tunne, nagu oleksime ema sinna kinni pannud ja nüüd loobime mulda ka veel peale, olemaks kindlad, et ta kunagi sealt ei välju. Nüüd ongi kõik lõplik. Kolm peotäit mulda visatud, tean, et ema ei naase enam kunagi.
Peagi on terve auk kinni kaetud. Seisan ikka veel tummalt isa kõrval, soovides, et keegi kaevaks kõik jälle lahti ja annaks mu ema tagasi. Ma tahaks nii väga veel kord tema ilusat nägu näha, tema siledaid käsi hoida, nutta tema kaisus, kui mul nii valus on.
Matuselised tulevad ning embavad meid isaga, nagu oleksime sünnipäevalapsed. Ma ei erista kallistajaid absoluutselt. Nad kõik on ühtemoodi mustas ja punase näoga. Kõik on liiga traditsiooniline. Kogu jutlus sellest, kui tore naine Marika oli, kui kena tütre ta üles kasvatas ja nüüd siia ilma maha jätab. Nagu oleks ma mingisugune pärandus ühiskonnale. Kõik need laused on jama. Esiteks vajan ma seniajani kasvatamist ning ema hoolitsust. Teiseks, mida too jutlustaja meist üldse teab? Mitte midagi peale info, mille isa talle meist faksinud oli. Jah, tõesti, me oleme suurepärased.
Ma ei tea, kas on mingi peielaud või mitte. Isa kaob vaikselt mu kõrvalt ära. Ta juhatab kõik väravast välja, nagu oleks siin üldse olnud kuskile eksida. Meie Olga-tädiga läheme koju, Olga-tädi koju.
Pühapäev möödub nuttes ja magades nagu ka järgmise nädala alguspäevad. Ma olen enamik ajast oma toas. Isa pole ma siiamaani näinud. Ta olevat otse pärast matuseid linna tagasi läinud.
Ka surmamääratuil on rõõmuhetki
Reede on käes. Sõidan bussiga aktusele. Saan paljude kaastundeavalduste osaliseks. Kaua võib, jumal küll.
Kooli jõudes on rahvast nii palju, et ma ei leia enda klassi omasid kohe üleski. Otsustan algklasside juurde seisma jääda, kuni märkan mõnda oma klassikaaslast. Direktori kõned on alati kohutavalt pikad ning keegi ei kuula teda, täpselt nagu alati. Ainult esimese klassi õpilased, aga see on ka paranormaalne nähtus. Vaesekesed, oodake, kui te olete paar aastat siin käinud, siis on teil need kõned lihtsalt peas.
„…ja langetame pea leinaminutiks!” kostab direktoriproua peenike hääl.
Mis asja, keda me leiname?
„Südamlik kaastunne!” kõlab mu kõrval seisjalt. See on algklasside õpetaja, kellega ma pole kunagi sõnakesti vahetanud ja nüüd hoiab ta oma kätt mu õlal nagu mõni vana tuttav või suurim heategija terves ilmas. Läbi rahvasumma marsib Gerda minu juurde ja tirib mu sellest seltskonnast eemale.
Istume kooli taga, seal, kus Jossuga alati istusime.
„Palun ütle, et dire ei mälestanud kõigi ees minu ema.”
Gerdavaatabomasuurtekirjudesilmadegamulleotsa.Temagi on vist tüdinud nutmisest ja tundub, et ka ärritumisest.
„Kuule, kas sa siis ei kuulnud? Ta rääkis põlengust ja kõigest. Kutsus meid, sinu klassikaaslasi, sulle toeks olema ja nii edasi.”
„Siis saatku kohe telekasse mingi reklaamklipp, kus on perefoto, ja siis lisagu alla kiri: „See noor neiu on ilma emata, toetage teda!” Appi, kui vastik käitumine.”
„Kuule, lähme parem klassijuhatajatundi,” kutsub Gerda ning veab mind juba kätt pidi kooli sissekäigu poole.
Tunnis on kõik väga vaiksed. Õpetaja ei puuduta minuga juhtunut hetkekski. See-eest naeratab mulle vahetpidamata. Ju ta on siis ise ka aru saanud, et mu närviminek töövihikute ostu ajal oli asjakohane, või palus Jossu Klaaskuplikesel seda teemat mitte puudutada.
Jossu on terve selle tunni aja minu kõrval istunud. Sosistas, et matused olid ilusad, mis sest, et kurvad. Tunnen piinlikkust, kuna polnud teda seal märganudki.
