teeb?” küsin ma kiuslikult. Sest ma tean sellele vastust. Huvitav, kas George ka teab?
„Mitte just märkimisväärselt,” ütleb Luna ja kolistab kompvekki lärmakalt mööda hambaid, „aga see ei tee mu olemist ka kuidagi kehvemaks ja George’ile see meeldib,” lisab ta jõulisemalt ja vaatab mulle otsa. Mul hakkab ebamugav, nii nagu mul oleks pidanud hakkama juba enne seda, kui ma Luna ülekuulamise jaoks ette võtsin. Aga Luna hoiab mind oma relvitustava pilgu vihus nagu jänest autolaternate valguses ning ootab. Ja lisab siis, kui tal tõesti enam vaja ei oleks, kui ma nagunii juba aru saan: „Kas sa tahad öelda, et sa ei teeks seda?”
Vaikin, viskan järjekordse ilma minupoolse kaasabita tuhanööriks põlenud sigareti minema.
„Kui George tahaks sind, kui George paluks, kas sa ei oleks nõus?” kordab Luna minu endist kiuslikku tooni kasutades.
Noogutan. Tõstan allaandmise märgiks käed ja just siis, kui Luna huuled võidurõõmsasse muigesse kaarduvad, kraban nendesamade tõstetud kätega ta karuembusesse, suudlen teda oimukohale ja ütlen talle kõrva: „Jah, jah, sul on alati õigus, räägi mulle Margaretist.”
5
Ärkan selle peale, et kehvasti ettetõmmatud kardinate vahelt sisseulatuv valgusesiil teeb ristlõikeid üle mu näo. Aken on lahti ja sissehoovava õhu lõhnast ja mustrist järeldan, et kuid kestnud halastamatu kuumus on öö varjus põgenenud nagu varas, jättes endast maha karge sügiselubaduse ja sületäie leebet sooja just kui mälestuseks. Umbes nagu Emma, pehmete põskede ja porgandikarva lokkidega kullake, kelle ma eile kaasa võtsin ja keda nüüd meenutab vaid nõrk magus aroom mu linade vahel. Ma püüan tavaliselt laupäeviti preilisid enda juurde mitte tuua, sest neid keset ööd lahkuma veenda on omajagu problemaatiline, eriti sellisele mehele nagu mina, kelle jaoks iga väriseva alahuule ja peopessa surutud küünte taha peidetud pettumus on nagu ruuporist hõigatud etteheide. Samas ei suuda ma loobuda oma pühapäevadest nende täiuslikkuses, seega eelistan ma enamasti laupäeviti oma õhtud, kui saatus peaks nad nii suuremeelsena mu ette lahti rullima, lõpetada pigem preilide pool. Lahkuda on alati lihtsam.
George üritas mulle alguses rääkida, et seks ei ole võibolla minu jaoks. Aga mu mahakaifitud puberteedieas mäslemata jätnud hormoonid ei tahtnud teda kuulda võtta. Pisut hiljem üritas ta mind veenda, et see ei ole vastutustundlik. Et ma ei ole nendele naistele hea, sest ma ei saa iial neile pakkuda midagi peale füüsilise läheduse ja minu võimed panevad neid samas endid erilisena tundma, minult midagi rohkemat ootama. Selle tulemusena tekkiski see olukord, kus me Lunaga kasutasime teineteise ihusid ehk sagedamini, kui vaid maandamiseks vaja. George sai sellest loomulikult aru. Nõrkuse hetkedel, kahtluse hetkedel ütleb miski minu sisemuses, et just see on põhjuseks, miks ta kasinuse jutlustamise lõpetas. Aga muidugi ei ole see nii. Tegelikult leidis George lihtsalt, et ma suudan üldjuhul ilma teisele inimesele hingetraumasid tekitamata lihalikke rõõmusid nautida ja minu töövõimele mõjub see üldiselt hästi. Nüüd, kus ta tantraga tegeleb, meenutab ta mulle lihtsalt aeg-ajalt mõne kuulsa tantristi sõnadele toetudes, et spermas on kõige enam jing’i – energeetilist ainest, mille otsa saades meie elu lõppeb. Et ma oma jing’i ei raiskaks. Aga jing’i lõplikusse on ilusate naiste juuresolekul raske uskuda ja ma ei ole George’i kutsumisest hoolimata tantra veel õppinud.
