ulatuvad.
„Jah,” ütles ta viimaks.
„Sellest pole midagi,” ütlen ma, tajudes, kuidas Patrik püüab oma viha suhkruvatimeistrina pulga ümber koguda, et see siis kuhugi ära pakkida, „ära suru seda, me oleme ju rääkinud, allasurumine on kõige hullem meetod vihaga tegelemiseks.”
Patriku mõlema käe sõrmed on pidemeni juustes ja ma näen, kuidas ta lõualihased pingesse lähevad ja lõdvestuvad, kui ta oma keeleneeti hammustab, loodetavasti ei murra ta sedasi hambaid. Ma näen, kuulen ja tunnen, kuidas ta püüab, nii väga püüab mind kuulata. Võtan põrandalt ta kohvitopsi ja ulatan selle tema poole, surun selle praktiliselt ta huulte vastu, ta nina alla, et mingisuguseid teisi signaale peale ta enda pulseeriva ärrituse temani saata. Patrik võtab parema käe juustest välja ja mähib selle kohvitopsi ümber.
„On sul abi vaja?” küsin ma. Patrik ei vasta, ta mõtleb, püüab otsustada ja raputab lõpuks pead, ning minuni jõuab pahvakas tema enesega rahulolu, tema uhkust iseenda juurde. Ja mina olen ta üle samuti uhke, veel kuu aega tagasi oleks ta oma monoloogi saateks kohvitopsid vastu seina lennutanud, suure tõenäosusega vähemalt mõned riided seljast kiskunud ja nende peal trampinud. Lasen ennast vabaks ja luban Patrikul tunda, et ka mina olen temaga rahul. Patrik naeratab nagu hiire alla neelanud kass ja süütab järjekordse sigareti. Vaimse orgasmi järgse sigareti.
Vaatan aknast välja ja pean plaani, kuidas ta liigsest eneseõnnitlemisest ilma suuremat draamat tekitamata välja tuua.
„Kus su viha praegu on?” küsin ma Patrikut vaikselt põlvega tonksates. Tal võtab pisut aega, et mulle vastata, näib, et ta otsib teed tagasi meie vestlusesse, teed tagasi sealt, kus ta just hetkel oma vihaga silmitsi seisis.
„Siinsamas,” ütleb ta.
„Aga sa ei ole praegu vihane, sa ei taha midagi lõhkuda ega kedagi lüüa,” konstateerin ma. „Jah,” nõustub Patrik ja on ilmselgelt segaduses.
„Kuidas sa seda tegid?” küsin ma.
Patrik pilgutab silmi, asetab kohvitopsi põrandale ja ma näen, kuidas ta käsi teeb tahtmatu jõnksu juuste poole, kuid ta peatab selle, põimides sõrmed vaheliti ja pannes need sülle.
„Ma ei tea,” ütleb ta aeglaselt, „kas sa, kas sa oled kindel, et see olin mina? Et see ei olnud sina?”
„Täiesti kindel,” ütlen ma ja hoian naeratust tagasi.
Patrik mõtleb, üritab iseenda jälgi mööda tagasi minna sinna, kust ta täna esimest korda õige pöörde tegi.
„Ma ei tea, ma vist … mulle tundub, et mul õnnestus oma viha näha, ette kujutada.”
„Millisena?”
„Musta veniva kombitsatega asjana, umbes sellisena, kui õnnestuks naftalekkest läbi ujunud pardi seljast see terve kihina eemaldada.”
Noogutan. See on hea, kuudepikkuse harjutamise tulemusena on Patrik lõpuks ometi võimeline konkreetse emotsiooni teemal mediteerima, oma viha visualiseerima ja ennast seeläbi sellest piisavalt distantseerima.
„See on super,” ütlen ma ja luban juba ammu põski näpistava naeratuse huultele libiseda. Patrik jälgib mu näoilmet ja tema enda nägu lööb mu naeratuse ja kiidusõnade peale särama nagu jõulupuu.
„Kas sa oleks valmis nüüd edasi minema?” küsin ma ettevaatlikult. Ma ei taha teda liialt kiirustada, enesega rahuloluks peab aega jääma, samas, kui seda aega on liiga palju, võib hakata tunduma, et lõppeesmärk ongi saavutatud, kui tegelikkuses on veel tükk maad minna.
Patrik noogutab entusiastlikult.
„Mäletad, kui me rääkisime, et sellist asja nagu õigustatud viha ei ole olemas? Et viha on üks kolmest olemasolu mürgitavast jõust, peale ahnuse ja rumaluse.”
Patrik noogutab endiselt.
