– ja mulle meeldis oma vabadust neis asjus üle hinnata, väites iseendale, et vastavalt vajadusele, kui tegelikult tegin seda pea alati George’i ettekirjutuste kohaselt korra nädalas – püüdsin ma teha suurpuhastuse. Eile oli seda surmkindlalt vaja, sest ma olin nädalast kulunud ja kippusin oma kivil kükitava kormorani kujundisse kinni jääma, mis on minu jaoks ohu märk – see on vaid paar sammu eemal teadmatult pealelibisevast, kõikeeitavast blokist. Suurpuhastus ei ole tegelikult midagi erilisemat kui sügav meditatsioon, ainult, nagu enamik oma lihtsuses geniaalseid nähtusi, on seda nimetada märksa vaevatum, kui korda saata. Eile pidin ma ikka ja jälle alustama, sest ei suutnud oma mõtteid piisavalt kaua paigal hoida. Uuesti ja uuesti sibasid need tähtsusetute pisiasjade kallale, suvalistesse nurgatagustesse, võrgutavatesse nakkusmõtetesse, mille nädalaga peamiselt mu pea ja südametšakrasse pesa teinud risuräbalad kleepuvate lõksudena üles olid seadnud. Täiskasvanud inimese meel on nagu arutu pasa otsatu kollektsioon, sealt leiab alati midagi, millega iseenda tähelepanu kõrvale juhtida. Eile ei saanudki ma viimaks muudmoodi hakkama, kui lasin vanni vett täis. Kui mind ümbritseva tasase vee sisse- ja väljahingamise jõul lainetamine mul viimaks keskenduda aitas, sain ka asja kallale asuda. Ette kujutada, kuidas sissetõmmatav õhusõõm on tegelikult suutäis puhast külma kuukiirena säravat, igasuguste hinnangute ja laenguteta energiat, mis, kui seda piisavalt kaua endas hoida, täidab kõik orvad, praod ja nurgatagused. See tõmbab veealusesse maailma välja hingates sisemise sodi endaga kaasa. Kui seda korrata, tuleb väljahingatav lõpuks sama puhtana välja, kui sisse läks, ja see ongi eesmärk. Siis on aeg leigeks pruusatud, jäledalt räpasest veest välja ronida ning sitt saata sinna, kuhu see kuulub: drenaažitorudest alla, kanalisatsioonikaevudesse, filtritesse ja siis kahjutuks tehtud osakestena ringlusesse tagasi.
Valan vett kannu ja panen selle keema, viskan Emma stringidele kohvipurgi järele küünitades viimase igatseva pilgu, köögilaua poole keerates näen aknaruutudelt iseennast vastu peegeldamas ja mu suul on lai naeratus. Emma sobis eilsesse päeva tõesti nagu valatult. Tal olid imepehmed, kahvatud ja mannavahuroosade nibudega rinnad, mis mahtusid täpselt pihku. Kogu taksosõidu vältel tegi ta minu suudlemisse pause vaid selleks, et hingata ja kohe kui välisuks meie järelt sulgus, lükkas ta mind selle vastu ning ühtäkki, kiiremini kui ma oleks arvanud, et see võimalik on, leidsin ma ta maasikamaitselise suudluse Heller II ümbert. Öelda, et Patrikul oli kultuursete tšikkide asjas õigus, oleks pigem poolik tõde kui miinimum. Emma ei olnud ablas, ta oli näljasurma piiril. Ainus, mida ma korraliku, ligimestarmastava indiviidina teha sain, oli võimaldada tal enda isu täita. Esikus, kummargil köögilaua ääres, magamistoa põrandal ja vist ka voodis, ehkki selleks ajaks oli Heller II valge lipu tõstnud, või noh, kui täpsem olla, siis toetus ta valgele lipule, just kui oleks see kark ja ma tegutsesin rohkem automaatpiloodist, lastes Emma tasasest siseelust eredamate laikudena minuni jõudvat heakskiitu ja salasoove mu käsi ja huuli juhtida. Ja siis läks ta ära, vaikselt, ilma mingeid erilisi kõnesid pidamata, ilma mind mu poolunest üles äratamata. Ja nagu täna hommikul selgus, ilma aluspüksteta. Tundub, nagu täiuslik naine.
