isiksus, kes teisi võlub, eriti kui ta oskab Aivest palju osavamalt võluda, siis ei salli Aive teda, räägib teda taga ja üritab edaspidi temaga kokkupuutumist vältida.
Niklase puhul ei tee Aive mingit saladust, et tema soov oleks olnud pigem tütar saada. Pole ka mingi saladus, et Niklase suureks õnneks on ta siiski poeg, vastasel juhul nad Aivega vihkaksid teineteist. Aive saab läbi väheste naissoost isikutega ning kui Niklas oleks tüdruk, ja veel iseloomult temasarnane välja kukkunud, vaat see oleks kole lugu olnud. Praegu piirdub Niklas lihtsalt halvasti varjatud põlgusega oma ema vastu.
Niklas on Ollele alati olnud nagu omaealine vend. Ta on kogu elu olnud õnnetu ja kergesti vihastuv, keeruline isiksus, kuid omavahel on neil alati hea side olnud ja ma olin tema pärast nii õnnelik, kui ta nelja aasta eest Nele-Riinuga kokku kolis. Nele-Riinus on midagi, mis Niklast rõõmsaks teeb, ja nüüd, kus neil on Nunnu, pole sellest mornist ja üksildasest hingest, kes Niklas teismeeas oli, enam midagi järel. Ma ei usu, et ta iialgi oma emale tolle hoolimatuse ja pideva tülitsemise andeks annab. Aga tänu Nunnule ja Nele-Riinule paistab, et ta suudab oma mineviku järk-järgult seljataha jätta ning sellest mitte hoolida. See teeb mind rõõmsaks. Niklase pere on Ollele pea sama lähedane kui meie enda oma. Ma olen küll pahur inimene, aga ma olen siiski võimeline kedagi kalliks pidama ja nemad ning nende lapsed on mulle kallid.
Põhjus, miks ma üldse eile oma perest mõtlema ja rääkima hakkasin, on see, et mu tädipoja pojal Ottol on homme üheteistkümnes sünnipäev. Pean tunnistama, et seekordne plaan, et talle ostab minu eest kingituse mu ema, on suureks kergenduseks. Tädi Lea võib-olla solvuks, kui ta seda teaks, aga tõsi on, et ega ma eriti kõiki oma sugulasi ei tunnegi. Ja Lea lapsed ning lapselapsed pole mulle eriti lähedased.
Üldse on tulemas sünnipäevahooaeg. Mul on veel poolteist kuud siin elada ja ülehomme on Colini õetütre Lacey seitsmes sünnipäev. Kolme nädala pärast on Colini venna Bryce’i suur kolmekümnenda aasta juubel.
Colini õde Claire ja tolle abikaasa Dave ootavad juba neljandat last. Claire on mu vennast neli kuud vanem ja tal on lisaks Laceyle ja neljandat kuud kõhus kasvavale lapsele ka kolmeaastased kaksikud Preston ja Luke. Kuidas ta kavatseb küll nende hirmsate jõnglaste kõrvalt veel üht üles kasvatada, ei tea.
See on üks häiriv asi, mida ma siin tähele pannud olen. Ma ei tea, kas see tuleb kogu sellest suhkrust, mida nad siin oma lastele sisse söödavad, või puudulikest kasvatusmeetoditest, aga Ameerika lapsed tunduvad peaaegu eranditult kasvatamatud ja rahutud. Ameerika on ka esirinnas lastele diagnoositud käitumis- ja tähelepanuhäirete osas. Diskuteerida muidugi võib, kas tõesti kõik need tuhanded ja tuhanded lapsed põevad tõsiseid haigusi või on suur osa neist lihtsalt kasvatamatud.
Igatahes, Colin on kolmas laps neljast. Tal on ka seitsmeteistaastane õde Dani, keda me täna seoses Lacey ja Bryce’i sünnipäevadega külla ootame. Täpsemalt on tegemist igivana kingituste tegemise probleemiga. Dani töötab ühes restoranis ettekandjana ning ettekandjad teenivad siin miinimumtunnipalka. Seetõttu on Ameerikas ka kirjutamata seadus ettekandjale tippi anda. Neil on tšeki peal selline spetsiaalne rida, kuhu maksja arvutab teatud protsendi (see on vist 10 %) arve maksumusest ning see võetakse tal koos arve summaga krediitkaardilt maha. Alguses olin ma väga häälekalt vastu sellisele tipisüsteemile, kuna meil pole see mingi kohustus ning tipi hulk sõltub teeninduse kvaliteedist.
