endale oma nurgakese leidnud. Gerda ja Mari-Liina lubavad lausa pannkooke teha. Marko pere on toiduasju vist kuuks ajaks ette ostnud, sest viimne kui riiul on söögipoolist täis.
Alles nüüd jõuab mulle kohale, kui rikas Marko tegelikult on. Tavaelus ei pane seda tähelegi. Ta ei uhkusta oma rahaga ega jäta üleoleva helliku muljet, kuigi, olgem ausad, tüübil on iga viimne moeröögatus ja uusim tehnikaime kodus olemas. Ja isegi bassein.
Isver, kui väga ma tahtsin väiksena endale basseini! Lõpuks isa ostiski. Sellise, kuhu tuli voolik sisse panna ja siis hakkas bassein vaikselt kuju võtma. See oli üsna suur ja ümmargune ning loomapiltidega. Aga ujuda ma ei osanud. Ja siis ühel laupäeval, kui naabrite koer oli alles kutsikaeas, hüppas ta üle aia ja näris mu basseini katki. See oli mu esimene leinanutt. Ma vihkan seda koera sellest ajast saati.
„Kas tahad, ma aitan sind? Me saime sealpool pliidiga hakkama. Tõeline mõistatus oli see alguses. Kellelgi meist pole nii moodsat pliiti kodus. Õnneks saime hakkama,” räägib Silja, üks superhea lauluhäälega klassiõde.
„Jah, abi oleks ikka vaja. Hea pannkoogi lõhn tuleb pliidi poolt juba.”
Järsku haarab mind veider mõte. Olen sellesse klassi nii sisse sulandunud. Siin tüdrukutega toimetades oleksime nagu üks pere. Mõned toredad klassikaaslased on nende kaheksa aasta ja ühe päeva jooksul küll meist maha jäänud ning Karl tuli üldse neljandast klassist juurde, kuid sellegipoolest oleme nii kokkuhoidvad. Mis saab nüüd pärast üheksandat? Paljud lähevad jutu järgi teise kooli. Merili ja Leena tahavad lausa välismaale minna, aga nad on õppimises ka hullult andekad. Nad saaksid raudselt hakkama. Kohutav, kui me ühel hetkel üksteist võõrastama hakkame.
„Hei, tüdrukud, kas hakkate valmis saama? Mm, kui head lõhnad!” lausub ninaga õhku tõmmates Karl.
Marko ja Tanel sisenevad samade kiitustega.
„Me saime 15 tooli basseini äärde veetud. Teised puhuvad veeloomi täis,” teadustab Tanel.
Märkan alles nüüd Taneli naljakat soengut. Või ei, pigem moodsat. Möödunud aastal oli Tannu väga vaikne ja malbe kutt, aga nüüd tuleb kohe ise juttu ajama ja selline stiilsus lööb välja, et isegi Marko riietus jääb varju.
„Sa oled juuksurit vahetanud või?” uurib Mari-Liina kelmikalt.
„Hah-haa, kutt leidis suvel Tallinnast tüdruku ja peab nüüd moeahvide moodi välja nägema,” õrritab Karl.
„Kuule, jää vait, Karl. Minu arust oled sa, Tanel, täitsa kena,” mainib Annaliisa ja kiirustab pliidi juurde.
Marko seisab mu kõrvale.
„Maria, miks nii morn? Ma nägin sind vahepeal juba naeratamas. Ee, on sinuga kõik korras? Kui tahad üksi olla, siis võid ükskõik millisesse tuppa minna.”
„Ei, kõik on ok. Ma isegi ei mõelnud hetkel emast.” Annan ühe võileivaaluse Marko kätte. „Mine vii see basseini äärde laua peale.”
Poisid lahkuvad köögist valmissööke ära viies. Ise naljatledes, et ei söö toitu enne meie jõudmist ära.
Basseini ääres ootab meid ilusti kaetud laud. Keegi on vahepeal poes käinud ja krõpse ning muud rämpstoitu toonud. Istume terve klassiga laua taga nagu aastaid tagasi. Marko on isegi „Entel-Tenteli” kasseti kuskilt välja võlunud. Kõlavad samad lood mis meie esimesel basseinipeol. Kõigil on hea tuju.