Klaaskuplikesele ei meeldi, kui keegi tema jutu kuulamise asemel oma sosinaid pobiseb. Seega räägib ta valjult:
„Ja meie klassi lisandub sel aastal üks uus noormees nimega Andrus. Olid ikka Andrus, jah? Ta kolis meie kanti augusti lõpu poole ja hinded on üsna keskmised.”
Ma ei vaevu uustulnuka poole pead pöörama. Jossu meenutas mulle matuseid. Nii raske on keskenduda, kui peas käib minoorne filmilint…
Alles siis, kui Kuplike palub Andrusel midagi endast rääkida, pean pilgu klassi ette suunama, sest hääl on kuidagi tuttav. Tegelikult ma tean, kui vastik on, kui kõik vahivad ainult sind, aga ma ei saa teisiti ning jään uut kutti vaatama. See on ju sama poiss, kes üritas mulle tookord bussis taskurätti loovutada! Nagu mingi déjà-vu. Ja nüüd pean raudselt vabandamise ka veel ette võtma.
Pärast Kuplikese loengut oleme vabad. Klass otsustab Marko poole minna. Gerda nõuab mu kaasaminekut. Ta arvab, et kui me kõik koos Marko pool naljatleme, siis läheb ka minu tuju paremaks. Mul ei jää muud üle kui koos nendega minna. Markol on gigantne maja, mis oleks ainult meie päralt, sest vanemad on kuskil suguvõsa kokkutulekul. Marko vanemad käivad üldse alatasa ära ja noor järeltulija võib majas teha, mis ise heaks arvab.
Kohutav, millisteks lobaleenudeks võivad meie klassi poisid muutuda, kui neile vaid võimalus anda. Me pole veel kooliterritooriumilt väljudagi jõudnud, kui poisid haaravad Andruse endaga kaasa ja seletavad talle meie klassi elu. Umbes nii, et kes on tüdrukutest kõige ilusamad ning keda võib vaadata ja keda mitte.
„Maria, vaata, noh, see valge seelikuga seal ees, tema on Joosepi oma ning Karin, see mehkeldab mingi teise kooli wannabe’ga ning too põlvpükstega on veits imelik, ei soovita sebida,” vuristab Karl. Tal võib seda möla ikka jätkuda.
Pööran ennast ringi. „Karl, sa oled ajast väga maha jäänud. Me ei ole Joosepiga enam ammu paar. Teema lukus. Aitäh!”
Karl nagu ei usuks. „Hahaa ja sellepärast oletegi täna terve päeva kõrvuti liikunud, jah? Hea vale küll.”
„Ei, tegelikult ka, Karl,” sekkub Joosepki vestlusesse. „Maria on selle koha pealt jumalast vaba, mis minusse puutub.”
Naeratame Jossuga teineteisele.
Karl muigab ning jätkab seletamist. Mind isegi ei häiri tema kohatud märkused. Karl jääb alati Karliks. Ta ei ole ninnu-nännu haletseja. Ta on pigem liiderlik mölalõug, heas mõttes või kuidas kunagi. Igatahes räägib ta Andrusega, kuni jõuame Marko poole.
Ma olen seal käinud ainult korra, siis, kui tema ema korraldas esimeses klassis meile basseinipeo. Mäletan küll, et maja oli hiiglaslik, aga mitte et kohe reaalselt nii võimas ja lausa eksimisohtlik.
Hetke möödudes valgume kõik majja laiali. Gerda teeb nii muuseas ettepaneku korraldada vanade ja muretute aegade meenutuseks üks basseinipidu. Just sellise nagu esimeses klassis.
„Otsekohe korraldame selle asja ära. Plikad, äkki viitsite kööki lipata. Külmikus on raudselt jäätist ja mahla. Teeks ühed kokteilid nagu essas klassis. Sorige kappides ka, siis leiate vihmavarjukesi, mida klaaside külge panna. Mis arvate?” on Marko ideest vaimustunud.
„Saame hakkama,” ütlen teisi köögi poole vedades, kuni jääme nõutult seisma.
„Ää, Marko, kuhupoole köök jääb?” uurib Katrin segaduses olles.
Seega algab peo ettevalmistus ekskursiooniga. Mitte et keegi suudaks kõik uksed ja värgid meelde jätta, aga vähemalt köögist basseinini leiame ikka tee üles.
Lähemegi tüdrukutega süüa tegema.
Poisid
