Patrik,” ütlen ma, „ma tean, ma olen seal olnud, sul läks väga hästi,” ja mulle tundub, et ta usub mind. Ta noogutab ükskõikselt.
„Ma tahaks sulle ühte asja veel rääkida, viha kohta, enne kui sa lähed. Midagi, mis võibolla tekitab sul mõtteid, enne kui sa jälle tagasi tuled,” ütlen ma ja vaatan Patrikule lubaküsivalt otsa. Sest ma tean, et ta on väsinud. Võibolla liiga väsinud.
Patrik noogutab, et ma jätkaks.
„See, mis juhtus, see oli ootuspärane,” ütlen ma leebelt, „kaasaegne psühhoteraapia soovitab viha välja elada ja see on loomulik käitumisviis, sest viha täidab meid rahutu energiaga, mis otsib väljapääsu, mis utsitab meid tegudele, aga tegelikkuses sa kõigest toidad oma viha seda välja elades, seda väljendades.”
„Ma vihkan dr. Kerlingut,” uriseb Patrik löödult.
„Patrik,” ütlen ma mõõdetult, „kui su eesmärgiks on viha neutraliseerida, siis aitab ainult mõistmine ja kaastunne.”
Patrik vaatab mind ilmega, mis selgelt ütleb, et ta ei saanud aru, mida ma silmas pean, aga on liiga väsinud, et hoolida.
Mis seal ikka, eks me tuleme selle juurde siis järgmisel korral tagasi.
„Aitäh, mees,” ütleb Patrik ja ajab ennast püsti.
„Oled kindel, et sa ei tahaks natuke abi, enne kui sa lähed?”
Patrik rehmab käega. „Pole vaja, ma saan ise, sul on ju ka raske,” ütleb ta ja ma tunnen ennast süüdi selle eest, et ta on minu sõber ja teab pisut minu töö köögipoolest.
4
Istun laua taga ja nokin herneid ükshaaval kahvliharude otsa nagu viieaastane. Olen Patriku vihasööstust nurgeline ja hõre, mul jäi pärast tema lahkumist ja enne õhtulauda istumist napp veerandtund ja selle ajaga ei jõudnud ma suurt midagi peale hakata. Ma trampisin oma sammudele keskendudes Kodust minema, mööda tänavat ristmikuni, sealt edasi bensiinijaamani, lasin vastpestud kahhelkivide läikimisele keskendudes masinal endale ühe latte suristada.
„Kas teil kliendikaart on?” küsis Silvia nimesilti kandev teenindaja.
Raputasin pead.
„Kas kütust oli?” küsib Silvia ja piisake Patriku veel minus kobrutavast vihast jõuab temani, enne kui ma seda peatada suudan.
Silvia tõstab käe kaelale, just kui oleksin ma teda kägistanud.
Ma maksin oma kohvi eest ja kõndisin üle täissoditud betooni mereni, seisin seal, juukseid kiskuvas tuules ja suutsin hakkama saada vaid elementaarse mediteerimisega.
See keset merd kivi otsas istuv kormoran on endiselt seal, aga kuna ma olen väsinud, siis jõuab torm kord liiga lähedale, ähvardab uputada ja kord jälle taandub ebaloomulikult eemale, jättes kivi alasti merepõhjast välja turritama. George hiilgab laua otsas nagu suur isalik päike ja õhkab rahulolu. See on tema aeg, reedesed õhtusöögid Kodus. Mina, Luna, George, Rita, kes herned aurutas ja koos maguskartulipüree ning seenekastmega taldrikutele laotas, sest Kodus pakutakse ainult taimetoitu; Pavel ja Lee Lee. George ütleb, et perekond, kes sööb koos, püsib koos, ning me kõik – George’i seaduslik-bioloogiline perekond poeg Pavli ja uue abikaasa Ritaga, pluss meie ülejäänud – kelle ta aastate jooksul üles korjanud ja oma elu eest igavesti tänulikeks jäävate inimeste nabanööriga enda külge sidunud on, olemegi teineteise tegelik perekond.
Perekond või mitte, kombineerituna moodustame me ChiTraveli, George’i eneseleidmise- ja parendamise doktriinile rajatud nõustamisüksuse, mis pakub kõikvõimalikke teenuseid alates personaalsest toitumis-, ja treeningplaanist (Lee Lee), valgus-heli ajutreeningutest (Pavel), tšakra- ja auraanalüüsist (George), tantrakursustest (George ja Rita) ja joogast (Lee Lee) kuni saatjaga rännakuni parema homse poole (mina, Luna ja George). George väidab, et tema lähenemise võti peitub siiras tahtmises end aina suurema hulga õnnelike inimestega ümbritseda. Nõrkadel hetkedel, sellistel nagu praegu, kus ma olen sissevõetud emotsioonidest hõre ja haavatav, pulbitseb minus selle peale kuskil sügaval sisimas kahtlustav naer. Aga enamasti tunnen ma George’i vastu täielikku, põlvivangutavat aukartust, sest kui paljud inimesed suudavad peale „faksi saamist”, nagu George seda alati tähendusrikkalt nimetissõrmega kõikide taevakaarte poole viibutades nimetab, oma eluviise ehk pisut kohendada, natuke muuta, siis George on suutnud luua süsteemi. Konstrueerida ennast uue reaalsuse, milles ta mitte üksnes ei aita neid, kes teda sel eesmärgil üles otsivad, vaid kus on koht ka mulle ja Lunale, koht eksisteerida iseendana ja olla seejuures teistele vajalik.
