kordi on ta mulle seda sama öelnud. Ja Lunale.
Moi tõstab ühe põlve üle teise ja silub oma pikka rohelist seelikut.
„Sa oled väga lahke,” ütleb ta George’ile.
Ja George naerab. Naerab nii, nagu ma ammu teda naermas kuulnud ei ole.
„Ma ei ole lahke, Moi,” ütleb ta, „ma üritan lihtsalt sulle näidata, et sul on käed,” lisab ta ja noogutab mulle.
Ah. Käed. George’i klassikaline näide.
Moi on George’i noogutuse peale oma pilgu taas minule fokuseerinud.
„George ütles seda vanasti mulle,” ütlen ma, „ta ütles, et spirituaalse õpetaja eesmärgiks on üksnes viidata millelegi, mis õpilases juba olemas on. Et kellelegi ei saa õpetada midagi, mida temas ei ole. See oleks nagu püüe õpetada sulle, et sul on käed. Seda ei saa sulle õpetada, sul on juba käed.”
Moi keerab mõlemad süles lebavad käed peopesadega ülespoole ja vaatab neid.
„Küll aga saab keegi aidata sul olla teadlikum nendest kätest, mis sul on,” ütleb George rahulolevalt. „Ja sellest, mida sa nendega teha suudad.”
Moi teeb mõlema käe sõrmedega kaikuva nipsu ja me mõlemad George’iga võpatame. Nüüd hakkab ta naerma ja tõuseb püsti. Tundub, et selle ebaleva oleku ja kokkusurutud huulte taga peidab ennast adekvaatne huumorisoon.
„Ma jään loengusse hiljaks,” ütleb Moi, embab George’i, noogutab mulle ja asub jalgrada pidi värava poole teele.
„Näeme jälle,” hõikab George ja ma ei saa aru, kas see on palve, käsk või konstateering. Aga ma olen kindel, et Moi teab. Mina tean ju alati, mida George minust tahab.
„Heller, mu sõber,” ütleb George, kui aiavärav on Moi järel sulgunud, „kas ühined minuga? Rita ja Pavel aitavad täna seda vaimu ja meele festivali korraldada, lubasin minna.”
Kehitan õlgu. Miks mitte. Kuigi vaimu ja meele festival kõlab nagu võrdlemisi kahtlane fanaatiliste esoteerikute ja teesklejate üritus. Peale selle kuulen ma sellest esimest korda. Viimasel ajal on mul aina sagemini tunne, et ma ei tea üldse, millega teised chi’lased tegelevad. Miks Rita ja Pavel seda korraldavad? Või korraldada aitavad. Kas see on George’i idee või midagi, mida ta kõigest lubab neil teha?
„Muidugi,” ütlen George’ile ja luban endale täpsustava küsimuse, „mis festival see selline on?”
George vaatab mind korraks, ristab käed, aga otsustab siis ilmselt mu küsimusele vastata. Tal tundub tõesti väga hea meeleolu olevat.
„Ah, mingid Rita vanad sõbrad organiseerivad seda, seal on mõned bändid, jooga workshop, paar spoken-word’i esinejat, mingid loengud, mingi suvaline asi, lähme vaatame,” ütleb ta ja lasen ta hääle soojusel ennast taas õndsaks kussutada.
Kõnnime raudteejaamast mööda, ostan paki sigarette ja kohvi sel ajal kui George üllatavalt hapu näoga tuvisid põrnitseb, käed valgete pükste taskus nii, nagu püüaks ta püksisääri kergitada, et neid mitte määrida. See mõte ajab mind natuke naerma, sellal kui kuhugi sügavamale tekib sellest järjekordne väike tilk käärivat kurbust. Millal tänavatuvid George’ile vastikuks muutusid? Mina olin tänavatuvi.
Kõnnime läbi pargi ja siseneme vanalinna, George on vait, aga täiesti mahedal, pingevabal moel. Naudin oma sigaretti ja oma kohvi, seda, et ilm on endiselt soe, puud endiselt rohelised. Minu ja Luna jaoks on sellest tohutu elukvaliteedi vahe. Oleme sellest rääkinud. Muidugi meeldib meile, nii nagu igale teisele elavale organismile valgus ja soojus. Aga asi ei ole pelgalt selles. Teiste inimeste, tänaval möödujate, trammipeatuses ootajate, toidupoes kassalindile kaupa laduvate inimeste kumulatiivne energia on suvel talvisega võrreldes peaaegu märkamatu. Suvel on märksa lihtsam empaat olla.
