et ma hakkan sulle oma raha pakkuma. Nii vahva ma nüüd ka ei ole. Tule, lähme minema.” Ta haarab singipirukad kaasa ja veab mu kohvikust välja.
„Ma ei tahtnud, et Gerda ära läheks,” kostab mu huulilt üle pika aja üks positiivne lause ja Joosep naeratab vandeseltslaslikult.
Kõigepealt kolame läbi kaubamaja. Mina ostlen tüdrukutele mõeldud poodides ja Joosep suundub alustuseks mingisse tehnikapoodi. Mind tegelikult häirib, et jäin üksi riideid valima. Kohutav, kui paljud noored praegu lampi siin kaupsis istuvad. Neil poleks nagu paremat teha kui möödujaid jõllitada ja nende välimust kommenteerida, arvustada. Selline tunne, nagu hindaks keegi kohutavalt iga väiksemat detaili nii riietumises kui ka suhtumises. Nende endi riietele on raske hinnangut anda, sest kui need hilbud peaks üldse keha katma, siis ei ütleks, et tolle kollastes bikiinides lühikeste teksapükstega tüdrukul on midagi enese eksponeerimise vastu.
Ah, kuidas need pilgud häirivad. Ma ei suuda endal täna ühtegi hindavat pilku taluda. Ja mis siis veel, kui nad teaksid…
Põikan kiirelt esimesse ette juhtuvasse poodi. Korv on juba igasuguseid riideesemeid täis, kui märkan riidepuul ilusat helesinist pusa. See vastab täpselt ema kirjeldatud dressikale. „Kapuuts on helesinine ja kõhutasku on ka helesinine, aga põhitoon on taevassinine, noh tead küll, ja ma mõtlesin, et ostan selle sulle kohe ära, aga pangakaart oli isa kätte ununenud nagu alati. Kui läheme kooliasju ostma, siis ostame selle sulle kindlalt!” meenutan ema õhinal öeldud sõnu. Muidu talle mu riided ei meeldinud. Emad räägivad ju kogu aeg, et puusadel teksad ja ülemäära värvilised pluusid ei kõlba kuhugi. Aga see pusa meeldis talle.
Ma ei tea, kui kaua ma olen siin niimoodi totra näoga seisnud, sest ehmatan Jossu müksatuse peale. Ma ei kuulnud teda tulemas.
„Hei, kuule, ma mõtlesin, et sa pole eriline šoppaja plika, aga mul on juba kõik ostetud. Vau, äge seelik! Õu, mis on? Maria?”
„Ei midagi, ma mõtlesin lihtsalt, et ostaks selle pusa ka veel.”
„Isver, kui palju teil, tüdrukutel, küll riideid vaja läheb? Suht jõhker kogu, kui minu arvamust teada tahad!” naeratab ta oma sooja naeratust.
Ma ei räägi meelega, mis selle dressika ostu taga on. Me pole emaga ajast, mil mulle puberteet peale tuli, ühegi rõiva ostmisel üksmeelele jõudnud. Ja sellest on juba mõnus aeg möödas. Ühesõnaga, see dressikas oleks nagu omamoodi, ah, ma ei teagi, mis see oleks, mingi uus algus teineteisemõistmisel? Mitte et oleks enam kedagi, keda mõista…
„Kuule, Maria, ära tee mulle nii. Tead, see on hirmutav, kuidas sa täiesti lambist oma maailma kaod. Mine ja maksa oma korvitäis kinni ja siis teeme midagi huvitavat. Tundub, et mul seisab ees suur tujutõstmine!”
Ma ei tea, kuidas Joosep seda teeb, aga lapsepõlvest peale suudab ta mu naerma ajada. Tal on mingisugune kiiks juures ja minu puhul mõjub see alati positiivselt. Ta pole üldse nagu mu teised sõbrad ja klassivennad. Või on asi selles, et ma tunnen teda nii läbi ja lõhki tänu lasteaiast alanud sõprusele.
„Mida head sa siis lõpuks kokku ostsid?” pärib ta.
Ma seletan talle, kirjeldades täpselt kõiki asju, mida parasjagu kilekotis tassin.
„Hm, kellegi näolt on igasugune mossitamistuju kadunud!” muigab Jossu ja me suundume kooli poole.
„Jah. Tead, ma ei taha sellest rääkida. Sellest, mis eile juhtus. Saad aru, ma tean, et niimoodi on hale uskuda, aga äkki on nii kergem. Ma tean, et sa oled terve päeva lasknud mul lihtsalt olla, oodates, et küll ma hakkan ise rääkima, aga ma ei taha. Ausalt ei taha. Piisab, et ma ise selle läbi elasin, ja tol hetkel läks kõik nii kiirelt. Hoopis praegu, kui ma olen üksi, tunnen, et midagi on puudu, miski teeb haiget, aga ma ei taha seda kõike tunda. Ringi käia ja naerda on palju parem. Mis sest, et see tundub kuidagi egoistlik, aga sinuga siin muiates pole üldse nii tapvalt kõhe tunne kui maal Olga juures. Aitäh, Joosep!”