„Nii,” ütleb George oma klaasist lonksu võttes ja siis sõrmeotstega tasakesi Luna kätt silitades. Lunal on selgelt halb olla, tema meelteseisund tuksub minu poole nagu elustamislaual viibiva kardiopatsiendi EKG, juhuslike, ebakorrapäraste valusööstude ja segaminikeeratud kuminana. Ma ei suuda liiga hästi keskenduda, sest George istub oma domineerivuses Lunale liiga lähedal, Patriku ekstsessid ujuvad endiselt vabalt mööda mu hinge ja laua ümber istub veel terve hulk intensiivseid ja ekstsentrilisi inimesi, kellele George on õpetanud alati avatud olema.
„Uudised ja kokkuvõtted kõigepealt,” lõpetab George oma ennist alustatud lause, „Luna lõpetas täna Margaretiga, kõik läks hästi, ta sai suurepäraselt hakkama nagu alati, Margaret tegi oma rännaku läbi kolme kuuga, nii nagdu me algselt plaanisime ja on seejuures omandanud täieliku joogarutiini: teinud kahel korral aura- ja tšakrafotod, võtnud vastu nende analüüsist tulnud soovitused ning kaalub aktiivselt kümmet seanssi Paveliga. Me usume, et Photosonix aitaks teda visualiseerimisega, ilmselt sobiks talle vahelduv alfa ja beeta tsoonide stimuleerimine, mis õpetaks teda käesolevatest probleemidest eemalduma,” George’i hääl on mahe ja veenev, aga ma näen, et ta jälgib silmanurgast pidevalt Lunat, justkui oodates, et see iga hetk vahele segaks, teda parandama hakkaks või tema sõnades kahtleks. Tunnen tahtmist silmi pööritada ja norsatada. Luna pole ealeski George’ile vahele seganud.
George võtab uuesti lonksu, vaatab hetkeks mind, kergitab kulmu ja kõverdab korraks huuli, nagu oleks tema vesi ebameeldiva maitsega ning jätkab siis sama sametiselt nagu enne: „Ehkki me ei ole praegu veel Margaretilt sellist kinnitust saanud, olen ma veendunud, et ta jätkab peagi meiega oma lepingut ja sedakorda aktiivina. Kui see juhtub, võtan mina Margareti üle.”
Nii et Margaret siis ei olnud koheselt pärast tõe kuulmist valmis meiega jätkama? See on üllatav, selle järgi, mis ma Luna käest nende rännaku vältel kuulsin, võttis Margaret kõik Luna tutvustatu lennult ja ilma üleliigsete küsimusteta vastu. Niipalju kui ma tean, erines Margaretile loodud legendis tõest vaid kõige algsem: see, miks ja kuidas Luna tema ellu ilmus. Margaret on ajakirjanik, tema jaoks ostis rännaku ta õde, kuna kartis, et Margaret betoneerib ennast oma allikate üleelamistega hakkamasaamiseks alkoholi, ahelsuitsetamise ja öise internetipokkeri üksinduse kookonisse, kust ta välja murda ei suuda. Luna jõudis Margaretini, kui Margaret kirjutas lugu inimestest, kes on alternatiivmeditsiini abiga rasketest haigustest üle saanud. Ta otsis sobilikke kandidaate oma tuttavate kaudu ja ta õde soovitas Lunat. Luna läks tema juurde jutuga lapsepõlvest, Aspergerist, vaktsineerimisest, elavhõbeda mürgitusest, ravimteedest ja muudetud menüüst. Stsenaarium, mille komplekteeris loomulikult George. Sealt edasi ei olnud „mugandatud reaalsust” nagu George meie stsenaariume nimetas, enam vaja olnud, olukord, mis isegi Luna puhul oli ebaharilik. Luna suutis oma põhjatust empaatiaarsenalist ikka leida need kõige sobivamad nüansid, mis pani inimesed talle avanema, teda vajama, tema külge kasvama ja teda armastama. Ja Luna armastas neid vastu, see ei olnud tema jaoks mingi tühi mäng. Aga isegi Luna sarmi ja oskustega tuli ette olukordi, kus teeline ei tahtnud rännakul George’i ette määratud järgmist sammu astuda ja seega oli taas vaja mõnda lugu, mõnda lavastatud olukorda, et tema meelt muuta. Margareti
