poolteist tundi joogat. Ta püüdis Paveli masinate abil suitsetamisest loobuda ja oli Rita monoloogide saatel muutunud peaaegu sajaprotsendiliseks veganiks. Seda enam on kummaline, et ta oma rännaku lõppemisele ja sellega paratamatult kaasnevale Luna ülestunnistusele valulikult reageeris.
Vaatan Lunat, kes songib oma taldrikus ja projitseerib endiselt segaseid sähvatusi. George teeb oma jutu saateks peopesaga Luna õlanukil ringe. Rita tuleb järjekordse aurava nõuga köögist ja George paneb oma käe vaateulatusest ära, asetades selle Luna põlvele.
„Meil on uus klient, taas passiiv, kellele soovib teenust osta tema abikaasa, tegemist on psühholoogiaõppejõuga. Tema nimi on Peter Ellis. Esmase jutu järgi tundub, et ta oleks keerukas, aga kahtlemata väga hariv klient. Ma arvan, et Luna oleks talle sobiv teejuht,” ütleb George ja sirutab ennist Luna põlvel olnud käe oma taldriku järele, et see Ritale ulatada.
Nende kontakti katkemisel muutub Lunalt minuni värelev tooni võrra tumedamaks ja kraadi võrra kangemaks. Ta tõstab pea ja ütleb:
„Ma ei tea, kas ma suudan, ma olen nii väsinud, kas Heller ei võiks teda võtta?”
„Helleril on praegu Patrik ja Suzanna, sul ei ole pärast Margaretiga lõpetamist kedagi,” ütleb George leebelt ja kühveldab kahvlitäie india pähklitega riisi suhu.
Luna pilgutab silmi ja kopsib kahvliga taldrikus, temast hoovavatest sähvatustest hakkab moodustuma pilv. Avan suu, et öelda, et ma võin selle uue passiivi võtta küll, kuigi ma tegelikult ei taha, aga George hakkab enne rääkima, kui ma jaole saan.
„Luna, kullake, sina saad selle uue kliendiga hakkama,” ütleb ta aeglaselt ja nendesse üksikutesse sõnadesse on ta peitnud mitme lause jagu tähendusi, midagi igaühele. Ta ütleb Lunale, et ainult tema saab hakkama, sest ta on kõige parem. Ta ütleb mulle, et ma ei ole piisavalt hea. Ta ütleb kõigile, et tema otsustab, kes kellega rändab. Ta lubab Lunale, et ta saab hakkama, isegi kui ta hetkel kahtleb, sest tema, George usub sellesse.
Luna suunurk tuksub, õhkkond laua ümber on murettekitavalt rabe ja ma tahan George’ile öelda, et ta võiks endale söögi suhutoppimise lõpetada ja oma käe Luna peale tagasi panna, sest see näis aitavat.
Aga George lisab suutäite vahel: „Siis, kui sa valmis oled, Luna. Sa võid võtta paar päeva ja Pavel aitab sind, ma usun, et paar Alpha Theta seanssi oleks abiks. Ja selles, mis puudutab sinu uut passiivi, mina olen ju sinu käsutuses ja Heller aitab sind kindlasti, tal on palju väärtuslikke kogemusi.” Ja ma tunnen, kuidas kõik jälle muutub, oma teljel pöördub, ümber häälestub, kaasa arvatud mina. Sest see on George. Ta on suutäite vahele pakkinud järjekordse koormatäie infot. Lubanud Lunale puhkust, näidanud meile kõigile, et meie soovidega arvestatakse, meenutanud Pavelile, et ka tema on oluline, ka temal on väärtuslik roll ChiTravelis, mitte üksnes neil mutantlastel, kelle isa talle libaõeks ja vennaks sättinud on. Lubanud aidata. Tuletanud meelde, et tema, George, suudab ju kõike ja teinud mulle avaliku pai, tunnistades mu annet, mu pikaajalist kogemust Chi’s, mu lähedast suhet Lunaga.
