isegi, kas ütlen seda karjudes või rahulikult, aga Kuplike Klaasis saab mu arvamuse osaliseks: „Mul suva su asjadest, mina kaotasin ema!” ning kõnnin, pisarad näol voolamas, kooliuksest välja.
Istun üksi kooli tagahoovi trepil. Pisarad muudkui voolavad. Suht hale, aga mis teha. Vanasti saime Jossuga alati siin pärast kooli kokku, et koos bussile minna. See oli meie salanurgake, kus käisime juba siis, kui teistel ei olnud kogu loost aimugi. Nutan kogu valu, haletsust ja viha endast välja.
Jossu jõuab umbes poole tunni pärast, aga ma võin aja määramises praegu mõnusalt eksida ka. Tal on pungil koolikott üle õla visatud. Võtan oma asjad välja ja viskan kilekotti.
„Sa pead koolikoti ka ostma,” lausub Jossu mind koolitarvete poe poole talitades.
Longin sõnatult talle järele. Ma tunnen, et mu nägu on nagu punapeet, mis on kraani alla pistetud. Võtan ilma igasuguse entusiasmita esimese ette juhtuva koolikoti, milleks osutub mingi Nike’i üleni must kott. Vähemalt on värvus hetkeoludega sobiv. Jossu võtab mu kilekotist õpikud ja paneb need koolikotti.
Me kõnnime sõnatult bussipeatuseni. Üsna tujutult ütlen talle tšau, sest kell on juba 16 ja buss sõidab ette. Ma näen, et ta tahaks kangesti midagi veel öelda, mind naerma ajada, aga ma ei jaksaks praegu.
Jossu sammub kesklinna poole, sest ta jääb kooli alguseni oma suure õe juurde.
Kojusõit möödub kiirelt. Olga-tädi ei esita küsimusi. Arvatavasti loeb ta mu näost välja, et päev polnud just kergemate killast. Õhtusöögiks on makaronid, söön need kähku ära ning sulgun seejärel mulle mõeldud tuppa. Õhtul seitsme ajal jään juba magama ning näen segaseid ja seosetuid unenägusid emast, isast, Jossust, Gerdast ja Olga-tädist.
Järgnev nädal möödub kooliasjadega tegeledes. Isa näen ainult korra terve selle aja jooksul. Ta ütleb kogu aeg, et tal on väga kiire ja kohutavalt palju asju vaja ajada. Matused ja kõiksugu kindlustused on kõik tema õlul. Nagu see oleks õigustuseks mind vältida.
Arvatavasti pean pikemaks ajaks Olga-tädi juurde elama jääma. Isa elab praegu linnas ametikorteris. Ta ütleb, et võtaks minu ka kaasa, aga korteris olevat ainult kolm tuba ning iga tuba on ühe töölise valduses. Ta lubab raha teenida, et eks siis vaatab, mis saab. Olga-tädi olevat ka olnud nõus minu jäämisega. Isa lubab mind vaatamas käia ja raha saata.
Ema matustest rääkides lähevad ta enda silmad ka märjaks. Ta ütleb, et laupäeval kell 12 meie küla kalmistul ja palju rahvast ei kutsuta.
Nüüdseks pole ma isa juba neli päeva näinud. Ta pole helistanud ega midagi.
Homme on matused. Olga-tädi arvab, et kui ma ei taha, siis ei pea minema, aga sellele vaidlen ma kindlalt vastu. Ma tahan minna, ma pean minema.
Ma olen varem ainult korra matustel käinud. Olin siis päris väike. Ma isegi ei tundnud surnut. Tegu olevat olnud mu vanaonu naisega, aga ma olin teda võib-olla ainult paar üksikut korda näinud. Mäletan, et oli talv ja inimestel olid suured kasukad seljas. Kõigil olid sallid poole näoni tõmmatud ja kindad käes. Õues oli päris krõbe pakane. Tean, et ema tahtis, et ma paneks oma suure roosa tutiga talvemütsi ja kombeka, aga mulle ei meeldinud kombekad. Selles oli nii ebamugav, käsi ja jalgu polnud üldse hea liigutada. Kramplik oli olla.
„Mariakene, praegu ei ole aeg vaielda. Tule, me jääme muidu matustele hiljaks. Kallis, ole hea, tule, pane Maria riidesse, ma ei suuda enam,” või midagi niisugust ütles mu ema tookord.
Too surnu oli talle väga lähedane olnud. Igatahes nuttis ema alatasa alates hetkest, mil ta surmast kuulis, aga pärast matuseid ta enam ei nutnud.
Mulle räägiti enne üsna korralikult, mis asja matused endast kujutavad ja kuidas olla ning miks seda vaja on. Minu arust on see üks hale traditsioon. No olgem ausad, surm on ka omaette traditsioon, aga see tsirkus koos kirikuõpetaja või ilmalikuga on ikka väga ülepaisutatud.