„Kuidas sa saaks praegu, kui su viha on siinsamas, aga ei valitse sinu üle ja ei ole samas ka alateadvusesse surutud, sellest vihast lahti lasta? Selle naftareostuse ära filtreerida?”
„Ma võiks üritada seda kuidagi mitte teisi kahjustaval moel välja elada.” ütleb Patrik, aga ma näen, et ta on ebakindel.
„Näiteks kuidas?”
„Um, ma ei tea, Kerling soovitab sportida, poksikotti taguda või pabereid rebida.” Patriku kulm tõmbub kortsu ja käsi on tagasi juustes, tunnen, kuidas tema just välja tõstetud viha vaikselt tagasi sisse vingerdab ja kuidas see mind ootamatult tabab, mul korraks üle pea lööb.
„Vitt!” karjatab Patrik enne, kui ma midagi teha jõuan ja viskab pooltäis kohvitopsi täiest jõust vastu seina. „Kuradi Kerling on mu aju oma kasutuid valetarkusi täis toppinud. Igavene vitt. Ma ei tea mille eest talle see kraad on antud, kui ta ilmselgelt muust ei mõtle kui nussimisest. Mul läks juba nii hästi, ma olin peaaegu seal. Türa küll! Kasutu, rippuvate rindadega loll vitt.” Patrik on püsti karanud ja rebib kogu jõust ust, mäletamata, et ta ise selle sisenedes lukku keeras.
„Kuradi uks, türa, Heller, mida sa lamad seal, aita mind,” karjub Patrik. Tõusen püsti ja panen oma käe samuti ukselingile, Patriku viha on praegu minu viha ja metalli tundmine aitab mul käivitada kiire hädabivisualisatsiooni, kiirmaandamise. Näen, kuidas mu sõrmed ümber piksevarda sulguvad ja lükkan Patriku viha piksenoolena maakoorde enne, kui see oma kombitsad minusse ajab. Olen tagasi mina ja keskendun rahule, mida Patrikule saata – leebele, loobumisvaluta rahule ja harmooniale. See ei ole lihtne, sest Patrik karjub, on peaaegu pisarate äärel, ma olen iseenda jaoks esmakordselt täheldanud, et Patriku vihas tundub jooksvat jätkuv misogüünia muster; ma püüan seda teadmist tulevasteks mõtisklusteks kuhugi salvestada. Samal ajal ei saa ma tema poolt aina pealetulvavate negatiivsete impulsside voolu blokkida. Lõpuks mul siiski õnnestub rahu Patrikuni toimetada, ta lõpetab jalgadega ukse peksmise, keerab ennast tagasi näoga minu poole ja libiseb abitu jahukotina põrandale istuma.
Istume tükk aega sõnatult, Patrik hingab raskelt sisse-välja ja mina ootan õiget hetke, et tagasi tõmmata ning Patrik iseenda hooleks jätta.
„Fuck,” ütleb Patrik õnnetult pärast seda, kui ma projitseerimise lõpetan ja löristab nina. Tõusen, et talle lähemale minna, kui Patrikut elektritormi väreleva pilvena ümbritsev pettumus, lootusetus, loobumine ja ahastus mind peaaegu põlvili niidab. Püüan pinnal püsida, aga tema meeleheide lööb mul ikka ja jälle pea kohal kokku. Sirutan sõrmi, katsun oma kellarihma ja saapaninasid, otsin oma teadvusesse hommikul seotud sõlmesid, et ennast temast eristada, kuulen, kuidas Patrik nutab suurte, luksuvate ja nuuksuvate tõmmetega nagu haavatud loom. Mul läheb liiga kaua, et tagasi jõuda. Mul läheb liiga kaua, et osa Patriku valust tema pealt maha riisuda, et ta kergemalt hingata saaks. Ma oleksin pidanud tähelepanelikum olema. Ma ootasin talt liiga palju.
„Pole midagi,” ütlen ma, kui Patrik on rahunenud ja oma esimese kriisijärgse sigareti lõpetanud. Ma tahaksin tegelikult öelda, et tal läks hästi, et ta peaks enda üle uhke olema, aga ma tean, et ta ei ole valmis seda kuulma.
„Mhmh,” pomiseb Patrik murtud häälel.
„Kas ma võiks sind natuke aidata?” küsin ma, sest ma tahaks nii väga talle natuke mingit helgust saata, isegi kui ma ei ole kindel, kas mul jätkub selleks energiat.
„Ma eelistaks, kui sa seda ei teeks,” ütleb Patrik ja vahib tühja pilguga aknast välja.
„Sul
