Tegelikult on sõnad tobedad. Lihtsalt käepigistusest ja kallistusest piisab. Tseremoonia algab ning kurb meloodia, mille teadsid olevat kadunu lemmik, saadab viiulil matusekõneleja madala baritoniga lausutud sõnu. Tekst, mille sa kadunule koostasid. Viimane puudutus lahkunu külmale põsele. See on kalk ja julm, aga see on sinu lähedane, kes seal lebab – vaba kõigest ümbritsevast, kõigest, mis varem oli oluline, piinas, painas.
Need lõpetamata teod, mis tast maha jäävad, rulluvad üle sinu, kui sa lähedasele surilina näole sead. Üks viimane puudutus veel. Sa suudled oma sõrmi ja libistad siis need lahkunu kahvatutele huultele. Sätid vaikides lilled tema kirstu ümber ja libistad saepurupadja alla tema prillid. Nagu atavistliku lepitusannina, et tal oleks seal teispool olemas miski, mis kuulus kadunule.
Kirst laskub alla kremeerimisruumi. Sa viipad pisaratest märja käega talle järele ning söövitad alatiseks mäluplaadile selle pildi: valged kallad, krüsanteemid, roosid, astrid, nelgid ümbritsemas kirstu.
Peied. Lahkunu jaoks, tema mälestuseks. Olgugi et sünge sündmus, suudavad peielised mõned naljad meelde tuletada, mäletades sinu lähedast kuidagi teisti, kuidagi omamoodi, kuidagi heleda seigana.
Urn lahkunu tuhaga. Mida sellega teha? Jätta alles? Matta mulda? Viia kuhugi? Ei tea…
Vaja on kuidagi mööda saata need esimesed tunnid, päevad, nädalad ja kuud.
Leinamisel pole reegleid, on vaid üldised teadmised. Tuleb oodata, kuni ängistavast ja põletavast valust saab krooniline sähvatus. Tuleb oodata ära need kõik esimesed – esimene sünnipäev lahkunuta, esimesed jõulud, esimene sünniaastapäev, esimene talv, kevad ja suvi ja sügis temata.
Ootamatult saab aasta täis. Terve aasta pole see inimene olnud enam elus, kuid sina oled. Sa oled naernud ja nutnud, majandanud ja kasvatanud, töötanud, puhanud, päevitanud, arveid tasunud, armastanud, armatsenud, kuid teda ikkagi pole.
Vahel tabad ennast mõnest situatsioonist ja tahaksid helistada, aga kellele? Teispoolsuses pole ju kõneliine. Jääb üle loota, et kadunu sulle unes ilmutab, et sa saaksid temaga rääkida, ütelda talle midagi. Loodad, et ta võtab unenäos sinu põsed oma pihkude vahele ja ütleb, et kõik saab korda, ta ei karda seal olla, sest teispoolsuses on ta noor, terve, seal on need, keda tema oma elus armastas, kõik need, kes kunagi lahkusid, jättes tema ellu tühiku, mida sa tema kõrval leinates täitsid.
See on kaduvikuline, igavene ring. Sina elad ja lahkunu elab sinus edasi. Oma mälestustes sa meenutad teda ainult parimaga. Tema asju pakkides, sorteerides, kokku pannes, taaskasutusele annetades nutad sa iga väiksemagi eseme pärast. Vahest jääb sulle pihku lahkunu rahakott ning sa tunned selles tema lõhna. Ikka veel tundub ta olevat siin ja sinuga.
Ta tuleb igas hetkes sinu juurde. Kadunu andis sulle nii palju – elu, õpetused, tõekspidamised, oskused. Nii palju, mille eest tänulik olla, mille eest lahkunut alati mäletada.
Sa tunned ennast üksi, ilmajäänuna. Sa seisad silmitsi sellega, milleks sind ei õpetatud, sa tunnistad ja tunnustad surma ja leina. Tahtmatult mõtiskled elamise ja suremise üle. Antagonistid. Tõmbuvad ja tõukavad. Sünni ime, eluvõlu, surmahirm.
Saree langetas loetud lehed. Artikkel oli esitamiseks valmis.
2
SAREE väljus peatoimetaja kabinetist võidurõõmsalt juubeldades ja… joodeldades. Tal oli selline komme, et kui õnn rinnust meeletutes kogustes valla pääses, siis kippus ta baierlaste kombel laulma. Valesti ja vaikselt, endasse pööratult, kuid ikkagi.
Vanamees oli artikli heaks kiitnud! Ütles, et surm ja lein kui selline on väheräägitud teema. Mainis, et „just sellel põhjusel, nagu sa kirjutasid, kulla tüdruk – surmaime“. Kuid lugu ei pidavat üldsegi mitte sellega lõppema. Vanamees tahtis lisa. Talle meeldivat ekstravagantse hirmu võidukas invasioon.