Kõige arusaamatumaks jäi mulle tol korral peielaua asi. Umbes, et davai, nüüd on see kehake mulla all ja meie võime rahuliku südamega sööma-jooma minna. Ma ei taha, et keegi läheks pärast minu ema matuseid uhke pidulaua taha head-paremat pruukima ja nutaks selle juures mingeid aegunud kauneid mälestusi taga. Hüvastijätt on igaühe isiklik asi. Seda peaks vaikselt omaette tegema.
Ma nutsin juba tolle tundmatu onunaise matustel. Kõik nutsid. Või no mõned välja arvata. Kui ma isalt küsisin, miks see või teine ei nuta, siis ta vastas, et nemad on asjaga juba leppinud. Nagu saaks kellegi surmaga kohe leppida. See on ju õudne, kui lähedane jubedas kirstus mulda sängitatakse. Ma ei saanud sellest leppimise asjast siis aru. Või mis siis – ega ma saa nüüdki aru, aga vahepeal on tunne, et pisaraid lihtsalt ei ole.
Ma ei usu, et neil matuselistel, kelle nägu ei kata leinapisarad, on asi selles, et nad on kadunukese minekuga leppinud. Selliste asjadega ei saa leppida. Surmale saab kas mõelda või seda eirata. Saab tunda valu ja ajapikku suudavad inimesed seda igapäevaste asjadega summutada, kuniks jõuab kätte surnu sünnipäev või surma-aastapäev või miskit sellist. Siis viiakse küünlaid ja lilli, pühendatakse mõtetes hetk lahkunule ja suundutakse tagasi oma mõttetute igapäevaaskelduste juurde.
Ma tean, et nii läheb ka minuga. Igavesti ei saagi nutta, aga mingisugusest leppimisest ärge te küll rääkige. Valuga lihtsalt harjub. Ma tean, et õpin ilma emata elama, ja kuigi ma pean matuste asja ülepaisutatuks, siis leian, et pean ikkagi minema. Mitte sellepärast, et ma käituksin siis viisakalt ja kombekalt, vaid nägemine, et nüüd ta laskub koos kirstuga sinna… sinna… niiskesse mulda, see tundub kuidagi lõplik. Punkt ja see lugu ei lähe enam edasi. Siis on kindel, et ta ei tule enam tagasi.
Praegu ma lihtsalt loodan tasakesi, salaja, et äkki see oli kõik mingi hale eksitus. Miks ei võiks elu olla nagu seebiseriaal, kus surnud vastavalt stsenaariumile naasevad? Stsenaristina kirjutaks ma ema kohe ellu tagasi. Aga ei, ma hoopis istun siin ja mõtlen mingeid viieaastaste mõtteid. Pisarad muudkui voolavad.
Ma saan aru küll, miks Olga-tädi mind heameelega kalmistule ei laseks. Ma tean, et kogu jant saab jube olema. Aga ma pean minema. Enda pärast pean seal ära käima. Ma nägin Olga-tädi näos suurt muret, mida mu minekusoov temas tekitas.
Üldiselt saame Olgaga hästi läbi. Mõnikord on raske temast aru saada. Mitte mõtetest, vaid jutust. Ma ei jaga ju vene keelest mitte midagi. Selles mõttes, et kuuendas klassis hakkasin seda õppima küll, aga ah, ma ei teagi. See nõuab nii suurt pingutust. Mul puudub igasugune püsivus. Hinne kõikus aasta läbi kolme ja nelja vahel, aga õnneks suutsin üldhindeks nelja saada. Olga-tädi leidis hommikul, et tema juures elades saame mõlemad hea keelepraktika.
Tsirkuses me kõik oma igapäevaleiba teenime
Matustele on ikkagi palju rahvast tulnud. Või on meil isaga erinev arusaam vähesest. Läbi pisarate on võimatu kedagi tuvastada, ära tunda.
Isa on tulnud linnast otse siia. Ta peatub minu juures ja võtab mul käest kinni. Kõnnime koos hauani. Seisatame kirstu kõrval. Kohe, kui seda näen, hakkan nutma. Ma ei taju üldse teisi inimesi ega kuule jutlustaja vadinat. Vaatan lihtsalt seda puust kasti, mõeldes kõigele tagasi.
Küsin pidevalt mõtetes: „Ema, miks sa ennast ei päästnud? Miks sa alla ei jooksnud? Kas sa tõesti ei kuulnud raginat?”
Isa ka ei kuula jutlust. Ta liigub samuti oma mõtetes ringi. Äkki süüdistab ta praegu ennast, et polnud varem kutsunud elektrikut neid pagana juhtmeid kontrollima? Või hoopiski selles, et oli põlengu ajal hoovis ja ajas naabrite koera meie maalt ära? Arvatavasti ei meeldinud isale seegi, et too paks tuletõrjuja takistas teda majja minemast. Miks
