ema on meile saiakesi ja salatit ostnud. Tema ema ei tee ise eriti süüa. Gerda kodune elu on nagu 21. sajandi perekonnas: ärimehest isa, karjääriredeleid vallutav ema. Nädala sees nad peaaegu ei näegi üksteist. Puhkused veedavad nad tavaliselt välismaal. Söögiks ongi harilikult poest ostetud toit. Sellegipoolest on Gerdal väga toredad vanemad. Gerda ema Annaleena kutsus mind kooli ajaks neile elama, kuid ma keeldusin viisakalt, sest nüüd on mul lausa kaks klassivenda, kellega koos bussiga sõita.
Mõnikord kardan ma vaime, mida loovad mõtted mu enda peas
Olga-tädi on raamatukokku läinud. Vähemalt ütleb mulle nii Peksu-Liisa, kes toimetab aias. Ta on peaaegu et Olga-tädi naaber. Kuna ma ei pääse tuppa, otsustan raamatukokku minna. Üllatuseks leian ka Andruse sealt.
„Su tädi lahkus umbes veerand tundi tagasi. Võib-olla läks ta teist kaudu koju,” arvab Linda.
„Ei no jah. Võib-olla tõesti. Arvatavasti astus ta piimatädi juurest läbi, siis peaks ta juba õigupoolest kodus olema. Ma hakkan ka siis minema.”
„Oota, ma tulen ka. Pean koju sööma minema. Tšau, tädi!”
Kõnnime vaikides Andruse koduni. Vahepeal vaatame teineteisele otsa ja naeratame. Alles Andruse tädi maja juures hakkab Andrus rääkima.
„Kas Olga on tõesti sinu tädi? Ta tundub väga eakas.”
Seisame maja trepil ning paar tädikest mööduvad meist, viskavad uuriva pilgu minu ja Andruse poole ning panevad eemaldudes pead kokku, et innuga midagi lobiseda, pilgud ikka meile suunatud. Mulle ei meeldi sellised susservusserdised mitte üks raas, aga Andrust nad vist ei häiri. Tundub, nagu ootaks ta mu vastust, aga ma ei ole väga vaimustatud ideest, et tädikesed kuulavad kõike pealt. Neil ei ole tegelikult aimugi, millest nad klatšivad. Kõigele lisaks levitavad nad ka enda tehtud mahlakaid kuulujutte.
Andrus märkab mu ebamugavust ning vaatab tädikesi ülbe pilguga, kuni nad lahkuvad. Istume trepile ja naerame mutikeste üle.
„Siin on tõesti igasuguseid, aga üldse mitte kõik tädikesed pole sellised. Siin on vahvaid inimesi ka. Näiteks nagu tädi Olga, kes pole tõesti mu päris tädi, me ainult kutsume teda nii. Ta on mu endine naaber. Nüüd ma elan tema juures, sest…”
„Kuule, sa ei pea rääkima. Ma ei küsinud seda selleks, et sa kõike minuga jagaksid. Minu tädi mainis ainult, et sul ei ole praegu just kõige edukamad ajad. Rohkem me ei olegi rääkinud.”
„Ah, teised nagunii teavad juba. Pealegi kuuleksid sa seda nii või teisiti. Siin ju ainult juhtunust pasundataksegi.”
„Maria, tegelikult ka, sa ei pea midagi rääkima. Tule, ma saadan su koju.”
„Oled kindel, et viitsid saata? Mul on üsna lühike maa minna.”
„Ikka viitsin!”
„Oh, eriti viisakas poiss. Tead, ma elan Olga-tädi juures sellepärast, et meie majas oli tulekahju. Meie maja oli seal selle heki taga. Nüüd pole kodust ja emast jälgegi. Seal on ainult tuhk ja põlemata jäänud asjad. Isa läks linna elama ja saadab minu ülalpidamiseks aeg-ajalt raha.” Järgmisel hetkel nutan, olles ise Andruse kaisus.
„Ma usun, et seda on sulle kohutavalt palju öeldud, aga mul on tõesti kahju,” sosistab ta. Ta ei lase must lahti ja ega ma üritagi temast eemalduda. Hea on olla, nutta ja rääkida. Praegu ei hooli ma juhtunust ega kellegi arvamusest. Kell on päris palju ja sügisel läheb varakult hämaraks. Tõstan pea üles ja me vaatame Andrusega tõtt.
„Sa oled ilus,” lipsab üle mu huulte. „Ma pean minema. Olga-tädi ootab mind juba raudselt. Esmaspäevani!” Jooksen taha vaatamata majani.