„Ah, mille eest?”
„Kõige, selle päeva eest ja üldse, eks?”
„Okei, sa oled mõnikord naljakas. Aga sa võid mind ikkagi endiselt Jossuks kutsuda. Nagu möödunud kooliaastal suve alguseski.”
Jään teda piidlema. Sel tema kõneldud ajal olime nii-öelda paar olnud ja suve keskel jätsin ma asja üsna haledal moel katki. Nimelt ei saanud me enam kokku. Ma väitsin, et mul on palju tegemisi jne. Aga Joosep on selle jaoks liiga hea sõber. Nii et otseselt me polegi lahku läinud.
Ma ei tea üldse, mida ja kuidas öelda. Natuke palju on täna teadmatuse hetki. Ma vajaks mingit käitumise käsiraamatut. Vestlus Joosepiga on eilsest saati mu pikim ja sisukaim üldse. Ma ei taha kõike ära rikkuda. Samas tean, et Joosep on mu jaoks alati olemas.
„Olgu, Jossu, aga kas me võiks ühes asjas kokku leppida?”
„Oleneb milles. Ma ei julge sulle enam silmad kinni midagi lubada. Mäletad, kui viskasime tattidena õuntega kaugust? Mina võitsin kogu aeg ja siis sa ütlesid ka, et luba midagi, ja ma olin kohe nõus. Asi lõppes sellega, et võitja pidi täpsust viskama ja sina valisid sihtmärgiks Peksu-Liisa uksekellanupu, mis asus akna lähedal. Ma mäletan seniajani, kuidas ma pidin selle akna kinnimaksmise pärast ta aiamaal nädal aega rohima. Tead, see polnud eriti lõbus!”
Kumbki meist ei suutnud naermata olla.
„Ei, see pole üldse selline asi, ausalt. Lepiks kokku, et me oleme sõbrad, eks ju?”
„Seda ma arvasingi. Nii on vist vähe õigem jah. Mulle sobib!”
„Tore, ja nüüd siis klassijuhatajatundi?”
„Jep, ta tahtis 1. septembri aktuse aja üle korrata, õpikud anda ja muud jama rääkida.”
Koolis on klassijuhataja juba kõigest kuulnud. Seda on kaugelt näha! Kõigele lisaks on meie kool väike. Kogu kollektiiv, kes käib õpside toas kohvi rüüpamas, teab juba raudselt.
Korra käib peast läbi mõte lasta Jossul minu asjad ka ära tuua, kuid ta veab mu hoopis läbi õpilasummikute lauani, kus Klaaskuplike jagab naeratades meie klassi asju. Kohutavalt ebamugav teekond on meie lauani. Meil jagatakse õpikuid ja töövihikuid kooli fuajees, mis ei hiilga just oma suurte mõõtmetega, ning Kuplike on suutnud meie asjadega taha nurka pugeda. Kohutav, kui palju mükse peame üle elama, et võiksime õpikud koju tassida.
Meie ees ei osta töövihikuid keegi muu kui Karl isiklikult. Ta tervitab Joosepit tugeva sõbramatsuga. Karl tahab minu poole pöörduda, ent õpetaja Klaaskuppel jõuab temast ette.
„Oi, Maria, ma ei oodanudki sind täna siia. Mul on juhtunu pärast nii kahju. Kas olete isaga kombes?”
Oh my god! on esimene mõte, mis mu peast läbi käib. Meie noorel klassijuhatajal pole sündsusest ja teise inimese isikliku elu austamisest küll õrna aimugi. Hakata siin niimoodi selles väikeses ruumis kõigi ees niiviisi…
Karl vaatab mind suu lahti. Teised õpetajad, kes sama laua taga seisavad, on oma õpilased sinnapaika jätnud ning tulevad mind kaisutama ja kaasa tundma. Mida asja, tegelikult ka. Kõigi silmad on minule suunatud. Olen üsna kindel, et järgmisel nädalal, kui kool hakkab, ei pruugi Klaasikuplike mind oma klassist leida. Nagu ta veel vähe oleks teinud, pajatab liigse krohvi kihi all olev Kuplike Klaasis, no nii me teda kutsume, kui ta jälle millegagi hakkama on saanud, oma vanaema maja põlengust.
„Jajah, see oli jube. Õnneks oli maja tühi. Memm oli turul köögivilju