Pühapäevad kuuluvad mulle ja ainult mulle ning ma tahan, et mu despootlik ainuvalitsemine algaks momendist, kui ma silmad avan. Pühapäeviti ei kohtu ma kellegagi ja ei pea kuhugi minema, George ei helista mulle, Luna ei tule läbi ja kui ma tahan, võin ma terve päeva bokserite väel aknalaual istuda, suitsetada ja joonistada. Eile lõuna ajal helistas Patrik ja ütles, et nad mängivad Punases Kinos mingi rahvusvahelise noir-festivali avamisel lühikese kava. Et ma peaks läbi tulema, sest „kultuursed tšikid on üllatavalt aplad”; Patriku sõnad, mitte minu, ehkki kohale minnes selgus, et tal on tõepoolest õigus: et nad ei ole mitte üksnes hingesoojendavalt aplad, sest traagiliselt suurel hulgal ajast ümbritsevad neid peamiselt kultuursed geimehed, kes nende kõrval neid festivale korraldavad, kohvi keedavad ja ajakirjanikega räägivad, vaid ka inspireerivalt ilusad, oma süütute kudumite, filigraansete prilliraamide ja tumedakslakitud lühikeste küüntega. Keeran ennast voodis risti ja kõhuli ning ajan aeglaselt käsipõsakile, valgus on kahvatu, kergelt violetne, kell on ilmselt vähe. Seda parem, seda kauem kestab pühapäev. Üllatuslikult torkavad mulle silma magamistoa poolavatud uksest köögilaua all vedelevad roosad stringid. Kuna ma olen üsna kindel, et Luna ei oma ainsatki paari stringe ega roosat aluspesu, pean eeldama, et need on Emma jagu. Ajan ennast häirimatu raginaga püsti, sirutan ja kõnnin paljastel jalgadel pehmete sammudega kööki, kus ma hüljatud pitsisiilu välja õngitsen ja põgusalt näo vastu surun. Jah, raudselt Emma. Hoian neid paar hetke nõutult käes ega suuda otsustada, mida nendega peale hakata. Emma oli tore, mul ei oleks midagi temaga uuesti kohtumise vastu. Samas ei andnud ma talle oma numbrit, ega küsinud tema oma. Ent meie hüvastijätt läks üle ootuste hästi, ma olin temaga algusest peale aus, kui ta Punases Kinos ennast minu vastu surus ja oma roosade, lohukestega põskede vahelt mulle ütles, et ta tahaks näha, kus ma elan, tõmbasin ma ta kättpidi rõdule ja ütlesin talle, niipalju kui see ta märgade, maasikamaitseliste suudluste vahele mahtus, et ehkki ta on imeline ja mul ei oleks midagi selle vastu, et talle mõne tunni pärast üks tass kohvi ja viil röstsaia pakkuda, on minu jaoks peagi saabuval hommikul oluline üksi ärgata, seega ta peaks olema valmis veel peale mu kodu nägemist ööpimeduse katte all ka omaenda kodu üle vaatama. Emma noogutas selle peale naeratades pead ja mul ei tekkinud hetkekski tahtmist temas kahelda, ta oli imeliselt tasase siseeluga tüdruk, temaga kohtumisest alates ei olnud ma tundnud ühegi talle kuuluva energiaklombi või stressikänkra rünnakut. Erakordne. Sest ma olin täiesti avatud.
Läbipaistvana rahvarohketes kohtades käimine on minu jaoks uus, olen seda kõigest mõned kuud harjutanud. Sellest rääkis mulle Lee Lee mees Henrik, kes on samuti empaat, ehkki Chi’s ei tea seda keegi peale minu ja Lee Lee. Ta on funktsioneeriv, aga otsustavalt mitteprofessionaalne ja ei taha seda ka kunagi olla. Seega hoiame me Henriku oskusi George’i eest varjul ja vastutasuks saladuse hoidmise eest õpetab Henrik mulle enesekaitsmiseks absoluutset avatust. Ma olen selles juba üsna hea, Punases Kinos käisin ainuüksi sellega, ei pidanud kordagi blokkima. Absoluutne avatus on vähem väsitav, aga nõuab märksa rohkem vilumust kui näiteks maandamine või blokkimine. Soovimatud emotsioonid läbivad sind sel juhul nagu valgus läbib klaasi, ilma sellele jälgi jätmata, seda murdmata. See on sisuliselt harjutus energiate juhtimises ja kõrgema taseme visualiseerimises. Henrik soovitas mul kujutada ette, et mina olen valgus ja võõrad emotsioonid on tahked objektid, mis mind läbivad. Aga kogu selle valge valguse teema on šarlatanid pisut allaneelamatuks nätsutanud, seega mina kasutan vett. Näen liikumatut järve, tihket udu, õhulist valget pilve, nendega suudan ma iseennast täita ja ülejäänud maailma viha-, valu-, kadeduse ja muu risu tinaplönnina iseendast läbi lasta.
Voldin Emma stringid kokku ja panen need parema idee puudumisel kohvi-, ja pastapurgi vahele riiulile. Lõppkokkuvõttes teab ta, kus ma elan, võibolla hakkab ta nende järele igatsema ja tuleb läbi, siis oleks hea, kui need oleks käepärast võtta, mitte ei vedeleks lugupidamatu nutsakana mu sokisahtlis või padja all. Olen Patrikule kutse eest tänulik, Emma oli just see, mida ma möödunud nädalast puhastumiseks vajasin. Ma olin pikalt kahelnud, kas ma lähen. Olin isegi Patrikule öelnud, et ma ei tule, mille peale ta, nagu ikka neil puhkudel, lihtsalt ütles: „Mida iganes, mees, su nimi on kirjas, näeme või ei näe,” ja pani toru hargile. Enamik laupäeva hommikust oli mul kulunud iseenda suurpuhastuseks, see ei olnud üllatav. Ehkki ma suutsin ennast tänapäeval ümbritseva eest üsna hästi kaitsta, koguneb üle aja ikka sodi hinge ja kuna praegu, siin, on minu eluks oma olemuse tundlikkusega teisi aidata, ei saa ma endale laagerdama jäävaid setteid lubada.
Igal hommikul teen ma taiji’d või joogat, ilmselt olen ma püsimatu, aga iga päev ühte ja sama rutiini läbi lohistada tundub mulle tüütuna, ehkki kõik kordavad, et see oleks efektiivsem. Eile oli taiji hommik, liialdatult aeglane, sunnitult sujuv. Lõpetasin selle oma kolme põhilise visuaali