Kõik vajuvad tänulikult tagasi neile ettemääratud vagudesse ja künnavad õhtusööki lõpu poole. Kui Rita teed keedab, teeb George seda, mida ta reedeti ikka teeb, Lee Lee on korjanud kausitäie õunu, George võtab õunad kordamööda kätte ja saadab need siis meile. „Mina,” ütleb Pavel esimesena ja puudutab õunaga oma rinda. Meie ülejäänute „minad” järgnevad ruttu. „Osutame oma südame tšakrale,” ütleb George, „ühele tšakrale keskendumine on hea algus teadlikuks saamise pikal teekonnal.” Rita pakub teed ja halvaad, Lee Lee ja Pavel süvenevad nädalavahetuse kontserdivõimaluste üle arutlemisse ja George tõuseb Lunat küünarnukist tõstes püsti ning ütleb, et ta tahab korraks Margaretist rääkida. Rita tõstab nende lahkudes oma paljad jalad George’i toolile ja avab ei-teakustilmunud sopaajakirja. Mina istun, kuni suulakke kogunenud halvaakärakas enam-vähem ära lahustub ja kõnnin siis verandale suitsetama. Ma suitsetan liiga palju, see väljendub keelepakitsuses ja ebamugavustundes küünte all ja sõrmeotstes, aga ma ei julge sellest loobuda. See on ainuke sõltuvus, mille ma endale jätnud olen. Kunagi ammu, siis kui oli otsustamise aeg, ütles George mulle, et ma peaksin ühe valima. Et ma olen sõltuv isiksus ja ma peaksin endale midagi jätma, millele toetuda ja millest turvatunnet leida sel ajal kui ma ülejäänutega võitlen. Arvestades, et sõsarsõltuvused olid alkohol, retseptiravimid, peamiselt klonazepaam, metüülfenidaat ja fentanüül, aga ma ei olnud väga valiv, ja rekreatsiooninarko nagu amfetamiin ja kanep, oli suitsetamine tegelikult mu ainuke kandidaat. Noh suitsetamine ja joonistamine, joonistamine jäi ka, ehkki ma George’ile sellest väga palju ei räägi. Kunagi ammu, pisut enne seda, kui ma Kodust välja kolisin, ütles George mulle pärast üht nädalavahetust, mille ma õndsalt kunstilaagris veetnud olin, et minu aura on tume, kuna joonistamise kaudu jõuavad minuni negatiivsed jõud. Ma püüan selle peale mitte mõelda. Tollest ajast on palju aega möödas ja George on mulle ikka ja jälle öelnud, et ka suitsetamine on kark, mida ma ammu enam ei vaja, pakkudes mulle kõikvõimalikku abi loobumisel, aga ma ei ole tahtnud seda käest anda. Mingil veidral moel seob suitsetamine mind vana Helleriga, mitte, et ma temast või sellest elust, mida ta elas, kuidagi puudust tunneks, aga tema mäletamine hoiab minus veendumust, et ma olen mina, et George ei ole mind välja mõelnud.
Istun kettidega laetaladesse kinnitatud kiigepingile ja süütan sigareti, võtan kellarihma lahti ja silun vasaku pöidlaga paremat rannet ja seal olevat tätoveeringut. Ma ei tea, miks ma seda praegu teen. Mälestuste rada on sadu kordi käidud ja läbitud, mis mul praegu sinna asja peaks olema? Miks ma sinna tükin?
Ma olin kakskümmend, kui ma George’i esimest korda kohtasin, või noh, ma ei ole kindel, kas „kohtasin” on õige sõna, kui George mind esimest korda üles korjas. Tal tuli seda veel mõned korrad teha, sest ma läksin mitu korda tagasi. See, mis ta mulle rääkis, see, mida ta mulle näidata üritas, ei olnud esialgu kuigi meeldiv ja mu napsuklaasidesse, kapslitesse ja minigrippidesse suletud sõbrad laulsid oma sulneid sireenilaule, mis mind ööpimedas ja varavalges akende kaudu kaduma sundisid. Aga George leidis mu alati üles, võttis mu alati tagasi, pesi puhtaks, soojendas, plaasterdas, nõelus, tõi antibiootikume ja söötis kõhu täis. Mäletan, ehkki häguselt, kuidas ta seisis mu kõrval, kui ma sõin, hoidis kätt mu õlal ja rääkis rahuliku, sooja, veenva häälega sellest, et kõik tagasilöögid on ootuspärased. Et mil iganes me tõeliseid spirituaalseid edusamme teeme, oma tõelise saatuse poole liigume, tabavad meid negatiivsete jõudude takistused. Ta ütles, et iga kord, kui ma tunnen kiusatust, peaksin ma tema peale mõtlema.
Imelik, ma ei ole seda detaili kunagi varem meenutanud ja nüüd, aastaid hiljem, olles nii kaua empaadina töötanud ja eri õpetajate materjale lugenud, kõlab see kangesti mõne guru sõnade moodi. Kui sul on raske, mõtle guru peale. Aga George ei ole ju guru. Ta ei väida ka kunagi, et ta oleks, kui nüüd järele mõelda, on ta mitmel korral lausa selgelt ära märkinud, et ta seda ei ole. Ta ütleb küll, et ta on õpetaja, abistaja, teejuht. Nii nagu meiegi – tema sõnul.
George’il ei olnud hetkekski kahtlust, et ma olen tegelikult eriline, et mul on tõepoolest andeid, aga ma olen neist liiga eemaldunud ja liiga ükskõikne, et tagasiteed leida. Mina seevastu ei uskunud teda. Kui George mind leidis, ei teadnud ma, et ma olen empaat. Ma ei teadnud isegi, et mul on mingid erilised võimed. Ainus, mida ma teadsin, oli see, et ma olen alati täiesti üksi, inimesed ei haaku minuga ega mina nendega, kõikide aktsepteeritud suhtlusvormide aset täitsid minu jaoks vihisevad, sädelevad üleslennud; mõnulevad, sillerdavad pilvesolekud ja kiledate kiljatustega kildudekspurunemised allatulekutel. Teel – nii üles kui alla – saatsid mind kahtlemata mõned juhututtavad, saatusekaaslased, aga ma ei mäleta neist ühtegi. Ainuke, mida ma sellest ajast enam-vähem selgelt mäletan, oli see pidev, lakkamatu, katkematu, järeleandmatu ja summutamatu kumin, peaaegu vibratsioon, mida ma pidevalt iseenda sees tundsin ja mis tuimestamata hetkedel mul praktiliselt hambad plagisema võttis. George väidab, et ma olin täielikult lukus, et ma olin ilmselt varajases eas leidnud, et ainuke viis sissetulevate