Valgus väljas on muutunud pooltooni võrra soojemaks, kergitan pisut kohvikruusile asetatud alustassi, mind tervitab kipitavates ninasõõrmetes täiuslikult kirbe aroom ja perfektne vaatepilt poeetiliselt pruuni vahutordiga kaetud mustast kohvist. Pisut veel, sellele kohvile kuluks ära veel hetk kaitstust maailma ja minu eest. Kõnnin õndsalt mööda oma korterit ja otsin teksaseid taga, lootes – aga juba ette iseendale lubades, et ka oma ootuste täitumata jäämise puhul ei ole ma liiga pettunud, ei lase tujulangusel enda ideaalset hommikut rikkuda –, et seal on vähemalt üks sigaret. Püksid vedelevad kringlina köögi ja esiku vahel ja nende peal lebab masendunud näoilmega Madaam, ent minu absoluutseks, peaaegu eufooriliseks õnneks on seal tervelt pool pakki sigarette. Selgub, et mõõdutundetu suudlemine on hea viis suitsetamist piirata. See tähendab, et ma võin oma pühapäeva vähemalt lõunani hirmuvalitsuse all hoida, enne kui olen sunnitud pausi tegema ja lippama ostukeskusesse, kus päev kuulub paratamatult ka teistele. Otsin sahtlist ploki ja pliiatsid, kolin oma praeguseks laitmatu kohviga aknale. Hoovis seisab teksapükstes ja punasetäpilises T-särgis naabrinaine, lükkab ühe käega oma kiikuvale pojale hoogu ja sikutab teisega vankri käepidet ning kuulab temaga vastakuti seisva sõbranna elavat juttu. Sõnad ei kosta minuni, aga ma näen naabrinaise muutuvast näoilmest, et ta naudib täielikult oma sõbranna juttu. Ta kulmud tõusevad ja silmad muutuvad suureks ning juba hetk hiljem naerab ta lahtise suuga. Tema sõbranna on minu poole seljaga, tal on ilus sale keha ja jalas tumesinised velvetid. Vaatan, kuidas ta käe läbi juuste silub ja juuksed hobusesabasse sõlmib. Just nagu mu pilku tajudes vaatab naabrinaine üles akna poole ja viipab käega. Viipan vastu ja naabrinaise sõbranna vaatab üle õla. Ma kujutasin ette, et tal on ilusam nägu.
6
Astun Kodu aiaväravast sisse ja kuulen hääli. Mööda aiarada edasi kõndides näen kiigepingil George’i ja mingit tundmatut tüdrukut. Tal on pikad tumedad juuksed ja maani tumeroheline seelik.
„Heller!” hõikab George ja viipab käega. Ta tundub olevat väga heas tujus.
Kõnnin neile lähemale ja ütlen tere.
„See on Moi,” ütleb Geogre ja rohelises seelikus tüdruk vaatab mulle naeratades otsa. Tal on suured tumedad silmad ja kitsad kahvatud huuled. Ta naeratus on aval, aga ta tundub mulle kuidagi kahtlev, mingil moel ebakindel.
„Heller,” teatab George, ja ehkki ma ei saa kindel olla, tundub see vähem nagu sissejuhatus tutvustusele ja rohkem nagu koputus õlale.
Mida ta öelda tahab? Kas ma peaksin Moid mitte lugema?
„Heller on üks meie empaatidest nagu Luna,” ütleb Geogre Moile, kelle naeratus jääb, aga ebakindlus tundub kasvavat.
„Moi on teejuht, aga teistmoodi kui teie,” ütleb George mulle otsa vaadates. Ta silmad on soojad ja meenutavad mulle seda aega, mil ChiTravelit veel ei olnud, kui olime George ja mina. Sellal võis George tunde mu kõrval istuda ja oma pehme veenva häälega mu sõltuvusdeemoneid eemale peletada.
Puudutan tahtmatu liigutusega oma rinda ja George naeratab seda märgates.
„Heller on minu esimene,” ütleb ta soojalt.
„Väga meeldiv,” ütleb Moi arglikult.
„Jah,” vastan tobedalt. Ma ei oska midagi lisada, sest ma ei teadnud, et George’il on kavas meeskonda laiendada. Või kas tal ongi? Ta ei täpsustanud.
Istun verandaservale ja õngitsen taskust telefoni. Vastamata kõnesid ei ole. Isegi mitte Lult.
„Nagu ma ütlesin, Moi,” ütleb George oma kõige pehmema, kõige veenvama häälega, „mulle tundub, et sa püüad olla keegi, kes sa ei ole. Võitled iseendaga. Ma ei väida, et ma tean, mis sulle parim on. Ma väidan lihtsalt, et sa võid jätkata kellegi teise unistuste täideviimist või sa võid meiega ühineda.” George teeb pausi, et sel „meiel” Moini jõuda lasta. „Sa võibolla ei usu seda, aga väiklase kadeduse, vihkamise ja hirmude maailma kõrval on veel üks teine, rõõmu, valguse ja kerguse maailm, see maailm, kus mina ja Heller elame,” lõpetab ta.
Vaatan George’i ja Moid. Tunnen ennast justkui kahe tõmbetuule vahel, ühelt poolt kisub mind endaga George’i soojus, minu jäägitu tänutunne tema vastu, mis nüüd, tema ootamatus soosingus õitsele lööb. Teisele poole tõmbab aga näriv kahtlus. Moist nõrgalt immitsev rahutus aitab sellele ainult kaasa. Nagu ka asjaolu, et kui George ei oleks praegu nii soe, kui tema hääl ei oleks nii pehme, kõlaks tema viimati lausutu pisut nagu müügikõne. Aga mida võib George tahta müüa. Ja miks Moile?
Vaatan Moid lähemalt, ta istub, käed süles, jalad liikumatud, miski tema välises olekus ei viita sellele rabedusele, mida ma tajun. Samas tean ma ennast juba piisavalt hästi, George’i poolvihjest piisab, et ma liiga süvenenult Moid ei kuula. Kuna ma ei tea veel, kas tohib. Kuna George on liiga lähedal.
