tegutsemise ajel ja mis tahes põhjustel tekkinud hirmude eest soovib inimene kaitset. Hämaratest aegadest saadik on inimkonna pelgupaigaks olnud religioon. Tema kultuuri keskmesse kuuluv maailmapildi käsitus, mis on alguse saanud väga ammu ning hoiab tänaseni inimesi oma alguselätete kütkeis – nii traditsiooniliselt, filosoofiliselt, psühholoogiliselt kui ka kultuuriliselt.
Kuid miks oli religioon – kas siis monoteistlik (ühe ja ainsa jumala kummardamine) või polüteistlik (mitme jumala olemasolu tunnistamine) – nii võimas? Mis pani inimesi nii harda härdusega mõtlema ka kõige uskumatumat mütoloogia eripärasustele? Miks on inimesed seni umbusklikud ja arvavad mõningaid sümboleid ikka olevat seotud nn surmaennetega – et on tulemas see kunstis sagedasti kujutatud tegelane mustas rüüs, vikat õlal, luised sõrmed liikmeid haaramas, kes viib sind ära teisele poole? Miks peavad inimesed öökullihuiget surmaga seotuks? Miks arvavad inimesed koputust kuuldes ja ukse tagant mitte kedagi leides, et see oli Surm?
Mõningat seletust võib leida ajalooliselt ammendamatutest loometeostest: reljeefidest, freskodest, koopamaalingutest, altarimaalidest, kirikute laemaalingutest, muistsetest papüürustest, piiblist, koraanist.
Luiste rindkeredega, tõmmunahalised, irvega skeletid, ümber küünevihakarva väheldased linad. Üks mängimas torupilli, teine kandmas õlal kirstu ja kolmas hoidmas kätest kinni silmnähtavalt klerikaalsetel meestel. See on motiiv Bernt Notke „Surmatantsust”. Pildi Surm haaramas ümbritseva elusa järele. Surm, kes võttis seisusele ja usulisele kuuluvusele vaatamata kõiki ühteviisi võrdselt. Seda, kes oli elanud õiglast, head, usklikku, askeetlikku elu, vältinud seitset surmapattu – alpust, omandihimu, kiima, kadedust, õgardlust, vihapidamist, tujutust –, ootas paradiis. Seda, kes aga kõiki neid patte tegi, ootas põrgu. Inimesed austasid elu, talusid stoiliselt oma teele sattunud kannatusi, teadmises, et nende vaev saab ehk tasutud teisel pool. Jumala juures. Jumalate juures.
Sügav ja harras usk aitas inimestel leida hingerahu ning, kui olla ajalooliselt aus ja täpne, ka valitsejatel inimesi kontrollida. Usk andis põhjuse sõdu pidada, „õiguse” maid ja rahvaid allutades vallutada, sest see oli Jumala tahe ja soov. Usk oli suur ja võimas relv, pani inimesi vastavalt kirikusoovidele käituma ning usutõdedes kahelda oli äärmiselt väär.
Usk, ebausk, religioon, müüdid – kõik looduse, elu ja maailmakuvandi mitmekülgsed tahud, millesse mahuvad erisugused arusaamad ja mõistmised.
Mütoloogiaid võib tinglikult nimetada religioonide kasvulavaks, iidsete aegade inimeste teaduseks. Ürgkogukondades maksti andamit oma hõimude nõidadele. Nõiad ohverdasid jumalustele – et oleks mammutisaaki, et oleks tuld, et tõved ei võtaks võimust. Toonaste inimeste väikesed teadmised ning tugev instinkt ellu jääda andis hea pinnase jumalate ja jumaluste loomiseks. Suuliselt anti põlvest põlve edasi kosmogoonilisi pärimusi, kultuuriloolisi poolteadmisi: kellele tuli andamit viia, kes tõid vihma, pühitsesid suve, kes andsid põhjuse hea saagi eest tänulik olla. Ja kuna inimese üks põlisemaid soove on olla elus, siis teadvustasid toonased kogukonnad selgelt ja üheselt ka sündi, elu ja surma.
Surm oli looduse haruldane seeme, mis elas inimeses kui mahlases ja toitvas viljas, kuigi tema olemust ei mõistetud selgitada. Küllap sel põhjusel arvasid muinasaja inimesed, et surm kuulub jumalustele. Religioossetele küsimusele vastates võib süveneda mis tahes filosoofilisesse süvauuringusse ning leida, et moraalsed põhitõed on suurtel usulahkudel hämmastavalt sarnase sisuga – austada teise elu, oma vanemaid, teha tööd, mitte valetada, mitte varastada, mitte olla kombelõtv. See käsitus on muidugi kõige laiem ja üldtuntum. Tegutsevad religioonid pole aga tänaseni üksmeelset vastust enamikule suurküsimustele andnud. Nendega tegeletakse põlistes teadustes, nagu filosoofia, ja kaasaegsetes teadustes, nagu psühholoogia, ning näiteks teosoofias reservatsiooni ja ettevaatlikkusega.
