style="font-size:15px;"> Hakkan edasi liikuma. Neil on nii kerge öelda, et kõik saab korda…
Markuse elu saab iga nädalaga omamoodi korda. Iga jumala kahe nädala tagant vahetab ta naist, nagu oleks see raha, see paberilipakas tagataskus kogu maailma väärtuslikum ja ligitõmbavam asi.
Bussi tagaosas akna kõrval olev iste on vaba. Loodan, et rohkem kaasatundjaid ei ole. Ma ei suudaks seda välja kannatada. Kuulata 40 minutit kellegi heietusi, kui kahju neil on ja et nad suudavad meile abi pakkuda, mida, olgem ausad, ei võtaks ükski sellises olukorras inimene poolvõõralt nagunii vastu. Aga ei, nad kohe peavad oma klišeelisi väljendeid loopima.
Veel paar tuiksammu istekohani. Buss raputab ajuti jubedalt.
Oh ei! Ainult mitte seda! Meie küla kohviku pidaja Peksu-Liisa! Just nii me teda kutsume. Ta peksab keelt kõige ja kõigi üle. Peksu-Liisa tõmbab mu enda poole.
„Tere, kullake! Kuidas sa ennast tunned? Mida sa bussis üksi teed? Kus su isa on? Kas majast jäi midagi järele ka?” Vastuseid ootamata tuleb küsimusi nagu seeni pärast vihma. Kehtib rubriik „Ise küsin, ise vastan”. Peksu-Liisa käed on minu käte ümber.
Piidlen istekohta bussi eelviimases reas. Seal kõrval istub poiss, kes uurib mind pilguga. See veel puudub, et mingid võõrad hakkavad kaasa tundma ja, mis veel hullem, haletsema. Kõige jubedam on see, et bussis olijad, kuulujutu levitajad, Peksu-Liisa – kõik nad teavad ainult fakte. Keegi ei tunne seda valu. Neil pole aimugi, mis me isaga tegelikult kaotasime.
Noogutan Peksu-Liisa iga sõna peale. Lõpuks tirin end temast eemale. Maandun poisile pilku heitmata tema kõrvale. Teesklen aknast välja vaatamist, mõtted on tühjad, aga keskenduda ka ei suuda.
„Tere, olen Andrus.”
„Mhm,” ühman vastuseks.
Andruse, või mis tahes ta nimi ka oli, tervituseks välja sirutatud käsi langeb tagasi põlvele.
„Sa oled vist Maria?”
Pööran oma nutuse näo tema poole. Mu silmist peaks peegelduma lause: „Jäta mind rahule!!!” See ei mõju talle. Mida ta küll tahab minust? Piilun käekella. Nördimusega avastan, et seda pole. Meenub eileõhtune sündmus. Pisarad langevad mööda nägu, tehes teed bussipõranda poole. Poiss ulatab mulle oma taskurätiku.
„Võta!”
„Pole vaja!” kostab mu suust esimene pikem lause.
„Ära põe. Ma ei taha seda tagasi. Pealegi on see tuttuus. Eile ostsin. Mis ta siin taskus niisama kortsub. Ära häbene.”
Vahin talle tummalt otsa. Tal on käes selline riidest taskurätik, mida keegi enam ei kasuta, vähemalt noored mitte, ja ta pakub seda rätti mulle. Tõusen mõtlematult püsti ja lähen ettepoole. Mis sest, et linnani on veel 20 minuti sõit.
Poiss, ei, Andrus oli vist, saadab mind üllatunud pilguga, ma tajun seda. Tavaliselt on kohutavalt ebamugav tunne, kui keegi jõllitab, aga täna… täna on see pigem fakt. Ma ju tean, et ees seistes, olles kõigi poole seljaga, pole too kutt ainus bussis viibija, kes mind piidleb. Peaasi ainult, et nad ei haletseks, et nad ei püüaks mõista. See oleks liiga suur pähkel ka maailma targimale filosoofile.
Olga-tädi on tukastama jäänud. Seisan tasakesi tema kõrvale.
Lõpp-peatus, olemegi linnas. Äratan Olga-tädi.
„Oi, kas taga polnudki kohti? Tule, hakkame minema. Kas tahad üksi poodidesse minna? Ega mina noorte soove tea. Ma võin hoopis oma õe juurde minna, ta elab siinsamas bussijaama lähedal. Saame kell 16 kokku, jõuad oma klassikaaslasi ka külastada. Sulle teeks head, kui sa mõne omavanusega räägiksid. Näiteks Gerdaga. Oli vist Gerda su parima sõbranna nimi? Näe, siin on isa antud raha. See on sinu raha, et saaksid kooliasjad ära osta ja muud vajalikku. Mida vaid ise tahad.”
