Ja üritavad vältida neid vigu, mis nad ise kunagi teinud on. Vähemalt head õed.”
„Ja teie?”
„Mis minuga on?”
„Kas teie olete hea õde?” Saree küsimus polnud pelgalt retooriline, see pidi määrama tema kui ajakirjaniku tõsiselt võetavuse. Olema aluseks tema intervjuu tõsiteaduslikkusele.
„Vaadake mind korra. Ajakirjanikuna on teil ilmselt kogemused inimestelt info saamisega. Selles mõttes on meie tööd sarnased, et vestluspartneriga suheldes ammutame me vähemalt 80 % informatsioonist tema välimusest. Saame aimu tema eluviisidest, usaldusväärsusest. Meie oma töös ka muuhulgas tervisest. Inimtüübid on väga korduvad ja annavad aimu võimalikest tagajärgedest. Näiteks peente ja kitsaste ninadega, kokkupigistatud huulte ja väikeste silmadega ning prillidega inimesed on tõenäoliselt probleemitsejad, nii lähedaste kui ka patsientide seas. Umbes 80 korda kinnitatud praktikas. Aga need välised vaatlused ja esmamulje põhjal antud hinnangud kujundavad paratamatult meis teatud eelarvamused. Kuna me puutume kokku nii laia spektri inimtüüpidega, siis tekkiv tundmuslik kogemus annab enamasti õige pildi. Lisaks esmamuljega veel rikkumata instinkt. On mul õigus?”
„Jaa, on küll,” tõdes Saree.
„Eks ole. Nüüd me oleme ligi pool tundi tuttavad olnud ja teil on minust tekkinud mingi koondpilt. Kui te mulle õige hinnangu annate, siis saate oma küsimusele ka vastuse.”
Latte’d toodi lauda. Saree õngitses kotist diktofoni ning pani selle lauale.
„Ma lindistan meie juttu. Kas tohib?”
Filena pani käe välgukiirusel aparaadile ja ütles:
„Enne on mul mõned tingimused.”
„Ja need oleks?”
„Muudate mu nime, ei maini töökohta, perekonnaseisu ega vanust. Eesti on väike ning meedikute ringkond samuti. Mulle pole liigset tähelepanu vaja.”
„Hüva, sobib.” Sareel tuli möönda, et tema senine arvamus empaatilistest, tagasihoidlikest ning sageli nähtamatuna näivatest ja alailma jooksus olevatest õdedest tuli ümber lükata. Ta kujundas Filenast pilti ning mingil põhjusel see tumedajuukseline naine tema vastas ei mahtunud kuidagi jaheda, asjaliku, napisõnalise ja ürghoolitseva meediku tüübi alla.
„Aga nüüd teie hinnang.” Filena tumedad ja tõsised silmad uurisid enda vastas istuvat ajakirjanikku. Tuli ettekandja ning pani lauale kaks kõrget klaasi. Alustassidel salvrätikud, lusikas, kaks suhkrutuubi. Naised jõid mõned lonksud vaikides. Sareele oli see heaks mõtete kogumise pausiks.
„Te olete otsekohene ja julge. Õige pisut küüniline. Ja ausalt öelda väga jutukas.”
„Kas see on intervjuu jaoks siis miinuseks?” uuris Filena.
„Ei, seda kindlasti mitte, ma lihtsalt ei oodanud, et saame nii kärmesti jutule. See lihtsalt üllatas mind. Ma arvasin, et õed on teistsugused.”
„Te vastasitegi oma küsimusele ise.”
„Millisele?”
„Kas ma olen hea õde?”
„Kas te pole siis seda?”
„Professionaalses mõttes küll. Ma tunnen oma tööd ja olen mõõdukalt täpne, aga iseloom on mul tegelikult pisut mittesobiv.”
„Kuidas sellest aru saada?”