George muheleb.
„Kuidas sulle Moi meeldis?” küsib ta ühtäkki, kui olen sigaretikontsu ja tühja kohvitopsi lähimasse prügikasti visanud ja meie ees, tänaval ja mäenõlvakul hakkab paistma see inimsumm, mis ilmselt vaimu ja meele festivalile viitab.
„Ma ei tea,” vastan siiralt. George on oma tänase käitumisega mu kaitsed kõik maha võtnud.
George noogutab.
„Ma loodan, et ta ühineb meiega,” pakub ta, ilma et ma peaksin küsima.
Nüüd noogutan mina.
„Ta arvab, et ta ei ole valmis teisi aitama, aga ma olen kindel, et ta on,” lisab George ja ta hääl on veel soojem, veel veenvam kui siis, kui ta Moiga rääkis.
Pilgutan silmi nagu päikesesse vaatama juhtunud laps ja noogutan uuesti.
„Ta on väga füüsiline, Moi,” lisab George ja liigutab käsi mu näo ees, „ta ei ole empaat, aga ta tajub energiaid suurepäraselt, suudab neid mõjutada ja liigutada.”
Kõlab pisut nagu … George vaatab mulle silma ja naeratab. „Ma väga tahaks, et ta meie meeskonnaga ühineks, Heller,” ütleb ta pehmelt. „Sa ju tutvustad teda Lunale, te ju võtate ta armastavalt vastu.”
Noogutan uuesti.
Muidugi George. Muidugi ma tutvustan. Muidugi me võtame. Kui see on sinu jaoks oluline.
Oleme selle vestluse saatel kohale jõudnud, kirevarõivaliste inimeste vahelt astub meieni rõõmsasuine Rita ja pistab mulle pihku tuutu kaneelimandleid.
„Heller,” ütleb ta rõõmsalt, „ma ei teadnud, et sa tuled. Kui tore! Vaata ringi, ma hakkan kohe jooga workshop’i tegema, aga Pavel peaks siin kuskil olema. Ta väitis surmtõsiselt, et kavatseb djembe tunnis osaleda, äkki sa tahad ka.” Rita tundub Kodust väljas olles alati nii teistsugune. Palju noorem, palju energilisem. Peaaegu särtsakas.
George’i suu kõverdub korraks, enne kui see muigeks üle kasvab ja ta vaatab ringi.
„Ma lootsin, et Heller aitab mind, Rita,” lisab ta ja me mõlemad vaatame talle otsa.
„Millega?” tahan ma küsida, aga ei küsi. Tahan, et Rita küsiks, aga nad mõlemad teaks, kui ma ühte neist selleks kuidagi mõjutada püüaksin.
Aga Rita ei küsi. „Ta ütleb hoopis „Ahsoo, muidugi” ja osutab käega mäenõlvale asetatud vaopadele ja patjadele, kus istub trobikond inimesi, mõned vanemad prouad, mõned kergelt kasimatu olekuga armastajapaarid, kamp keskkooliplikasid ning sekka ka tudengeid.”
George võtab suuna istujate poole ja mina vantsin tal sabas. Tahaksin suitsetada, aga tundub, et praegu ei ole hea hetk. Tahaksin Lunaga rääkida, aga teda millegipärast ei ole. Huvitav, kuhu George ta saatis ja miks ta ei tahtnud ise Moid Lunale tutvustada.
Ja miks ta mulle ei öelnud, et tal siin mingi etteaste kavas on.
Tusk hiilib oma halli hiiresaba lohistades ligi, nopin pabertuutust mõned mandlid ja lasen nende kaneelimekil seda peletada, tekstuuridel ja suhkrul ennast maandada. Tujutsemiseks ei ole ju põhjust.
George jääb seisma, keerab ennast minu poole ja haarab mõlema käega mu õlgadest.
„Aitäh, Heller,” ütleb ta mulle ja tunnen taas tema soojust, tema päikesepaistet endasse immitsemas.
„Pole