Nii jääbki. Ümbrikus on 2000 krooni. Mul pole aimugi, kust isa selle sai. Veider, paljud oleksid õnnelikud, kui neil õnnestuks põlevast majast raha päästa, kui kogu see rikkus rahakoti vahel neile alles jääks, aga… See pole rikkus, raha ei saa armastada, raha ei hooli vastu. Nagu praegu: kõnnin mööda suurlinna, 2000 krooni taskus, aga tunne on jätkuvalt tühi.
Sammun üksi poodide poole. Mul pole mingit sõbrannatsemise tuju. Pealegi levivad uudised mu tuttavate seas kiiremini, kui oodata oskaks. Ma ei vaja sõprade kaastunnet, haletsust ega abi või mida tahes nad ka pakuks. Isegi Gerdale ei taha helistada. Kuigi ta on mu parim sõbranna lasteaiast saati ning me teame teineteisest kõike, suudame isegi vastastikku mõtetest aru saada, aga see, mis minuga praegu toimub… Ma ei ole ju isegi veel aru saanud. Justkui oleks kõik juhtunu üks ääretult sassis vana maamaja, mida ei suuda ühe nädalavahetusega puhtaks kraamida. Maja, mis oleks puhastamise asemel targem ära lammutada.
Jah, ma ei taha Gerdale helistada. Pealegi polegi mul millegagi talle helistada. Sellised pisiasjad nagu käekella ja mobiili sissepõlemine ei tule enne meeldegi, kui neid asju vaja ei lähe. Kogu materiaalne omand on nii tähtsusetu.
Korraga ei oskagi nagu kuskile minna. Ostlemine oleks justkui kohustus. Linn tundub võõras. Inimesed käituvad nii, nagu poleks midagi juhtunud, nagu polekski maailmas üks armastav ema vähem. Nad lobisevad rõõmsalt, pargis ajavad noored jalgpalli taga, eemal toimub mingi vabaõhuüritus. Nad suudavad pidutseda – need inimesed, kes… kes ei kaotanud eile poolt oma elust. Kõik liiguvad edasi. Ainult mina seisan kahe jalaga vankumatult eilses.
Liigun pargi poole. Jalgpall on täies hoos. See veel puudus. Platsil taob seda mõttetut palli pool mu klassivendadest. Gerda ja teised klassiõed seisavad pargipingil kiljudes ja kaasa plaksutades.
Pööran pilgu neilt ära ja liigun väljaku äärest poe poole. Lootus, et äkki nad ei märka mind, puruneb üsna valju kisa peale. Nimelt karjub Karl üle platsi: „Maria, hei, Maria! Tule ka mängima!”
Gerda jookseb kilgates minu poole. „Maria, tšau, tule jalkat mängima! Kuidas sa linna said? Oled juba ammu siin või? Et nagu miks sa meile ei helistanud?”
„Mul pole telefoni enam,” vastan.
Ta uurib mind pealaest jalatallani ja aeglustab sammu. „Kas midagi on valesti?”
„Ei, kõik on korras!” Ma ei valetagi päriselt. Kui ma nüüd minema saaks minna, siis oleks kõik parem.
Karl jookseb koos Matsiga üle väljaku minu poole. Juba poolel teel hakkab ta vuristama: „Hei, võõras, sind pole terve igavik näha olnud!”
Ainus, mis ma suudan vastata, on: „Jeah.”
Märkamata mu entusiasmi puudumist, lisab Mats kavalalt: „Varsti peaks Joosep ka jõudma.”
„So what?” pääseb irooniliselt üle mu huulte.
„Ei noh, ära siis kohe niimoodi ka reageeri. See pole ju ammu enam saladus, mis teie vahel eelmisel kooliaastal juhtus. Muudkui sõitsite koos koolist koju ja puha!”
Jõllitan Matsi.
„Eelmine aasta oli eelmine aasta. Nüüd on kõik teisiti. Väga teisiti,” vastan, tajudes pisarate lähedust. Ei, mitte praegu! Ma ei taha nutma hakata. Ei taha, et nad teada saaksid. Seda hädisemist ei kannataks ma välja.
Tüdrukud suunavad mu pinkide poole. Poisid naasevad platsile. Hakkan oma normaalset olekut tagasi saama. Selles mõttes, et pisarad ikka ei tule,