„Kui sa oled paotanud ust, millest tahad lasta läbi teoloogide ja bioloogide olulisemat vaidlusmomenti, siis pead sa väravad lõplikult lahti lööma ja laskma oma sulel voolata elu ja surma radadel. Lähene järgmises artiklis religioosselt. Mõtiskle mütoloogiliselt. Vaatle surma kui sümbolit, loo temast koondpilt. Raiu end manajana inimeste mällu!” Viimane lause oli muidugi oraatorlik liialdus, kuid vanamehele meeldis esineda, miks muidu ta kõikides meediat ja ajakirjandust õpetavates õppetoolides aulektorina kohal oli ja vähemalt ühe loengu semestris valikainena luges.
Saree suundus töölaua taha. Oli vaja uurida teoloogilist vaatenurka, sest agnostitsismi kalduva ateistina ta polnud endas veel usujõudu leidnud. Tõenäoliselt pidi ta raamatukogust ühte-teist vaatama, ilmselt oleks Google’ist kasu. Vahest ei teeks halba mõne kirikuisandaga vestelda ja religioosseid tagamaid uurida. Religioon. Surm. Mütoloogia. Usundid. Matused. Kombestik. Kuidas, kus, miks ja kas…
Saree mõtted töötasid palavikulise kiirusega, nagu aksonite ja retseptorite ülekandemehhanismid inimese närvisüsteemis ikka. Mõttevoolud inimaju jõgedes võisid teha hämmastavaid asju, avastada, leiutada, uudishimust vaadelda pähekukkunud õuna, näha liivateras maailma ja maailmas liivatera. Puud ja mets, mets ja puud. Suured ideed ja üllad aated, organiseerumise võimed targaks inimeseks. Vajadus kõnetada ühiskonda, olla osa inimkonna dialoogist. Vajadus näidata, et kõne pole pelgalt keelekasutus, vaid ka infokanal.
Saree korrastas kibekiirelt oma laua, noppis ära pliiatsipuru, rohked õunasabad. Pani raamatud korralikku riita, pliiatsid topsi, paberid dokumendisahtlitesse. Mis tahes olukord Sareel ka peas või tundeelus ei valitsenud, segamini ümbruses ta töötada ei saanud. Samal ajal meisterdas ta mõttes uue artikli esimest lauset, kuid kindlapiirilisi fraase sõnad ei moodustanud. See oli keerulisem, kui nooruke ajakirjanik ette kujutas – surm ja religioon.
Ta vajas kohvi. Caffè latte’t – ¼ espressot ja ¾ vahustatud piimaga jooki, kõrgest klaasist. Kuna allkorruse puhvetis istuda Saree ei soovinud – sööklalõhnad on ikkagi sööklalõhnad –, siis taris ta vähemalt neli korda päevas papptopsis rüübet enesega kaasa. Rahalises mõttes kulukas, kuid Saree kõhn figuur lubas oletada, et söögiga ta ei liialdanud ega sellesse liigselt ei panustanud.
Kassas oli pikk saba, aeglane ning ülekaaluline naisisik, kelle madal hääl ja võltsblond juuksetukk ei lasknud tema õiget vanust objektiivselt hinnata, loivas kulbiga siia ja sinna ega suutnud näljastele ajakirjanikele ning maja muudele asunikele hommikuputru tõhusa rutuga ette anda. Saree võdistas kannatamatult jalgu, ütles lõpuks soovi, andis kaks eurot ja ruttas üles tagasi. Kohv olemas, asus ta jagamatult klahve toksima ning need, kes teda kõrvalt vaatasid, võisid märgata erakordselt tugevat ja filosoofilise pühendumusega tekkivat loomingumeditatsiooni.
Sareel olid liftis ja vahepeal tualetti põigates tekkinud mitmed assotsiatsioonid. Enne veel, kui ta arvutisse asus, läks ta kohalikku raamatukokku teatmikke, sõnaraamatuid ja entsüklopeediaid täis riiulite juurde, leidis sobiva köite ning otsutas, et artiklit alustades tuleks ikkagi olla sissejuhatuses faktiteaduslikult täpne ja põhjalik. Ta masseeris oimukohti, leidis sobiva asendi ja alustas tööd.
Teaduseelne tõdemus surmast
Kõigele, millele loodus on kunagi andnud valgulise struktuuriga rakud, milles toimub pidev muundumine ja milles järgitakse kahte olulist eluks vajalikku tegevust, sigimist ja ainevahetust, on antud õigus elada. Kõige elava suhtes on inimene – süvakihiline, pöörane ja perioodiliselt hävituslikult käituv – kujundanud aga teatud suhtumise. Näib, nagu poleks miski püha, puutumatu, tabu. Näib, nagu inimesel poleks enam midagi karta. Kuid ta on elus, hingab, taastab geene inimkonda paljundades ja elab. Temasse on sügavalt