Õnneks on kõigil ka ujumisriided olemas, sest tavaliselt oleme alati 1. septembril vaadanud, kes julgeb veel jahedasse vette minna. Ainult Andrusel on Marko ujukad jalas.
Toiduvaru hakkab vaikselt kahanema. Meelis, Karl ja Mari-Liina koos Leenaga lähevad kööki toitu juurde vaaritama.
Meie, kes me jäime vee äärde, hakkame veesõda tegema. Mõne aja möödudes on igasugused ujumisvõistlused, sukeldumine ja pritsimine täies hoos. Me pole ammu üheskoos niimoodi naernud ja lõbutsenud. Mina ise pole mõõtmata aja jooksul tundnud end naerukrampides vaevlevana.
„Õu, Maria, sa võiksid ööseks minu juurde jääda,” pakub Gerda ja sulpsab tagasi vee alla. Täiesti lõpp, kui andekas ujuja ta on. Pinnale tulles ootab ta mu vastust.
„Kuule, ma ei saa. Mul pole asjugi kaasas. Homme on kool ka ju.”
Gerda hakkab millegipärast naerma. Lõbus tuju ei lähe niisama mööda, aga tundub, nagu naeraks ta minu üle.
„Kuula nüüd ennast! Et sina lähed homme kooli? Edu sulle. Homme on muidu laupäev, totulotu!” Ta sukeldub naerdes vee alla.
Oh, siis ongi otsustatud ja võin ööseks Gerda poole minna.
„Marko, kas ma võin teie telefoni kasutada?”
„Yeah, sure!”
Lippan tuppa. Telefonile vastab Olga-tädi rõõmus hääl: „Jah, Olga kuuleb…” Järgnevad mõningad venekeelsed sõnad, millest ma ei saa aru.
„Tädi Olga, ma jään ööseks Gerda poole ja tulen homme lõunase bussiga koju.”
„Harašo! On sul bussisõidu raha olemas?”
„Jaa, peaks olema küll. Tead, mul on siin nii tore. Homseni!”
Kuidagi imelik on olla. Umbes, et pole õiget kohta, kus olla ja pole koduigatsust ega ema noomivaid sõnu, mis keelavad pimedas ringi hulkuda ja muid jamasid kaela tõmmata.
Ma ei jõuagi nende mõtetega vist kaugele, sest Karl vantsib elutuppa, šampanjapudel käes.
„Mis sa arvad, kas me võime selle avada? Kapis on kõiksugu jooke veel.”
„Kuule, vaevalt me siia nende baarikappi tühjendama tulime. Pealegi ära tule ütlema, et sa ei suuda ilma selle alkohoolse jamata lõbus ja üleliia lärmakas olla, ah? Pane see ära ja lähme tagasi vette.”
„Sul on huvitav lähenemine asjale. Oot, ma jooksen ja viin selle tagasi. Õõ, millisest uksest ma nüüd minema pean?”
Mida ma teieta teeks?
Basseini äärde jõudes viskab Karl mu vette, irvitades ise uhkelt. Lõbu jätkub tundideks. Lõpuks peame veest väljuma, sest läheb jahedaks. Marko on peagi basseini ääres, sületäis saunalinu kätel. Istume grilli ümber, oodates liha küpsemist, ja räägime tühjast-tähjast. Kellelgi tuleb idee tantsida.
„Teeme nii nagu esimesel basseinikalgi!” hüüab Marko.
„Ee, kuidas siis?” imestab Karl, kes on ennast juba Katrini külge haakinud.
„Niimoodi kätest kinni ja ühelt jalalt teisele tammudes.” Marko ja Gerda näitavad kätest kinni hoides ette, ise naerdes ning muusikast väljas olles.
Karl vaatab neid kahtleva pilguga. „No ma ei tea…”
Kuid juba haarab Katrin ta kätest ning tammub täpselt nagu Gerdagi.
Istun lamamistoolil ja naeran. Vaatan, kuidas Jossu ja Mari-Liina tantsivad. Mari-Liina pole kunagi hästi tantsida osanud. Siiski tundub ühelt jalalt teisele tammumise stiil talle ideaalselt sobivat.
„Tantsima tahad minna?”
Vaatan