„Maria, jõudsid ka lõpuks koju. Ma olin juba mures. Mõtlesin isegi otsima tulla. Õues on nii pime. Sa pidid ju pärastlõunase bussiga tulema.”
„Vabandust, ma tulingi, kuid sind polnud kodus, mul ei ole võtit ka ja Peksu-Liisa saatis mu raamatukokku, öeldes, et sa oled seal, aga kui ma sinna jõudsin, olid sa juba lahkunud. Andrus saatis mu sealt koju ja jäime tee peal juttu ajama.”
„Sul on nägu nii punane. Kas sa nutsid?”
„Ma rääkisin Andrusele emast.”
„Maria, sa ei pea seda kõigile rääkima. Inimesed saavad aru, et sul on raske. Sa ei pea oma närve raiskama. Võtmeasja ajame korda. Sõidan ülehomme linna ja lasen teise võtme teha. Nüüd tule ja söö ometigi.”
Söön Olga tehtud kartulid isukalt ära ning joon juba jahtunud teed.
Olga läheb magama.
„Head ööd, Olga-tädi!”
„Head ööd jah! Oi, kullakene, ma unustasin sulle öelda, et isa ei saagi sind homme vaatama tulla. Ta saatis oma ülemusega sõna, et lähinädalatel on tal vaja tööle keskenduda. Ta oli ametikõrgendust saanud. Küll ta varsti ikka tuleb. Palus ilusat kooliaasta algust ka soovida. No head ööd siis!”
Sulgen oma toa ukse, poen teki alla. Pisarad voolavad mööda nägu alla, tehes öösärgiesise niiskeks. Kurat, tal oleks nagu raske raisata 40 minutit edasi-tagasi sõiduks. Autoga läheb veel kiiremini. Me pole ju pärast seda jama üldse näinud, rääkinud. Kas ta tahab meelega, et ma ennast üksi tunneks? Mõtleb, et saadab raha ja ma ostan endale kõik uued asjad ja elan siin toredalt edasi? Aga raha ei asenda ema ega isa. Sa pole surnud. On siis tõesti nii raske tulla, helistada, mida iganes? Kas või postkaarti saata? Mida ta küll plaanib? Äkki tahab ta juhtunu unustada? Unustada ema ja kodu. Me olime ju täiskomplekt: mina, ema, isa ja maja. Tahab ta mind ka unustada?
Kõrvaltoast kostab Olga-tädi ühtlane hingamine.Vähemalt keegigi saab siin magada. Huvitav, kas isa magab või töötab praegu?
Tõusen voodist ja panen dressid uneriiete peale ning väljun hiilides majast. Jalutas aiast välja.
Mulle on alati meeldinud enne uinumist värsket õhku hingata. Väiksena viis ema mu vankris rõdule magama. Aastaid hiljem istusime terve perega õhtuti rõdul kiigel ja öösel magasime nagu notid.
Ainult et Olga-tädil pole rõdu. Need kaks maja on niivõrd erinevad. Meil oli kahekorruseline sauna, garaaži ja suure aiaga. Olga-tädil on ühekordne kolmetoaline puumaja, mille juurde kuulub suur aed, mis on marjapõõsaid ja kirsipuid täis.
Külas on elu edasi läinud. Mind nähes jutustavad tädikesed ikka, aga muidu on inimesed suundunud oma igapäevaste toimetuste juurde. Kaastundeavaldusi ei tule enam ja elu keerleb nii nagu ennegi. Peale tulevad uued põnevad jututeemad. Minu jaoks on kõik teisiti. Keegi liigub eemal põõsaste vahel. Sealt kostab lehtede sahin, kuigi on tuulevaikus. Pimedas on üsna hirmutav. Ma kardan tegelikult ööpimedust. Kes see küll võib olla?
Liigun kikivarvul. Oh, ma ei pannud väljudes midagi jalga ja hiilin nüüd paljaste varvastega mööda kive aia poole. Sisenen ja panen jalgvärava haaki. Olen peksleva südamega valmis majja jooksma. Äkki lällab seal mõni joodik või hulkur, asotsiaal, kelle pärast ema ei lubanud mind öösiti küla peale hulkuma.
Peaks rahu säilitama. Varjun kirsipuu taha, mõeldes, et värav käib haagist lahti nipiga ning pimedas on seda raske avada. Pealegi ei suudaks ükski hulkur väravast niisama lihtsalt üle hüpata. Peab tegutsema, enne kui too kuju jõuab lähemale. Võtan hoogu ja jooksen maja ukse poole.
„Maria, oota!” Andrus kiirustab aia poole.
Rahunen
