ellu. 80ndatel jäid allakilostest lastest aastas ellu vaid 1-2 last. Praegu on Eesti Põhjamaade tasemele järele jõudnud, kuid tuleb uurida ka seda, mis elu on neil lastel, kes väga varase enneaegsena sündinult ellu jäävad. Ainult 3/4 neist saavad elada enam-vähem täisväärtuslikku elu – 25 % neist vajavad aga pidevat abi ja toetust kogu elu jooksul.
Siit jõuame ülimalt delikaatse küsimuseni: keda siis elustada ja keda mitte? Näiteks Tšiilis ei ole seda küsimust, sest katoliikliku riigi otsusega elustatakse ja hoitakse võimalusel elus kõik, kes maailma sünnivad.
Mäletan – see oli 1995. aastal –, kuidas Eesti Haigekassa direktor ütles, et mõne lapse ravi peaks lõpetama, sest see on nii kallis: oli lapsi, kelle ravi maksis enam kui miljon Eesti krooni aastas. Küsisin seepeale, kas tema oleks see inimene, kes tuleb keerab kraani kinni.
Et raha on alati piiratult, siis võib ju rääkida, et peavad olema kriteeriumid, mille järgi otsustada, kas last hoitakse elus või mitte. Aga lõplikku vastust ei tea keegi – nii on täna elus ja elavad täiesti tervet täisväärtuslikku mõned minu kunagised patsiendid, kelle seisukord oli enam kui kriitiline. Mõnel neist on juba endalgi lapsed! Aga selge on see, et kõik kangelasteod on kallid, sest need vajavad häid aparaate ning väga head personali.
Tsiviliseeritud maailma kõrgtehnoloogiline meditsiin on teinud viimase 20 aasta jooksul kolossaalse positiivse arengu – vaid mõnekümne aasta tagune aeg erineb tänasest nagu öö