„Ma töötan hästi, kuid ma ei talu enamikku oma kolleege. Ma nõuan palju ja olen alati aus. See pole aga just plussiks asutustes, kus on vanu ja haigeid ja vigaseid ja õnnetuid inimesi. Millegipärast arvatakse, et õed peavad alati kätt patsutama, potitama ja tupsutama oma hoolealuseid, tundma kaasa ja muretsema ka väljaspool tööd. Minu jaoks on see ainult töö. Pärast 12 tundi jooksmist, käelist tegevust, dokumentatsiooni, suhtlemist, telefone ning palatikellasid panen ma oma kitli kappi ja tulen tulema. Haiglast väljudes ja sageli jalgade värisedes kodu poole komberdades unustan ma praktiliselt viie minutiga oma tegemised ja olen mõtetega mujal. Ja ma kaldun arvama, et ma olen üks väheseid õdesid, kes sellist asja kõvasti välja ütleb.” Justkui öeldu kinnituseks sirutas Filena ennast väga temperamentselt ning Saree hakkas taipama Filena olemuse nüansse. Olla keskmisest keevalisem töös, kus peab hiilgama kannatlikkusega – see võis tõesti tunduda iseloomu painutamisena, mis pikkamööda ka parimaid kurnama hakkaks.
„Arusaadav. Kas ma nüüd võin diktofoni sisse lülitada?”
„Jaa, loomulikult. Kas te hakkate nüüd küsimusi esitama või kuidas?”
„Jah, kas te räägiksite kõigepealt oma suhtumisest surma?”
„Surm ja suremine… nii. See on osa elukaarest. Elamistoimingutest. Sünd, elu, surm. Selline kolmainus,” lausus Filena lihtsalt ja vaikselt, pilk laua ja põranda vahelisse punkti pööratud.
„Elamistoimingutest?” Sellist sõna polnud Saree varem kuulnud ja ta kirjutas selle omale pisikesesse märkmikusse üles.
„Jah. Vaadake, õendus on nagu iga teinegi teadus teinud läbi murrangulisi hüppeid. Praeguseks lausa müstiliselt suuri, aga kõige esimene ajastu oli 19. sajand, nagu ikka. Florence Nightingale’i nimi tuleb tuttav ette?”
„Ei saaks öelda, et olen kuulnud.”
Filena kogus ennast hetke, enne kui asus mõtteid koondades selgitama:
„Florence Nightingale oli jõukasse Inglise aadelkonda kuuluv preili, kes ei tahtnud mehele minna, vaid otsustas hoopis kasulikuks hakata. Ta oli haritud ja üpris nutikas daam ning tundis statistikat. 15-aastaselt sai ta nii-öelda jumaliku ilmutuse. Ta oli Krimmi sõjas valitud kaaskonnaga õeks. Alguses naerdi tema ja tema põetajad välja. Nightingale tekitas oma tähelepanekutega kõva furoori, kuid pani ikkagi oma isikliku raha mängu ja märkas peagi, et kui laatsaretis haavatud sõduritele tagada puhtad voodiriided, värske õhk, mitmekülgne toit, puhas vesi ja tõhus sidumine, paranesid haiged märksa kiiremini. Ütleme nii, et Florence Nightingale on õdedele umbes samasugune teerajaja nagu Kristjan Jaak Peterson meile kirjanduses.” Filena peatus hetkeks ja rüüpas juba jahtuvast klaasist nii, et vahuvurrud ülahuulele jäid. Saree näitas sõrmedega, et ta suu ära pühiks. Filena tegigi seda, tõmbas hinge ja jätkas:
„Nightingale oli õenduses pioneeriks ning tema õpilastest kasvasid uued teoreetikud. Üks oli Virginia Henderson näiteks. Neid on tegelikult palju. Aga kohe jõuan ka elamistoiminguteni. Meie tervishoiusüsteemis, kus õed töötavad, on valdavaks Roper–Logan–Tierney 12 elamistoimingust koosnev mudel. Selle üle on palju vaieldud, kuid parema puudumisel on see juhtival kohal. Ma ei hakka sellest pikemalt jutustama. Ütlen vaid, et see on mudel, kus inimest vaadatakse elukaarel bioloogilistest, psühholoogilisest, sotsiokultuurilistest, keskkondlikust ning poliitilis-majanduslikust aspektist ning nendeks toiminguteks on turvalise keskkonna tagamine, suhtlemine, hingamine, söömine ja joomine, eritamine, isikliku hügieeni tagamine, füüsiline aktiivsus, kehatemperatuuri kontrollimine, mängimine ja töötamine, seksuaalsuse väljendamine, magamine ja viimasena suremine.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу
