style="font-size:15px;"> Vaatan teda sõnatult, kuni suhu koguneb mingi mõrkjas maik. Midagi, mida ma ei taha öelda. Aga George naeratab ja vaatab mulle otsa nendesamade vanade, soojade, heade George’i silmadega, millega ta vaatas mind enne Chi’d. Ma topin vasaku käega peotäie magusmandleid suhu ja pomisen „Mhmh.”
7
„Ma ei suuda, palun ära sunni mind,” Patriku äng seob aina tugevamaid sõlmesid meie ümber, surub meid kokku, liidab meid üheks. Mängin sõrmusega, olen seda liiga kaua teinud, et see mu metalliaistingu jaoks veenvalt külm ja kauge tunduks, aga enam-vähem ajab asja ära. Püüan Patriku paanikat endast ära suruda, maa sisse lükata.
Patrik istub põrandal, selg vastu seina, keeleneet hammaste vahel, surub peopesasid silmadele ja ägab. Suure vaevaga saan enda ja tema vahele piisavalt palju ruumi, et talle oma kohalt teisel pool tuba öelda:
„Sa ei pea, ma ei sunni, ma ei sunni. Patrik, rahune, hinga, mäletad, kuidas? Hinga. Ma ei tee midagi, lihtsalt hinga.”
Patrik hingeldab pindmiselt sisse ja välja ega vaevugi teesklema, et ta seda teadlikult teeb.
Kõnnin sihilikult valjude ja aeglaste sammudega tema juurde, kükitan ta ette maha ja ütlen uuesti: „Hinga, Patrik, vaata mulle otsa, ma olen siin, me hingame koos ja ma ei vajuta su nuppe ning ei sunni sind, vaata mind, Patrik.”
Patrik tõstab pilgu ja ma hakkan hingama ja rääkima. „Nina kaudu sisse,” hingan valju sisinaga sisse ja kordan üle, „hinga Patrik,” kuulen teda nina kaudu sisse hingamas. „Ja suu kaudu välja.” Patrik ja mina mõlemad hingame välja. „Sisse hingates hoia suu kinni,” ütlen ma ja hingan uuesti valju nasaalse kuminaga sisse. Patrik matkib mind robotlikult.
„Keeleots las puudutab suulage, aga päris ees, lükka keel otsapidi vastu hambaid,” ütlen ma ja hingan jälle koos Patrikuga.
Kuus … kaheksa … kümme hingetõmmet … Patriku paanika, mis ennist külma higina mu otsaesisele kleepus, annab järele, taandub, astub eemale. Mul hakkab iga Patrikule saateks hingatud rahustava hingetõmbega parem. Patrikul ka. Mõne aja pärast lõpetan temaga kaasa hingamise ja paar hetke hiljem muutub temagi hingamine tagasi tavaliseks. Istume vaikuses, mina üritan tajuda, millises konditsioonis ta on, otsustada, kas ja mida me peaksime täna veel tegema. Patrik püüab ennast koguda. Ilma ühtegi sõna vahetamata sirutame me sõrmed samal hetkel oma sigarettide järele.
Ja siis hakkab Patrik rääkima, tundub, et iseendalegi üllatavalt, sest, ma ei tajunud tema poolt mingit otsust, mingit selgusele jõudmist või loobumist, mis selle monoloogi algust oleks tähistanud.
„Kerling räägib mulle iga nädal vihale produktiivsete väljundite leidmisest, viha kontrollimisest, õigustatud vihast ja õigustamata vihast, ehkki ma tunnen sügaval sisimas, et tegelikult ei ole tal õigus, tegelikult on õigus sinul, kui sa ütled, et sellist asja nagu õigustatud viha ei olegi olemas, viha ei tekita välised mõjud, et teised ei tee mind vihaseks, vaid mina ise teen ennast vihaseks; siis ma ei tea, kuidas sellises maailmas elada. Ma tean, kuidas elada Anna Kerlingu maailmas, kus viha on alati olemas ja seda tuleb lihtsalt ühiskondlikult aktsepteeritavasse vormi suruda. Aga selles sinu maailmas, selles maailmas, kus viha lihtsalt haihtub, kui sellest aru saada, ma ei tea, kuidas siis olemas olla,”
Patrik teeb pausi, kustutab sigareti ja läidab kohe uue. Noogutan, aga ta isegi ei vaata minu poole ja jätkab:
„Kerlingu jutt, see teeb mind veel vihasemaks, sest ma tunnen, et see on vale ja mul on nii lihtne teda vihata. Viha on see, mis mind koos hoiab, Heller. Saad aru? Viha on see, millest ma tehtud olen. Hammastest, juustest, luudest ja vihast. See on minu mört, minu liim. Ma tunnen, et kui ma ei oleks vihane, siis ma pudeneks lihtsalt tükkideks. Ja nüüd, kui sa sundisid mind Kerlingut nägema, mõistma, talle kaasa tundma, siis hakkas viha nõrgenema ja ma lihtsalt ei suutnud, ma kartsin.”