Suurem osa maailma usunditest on saanud alguse inimese surmahirmust, vajadusest tunda end osana millestki suuremast, vajadusest lapse kombel usaldada eluraskustes oma saatus kellegi teise kätte. Religiooni põhifunktsiooniks on pakkuda inimesele ühtekuuluvustunnet ja lohutust. Kombetalitused ja reeglistik on tänapäevalgi veel omamoodi soov ühiskondliku elu korrastatuse järele. Surnute austamine, matused, viimane järelehüüe lahkunule. Eri maade riitused: nii surnu paadiga jõkke laskmine kui ka pikk matuserongkäik, vaikivad matused ja lõbusaks peoks kujunevad kadunu mälestused, pühitsedes surnud inimese elatud elu.
Surmahirm ning teadmatus surmajärgsest ahistab, pannes lootma sellele, mis peaks juhtuma, kui toimub füüsikaline ja keemiline eluvormi muutus – elust surma. Surma ja religiooni tihe seotus teeb religiooni üheks olulisemaks funktsiooniks surmajärgse eluga tegelemise. Sealt ka on alguse saanud kõikvõimalikud matusekombed. Isegi kui inimesed eitavad surma ja religiooni vahelisi seoseid, on ikkagi olemas mingid tavad või soovid, kuigi rangelt võttes on need ennekõike elavatele mõeldud instrumendid surma ja leinaga toimetulekuks.
Surmahirmust ülesaamiseks ning alandliku eluviisi viljelemiseks on religioonides kasutusel paradiis, põrgu, Hades, Šeoli, Elysioni väljad, Valhalla – kõik selleks, et teavitada inimest, milline saab olema surmajärgne põli. Ning otse iseenesest mõistetavalt olid nendes paikades oma jumalad, kes elavaid enda juurde kutsusid – ikka vastavalt elatud elule.
Eesti mütoloogia räägib Toonist ehk Manast kui surmajumalast, kes valitseb allilma – Toonelat ehk Manalat.
Leedulaste põlisusundis oli enne katoliikluse levimist Diedievaite ehk musta surma jumalanna ning tema kaaskond Maro Deives, kes liikusid valgetes rõivastes ja valgetel hobustel maad mööda, lõkkeid tehes ja katku kui surmasümbolit külvates.
Antiikmütoloogias oli surmariigi valitsejaks Hades, allilma jumal, surnute valitseja, kelle juurde pääsemiseks tuli ületada Styxi jõgi, muutuda varjuks, olla selles igaveses hauas ning oodata sõdades, lahingutes, haigustes, näljas, põuas ja katkus kannatanute hingi, mis omakorda varjudeks muutuvad.
Muistsetel maiadel oli aga surmajumal Ah Puch ehk Hun Ahau, keda kujutati öökullipäise inimesena, kes valitses Mitnalis – sünges ja sügavas allilmas, kuhu satuti siis, kui maapealset elu halvasti elati. Maiade mütoloogias usuti, et öökullihuige on surmaenne.
Budistlikus mütoloogia oli surmajumal Yama, kes oma teenistuses olevate koerte abil valis neid, kes pidid surema, ja määras neile pärast surma kas uuestisünni või kahekümne kaheksasse põrgusse saatmise.
Muinas-Egiptuses valitses allilma teistest madalam kahe lõvina kujutatud jumal Aker, kes rangelt väravat valvates täitis oma ülesandeid. Samuti oli nende mütoloogias jumalanna Amet, kes puulehtedest käsi välja sirutades ulatas möödujatele leiba ja vett. Need, kes tema toitu maitsesid, ei saanud enam kunagi pöörduda elavate hulka. Kõige enam teatakse vast koerapäist Anubist kui Surnute Maja valvurit, kes oli julm ja hoolikas oma töös.
Teaduseelsete inimeste mõistmine oli lihtne ja arusaadav – kes palehigis oma elu elas, kuulekalt ja liialdusteta surmani välja vedada suutis, saavutas sealpoolses maailmas surematuse, parema surmajärgse elu.
Nüüdisinimene on pärast tehnoloogilisi suurhüppeid märksa praktilisem – mida ei saa maitsta, haista, käega katsuda, mõõdistada, kaardistada, see pole lihtsalt võimalik. Kuid ometigi on tänapäevaselgi inimesel soov saavutada surematus.
Teades mõistet „geneetiline järjepidevus”, ei usuta enam teispoolsust, surmariiki, vaid nenditakse elukäsitluses energeetilist muutumist vastavalt aine jäävuse seadusele. Surma saabudes jääb alles keha, mis saab looduse osaks.
Seevastu surematus saavutatakse märksa käegakatsutavamalt. Usutakse inimese edasielamisse järglastes, vaimupärandis ja elu ajal kordasaadetud tegudes. Muusik, kes kunagi helisid kirjutas, kirjanik, luuletaja või kriitik elab edasi oma loomingus. Skulptori loodud kivist ausammas pargiserval säilitab nii teda ennast kui ka kujus nähtavat. Üks kindel bioloogiline tunnus, perekondlik iseärasus,
