oodake palun üks sekund, ma tulin öövalvest ja olen kaunis puntras hetkel.” Saree kuulis, kuidas telefonis kajas ohe, mingi plaks, vägev haigutus ja siis vastas oluliselt reipam ja selgem hääl:
„Nii, nüüd ma olen võimeline teiega rääkima. Kuidas teie nimi oli?”
„Saree Voogla. Ma muidugi vabandan, ma ei teadnud, et te magasite.”
„Pole hullu, nüüd olen ma niikuinii üleval ja valmis kuulama. Aa, aga kust te mu numbri saite?”
„Meie ühise tuttava Sander Timonsoni käest.”
„Sander Timonson? Ma ei tunne sellenimelist,” ebaleti teisel pool.
„Jah, teda te vist ei tunne, aga nagu ma aru sain, te käisite kunagi tema koolivennaga, igatahes olete te omal ajal temaga kokku puutunud. Nii viis-kuus aastat tagasi.” Saree pakkus huupi, aga vist läks täkkesse.
„Ja kuidas ma saan teid aidata?”
„Vaadake, ma kirjutan artiklit surmast ja suremisest. Ning oleks hea, kui mul oleks mõne sellise inimese seisukoht, kes on surma lähedalt näinud. Ma olen aru saanud, et te töötate õena ja ilmselt on teil olnud kokkupuuteid selle teemaga?”
„Jaa, ma olen õena üsna pikalt töötanud ja selle aja sees surma palju näinud. Aga mis teid konkreetsemalt huvitab?”
„Ma otseselt ei oskagi öelda, ilmselt teie vaatenurk surmast. Mõni seik, mis on teile mõju avaldanud?”
„Oh, juhtumeid on aastate jooksul palju kogunenud, kuidas ma valiku teen? Vastan teie küsimustele? Kas see tuleb telefoniintervjuu või meili teel? Saadate mulle küsimused?” Saree kuulis, kuidas teisel pool neelatati ja käis välgumihkli plõks.
„Olen vanamoeline, soovin inimesega kohtuda silmast silma. On teil aega?”
„Millal?”
„Niipea kui võimalik. Täna?”
„Oh, ma tulin öövalvest ja ausalt öelda polnud see just lullilöömine. Olen kaunis väsinud.”
„Homme?”
„Oodake, ma vaatan graafikut.” Telefonist kostis paberikrabinat.
„Ei, homme ei sobi, olen koolitusel, õhtu on mul planeeritud ning pärast seda olen kolm pikka päeva järjest tööl.”
Saree mõtles kiiresti. Alles nelja päeva pärast. Ei, see ei sobinud. Kuna ta lähtus põhimõttest, et ausus on parim poliitika, siis ütles ta otsustavalt:
„Ei, nelja päeva pärast on liiga pikk aeg. Äkki on võimalik siiski täna. Ma väga palun teid. See on üpris tähtis. Ning ma arvan, et te olete hea spetsialist ning saate mind abistada.”
Õde Filena sulas.
„Olgu, teeme siis täna. Mis kell ja kus?”
„Kas sobib kell seitse Sõpruse kino juures?”
„Hüva. Kuidas ma teid ära tunnen?”
„Mul on tumesinine jopp ja punane õlakott.”
„Selge, teeme siis nii. Saree, tumesinine jopp, punane kott, kell seitse.”
Päev möödus mõõdukalt ruttu. Ta lehitses loiult haiglate kodulehekülgi, märkis üles pähetikkunud küsimused, lihvis ja silus mõne teksti sõnastust – nagu ikka. Ta vaatas aegajalt kella, ehkki tegi näo, nagu töötaks usinalt. Pool seitse ta tõusis, riietus, pani punasesse õlakotti telefoni, võtmed, märkmiku, pliiatsid, rahakoti, diktofoni, visiitkaardid ning lahkus toimetusest, et vanalinnast läbi jalutada ja õigel ajal kino juurde jõuda.
Täpselt kell seitse oli ta kokkulepitud kohas ja märkas kino ees seisvat uudishimulikult ringivaatavat nooremapoolset naist. Saree astus julgelt ligi ning kõnetas ootajat.
„Tere. Saree Voogla.”
„Rõõm tutvuda. Filena Heilberg.” Ootaja vaatas tulijat ainult naistele omase hindavusega ning naeratas. Nad surusid kätt. See oli tugev ja põgus kätlus. Saree pani mõttes Filenale kohe plusspunkti. Kui oli miski, mida ta ei talunud, siis selleks oli spagetina vedel käsi oma pihus.
„Kuhu me läheme?” küsis Saree.
„Siin on väga hea kohvik. Ma jumaldan siinset latte’t.” Tuli teine plusspunkt. Latte-sõber.
Naised sisenesid kohvikusse, märkasid vaba lauda ja võtsid üleriided seljast. Saree silmitses Filenat. Nagu ikka, ammutas ta informatsiooni inimese välimusest, sest see kõneles tõhusalt, asjalikult ja ilmekalt enda eest.
Filena oli tugev ja naiselik. Tumedad juuksed kuklasse keeratud. Vähene ja tagasihoidlik meik. Ehteid polnud. Maitsekas – toon-toonis hallid püksid ja saapad ning pintsak, punakas sall värvielemendiks. Korralikud ja maniküüritud, lakkimata, lühikeste küüntega käed. Märgates Saree uudishimulikku pilku oma välimusel ja eriti kätel, lausus Filena rahulikult:
„Meil on haiglas väga tõhus infektsioonikontroll. Pikad küüned, lakk ja sõrmused on lubamatud.”
Saree punastas. Ta ei tahtnud uut tuttavat kuidagi ebamugavasse olukorda panna. Ja nagu tema mõtete kajana ütles Filena:
„Õed on harjunud, et nende käsi jälgitakse. Pikk kogemus muudab ükskõikseks ja tõtt-öelda olen ma vaatamise ja jälgimise suhtes immuunne. Üldse on vähe, mis suudab mind veel elus üllatada. Mõned meeste füsioloogilised iseärasused vahest. Ütleme nii, et teatud vanusesse ja praktikapagasisse jõudes on seni missioonitundest tehtud töö on siiski ainult leivateenimise vahend. Ette on tulnud praktiliselt kõike.”
Naised istusid, tõmmates püksid korralikult viiki, kohendades riideid ja siludes juukseid. Tuli ettekandja ning ulatas menüüd.
„Üks latte palun.” Seda ütlesid nad peaaegu kooris ja puhkesid naerma. Jää oli murtud, tutvus tehtud. Võis asuda asja kallale.
„Ma näen, et te olete kohvisõber,” lausus Saree. „Mina ise ka. Tohutult. Liitrite viisi. Iga päev.”
„Jah, seegi on üks õetöö paratamatus vist. Kuigi me jaguneme tihti kahte leeri – need, kes ennast mürgitavad, ja need, kes ennast ainult taimeteega elus hoiavad. Minu jaoks on see vahend öösel üleval olemiseks. Kohviga muuseas ei maksa liialdada. Kohv mõjub diureetiliselt, see tähendab, paneb neerud väga läbi käima. Liigne vedelikukaotus aga viib paraku välja ka organismist mineraale, sealhulgas luudele vajalikku kaltsiumi. Nii et lisaks ärkvel püsimisele peab õde ka vaatama, et ta ei koperdaks ega kukuks ja luid ei murraks.”
„Arusaadav. Kas õe töö on pingeline, nagu räägitakse? Et kurnab emotsionaalselt ja füüsiliselt, õdedel olla tihti läbipõlemist?”
„Kuidas võtta. Alguses, kui ma alles roheline kobakäpp ning usinast usinam tööloomake olin, siis ilmselt tuli seda ikka ette. Nutmist. Kahjutunnet. Meeleheidet. Kuna mul on nüüdseks pikk praktika, siis pole vilumused enam ajaröövlid. Oskan mõelda kolm-neli sammu ette ega pea iga tühja-tähja pärast edasi-tagasi lippama. Suhtlemist on palju ning protseduurid väga täpsed. Üldse on täpsus üks õetöö olulisemaid näitajaid. Nagu arstid armastavad öelda – arhitekt võib oma vigu dekoratsioonidega katta, meediku vead viivad surnuaiale. Kuid õed on omamoodi fenomenaalsed – nad