Patrik vaatab aknast välja, aed on endiselt roheline, suvine, ent näitab üksikuid märke, saabuvast sügisest: mõned kuivanud rootsud, üksikud kolletavad lehed, langenud õied. Noogutan veel korra ja seekord Patrik vist märkab.
„Kas sa saad aru?” küsib ta ja keerab pead, nii et me vaatame teineteisele otsa. „Ma tean, et sa püüad mind aidata, aga kui mul viha enam ei ole, siis mis jääb alles?”
Mõtlen, maitsen Patrikust evivat meeltesegadust ja valin vaikides sõnu. Surumiseks ei ole selgelt ruumi, leebe kaastunne jääks alandavalt poolikuks, inspireerivate postri-slogan’ite jaoks ei ole mul vajalikku, george’ilikku jumalust. Vaatan Patrikut ja tema ootus, tema abipalve tabab mind äkiliselt. Ta istub põrandal ja jälgib mind, mu silmi ja huuli ning ootab, et ma ütleks talle midagi, mis tundub mõistlik. Arusaadav. Usutav. Lootustandev. Suunav. Päästev.
Muidugi ootab ta seda, see on ju see, mida ChiTravel teeb, see on lõppude lõpuks see, miks Patrik siin on, mille eest Pavel talle iga kuu arve saadab. Ma pean teda kuidagi aitama, aga Patrik on mu sõber ja ma ei suuda mõelda välja ühtegi ausat asja, mida talle öelda, mis teda seejuures veel enam katki ei pigistaks. Ja see teeb mind nõutuks ja abituks. Triivin iseenda segadusseaetuse ja Patriku lootuse lainetel nagu basseini pillatud paberlaevuke, kuni Patrik hakkab mõlema käega läbi juuste kahlama ja ma mõistan ehmatusega, et ma olen ta täiesti laokile jätnud. Ehmatusest virgub otsusekindlus ja ma ütlen talle ainsat asja, mida ma tegelikult öelda saan.
„Patrik,” ütlen ma ja puudutan teda õlast, mille peale ta juukseid kitkuvad käed tagasi põrandale laseb, „kui ma ütlen, et sina ise teed ennast vihaseks, on see tõsi. Kui ma ütlen, et õigustatud viha ei ole olemas, on ka see tõsi. Aga see ei tähenda, et ma ei saaks sinust aru. See ei tähenda, et mina ei saaks vihaseks. Kõik saavad vihaseks. Ja see, mis sa mulle just rääkisid – isegi kui me ei peatu sellel, et oma vihast sel moel aru saamine, selle rolli ja olulisuse mõistmine ja mulle tunnistamine on hiiglaslik samm õiges suunas,” tõstan käe, et Patrik mul lõpuni rääkida laseks, sest näen, et mu kiidusõnad on, nii nagu arvata oligi, tema vastsetele haavadele ainult soola raputanud, „isegi, kui me sellel ei peatu, siis see, mis sa just rääkisid, on üks põhitõdedest. Vihas on midagi lummavat ja võrgutavat, milleski vigade ja puuduste leidmine on absoluutselt isuäratav, sest sellesse on peaaegu alati kaasatud meie ego. Ja sellepärast on oma viha kaitsmine, selle õigustamine ja isegi toitmine üliinimlik. Kõik teevad seda.”
Patrik põntsutab säärtega ärritunult vastu põrandat. Nagu ma arvanud olingi, ei olnud see kaugeltki see, mida ta kuulda tahtis. Kes see ikka tahab, et talle öeldaks, et tema vastavastatud ja suure eneseohverduse hinnaga päevavalgele lohistatud inetu saladus ei ole vähimalgi määral unikaalne.
Teen pausi, vaatan Patrikut, kes vaatab mind ja kopsib endiselt põrandat ja otsustan lihtsalt edasi rääkida, selleks luba küsimata, ilma Patriku poole kannatlikkust saatmata, otsustan, et ma räägin niikaua, kuni ta mul rääkida laseb. Kuni ta kuulab. Nagunii olen juba Chi klassikalisest metoodikast kõrvale kaldunud.
„Patrik, ma räägin seda sulle kui sõber, mitte ainult su teejuht. Enamike inimeste jaoks ei ole mittevihastamine mõeldav ambitsioon. Kõik saavad vihaseks, küsimus on lihtsalt selles, mida sa selle vihaga teed, kui tunned, et selle väljaelamine ega alla surumine ei ole tegelikult mõistlikud lahendused.”
Minu üllatuseks lõpetab Patrik kopsimise, süütab veel ühe sigareti ja tema ümber keerutavate ja kobrutavate ärritunud segaduselainete sisse hakkab tekkima muster. Kaosesse kord. Patrik kuulab mind ja sunnib iseenda hirmu ja viha ootama. Kui ta vaid teaks, et ta on oma eesmärgile palju lähemal, kui ta arvata oskab. Et ta on õigel teel ja juba peaaegu kohal.
„Esimene asi, mida sa teha saad, on iseendale tunnistada, et sa oled vihane. Et viha on olemas ja millegi jaoks sulle vajalik.