„Taldrikutäis toitu on taldrikutäis toitu ja seda on sama kerge või raske kohale tassida kui mõnda kallimat taldrikut,” vaidlesin ma. „Pealegi ei meeldi mulle teie teenindus mitte üheski kohas.” Colin aga jätkab poolkohustusliku tipimaksmise kommet kangekaelselt, niisiis olen ma edasistest pretensioonidest loobunud8.
Igal juhul tuleb Dani täna meile, et arutada kingitegemise majanduslikku korda. Mina arvasin, et kingid võiksime osta meie Coliniga, siis saaks Dani rahumeeli oma väikesi sääste edasi koguda. Colini jaoks tundus see mõte kummaline.
„No hea küll, ärme siis jaga summat kolmeks, las ta maksab vähem, aga nii on ju imelik, et Dani nimi on pakil, aga raha pole ta sentigi maksnud.”
„Kui mina olin laps, siis pandi minu nimi ka alati kingitusele, ehkki mina neid eales ei ostnud.”
„Dani ei ole laps ja tal on oma töö.”
„Ja teenib palka põhiliselt teie sundtippide pealt, nagu ma aru saan. Jumal, ega me ju Bryce’ile autot ei osta või Laceyle suurt mängumaja.”
„Laceyle tuleb vähemalt kaks asja osta,” ohkas Colin.
„Misasja? Misjaoks?”
„Üks tuleb meilt ja teine Danilt. Tõenäoliselt ootab ta ise, et igaüks meist teeb ühe kingituse.”
„Seda ma küll ei usu,” vastasin. Lacey ei ole jubedalt ärahellitatud ning ma olen teda harva millegi pärast jonnimas näinud. Võrreldes teiste Ameerika lastega on ta üks paremini kasvatatumaid ja rahumeelsemaid üldse. Mõnikord haarab ka teda mingi rahutus ja ta võib huilates maja peal ilma igasuguse pealtnäha mõistliku põhjuseta ringi joosta, aga hirmus nõudlik ta küll ei tundu olevat.
„Mõte on selles, et me ostame kingid valmis. See tähendab, sina ostad,” naeratas Colin. „Mina ei oska kunagi …”
„Kingitusi teha,” lõpetasin ma lause. „Ja-jah, sa viid mu keskusesse, istud senikaua delis ja mugid süüa, kuni mina mööda poode tuiskan.”
Colin kehitas õlgu.
„Sul tuleb see hästi ja kiiresti välja. Aga mis Danisse puutub, las ta maksab näiteks veerand summast.”
Tegelikult maksab Dani vaid mõne dollari ja ülejäänu tema „veerandist” maksan mina. Ma ei hakka seda Colinile enne ütlema kui kingid on ostetud.
Colini vend Bryce on üsna ladna tüüp, kelle iseloomu kohta ma suurt midagi öelda ei oskagi. Tal on olnud mitu tüdruksõpra, mis on teinud meelehärmi vanematele, kes ei ole küll kõige kangemad kristlased, keda siinmail kohata võib, ent kes siiski usuvad, et enne abielu pole koos elamine ja muu intiimsemat laadi läbikäimine just kõige sobilikum. Seega ei pea nad ka minu ja Colini elu just õigeks, aga vähemalt on mind üksainus, samas kui Bryce iga natukese aja tagant mõne uue naiskaaslase leiab.
Ainus laps, kes Billile ja Harrietile mingit muret ei valmista, on Claire, kes järgib rangeid traditsioonilisi tavasid ehk neist veel enamgi. Daniga on aga see lugu, et tal pole kunagi poiss-sõpra olnud.
Ja seda väga lihtsal põhjusel. Poisid ei paku talle erilist huvi ega pole kunagi pakkunudki, niisiis on tal tüdruksõber. Colin (ja nüüd ka mina) on ainus nende perekonnast, kes sellest midagi teab, ning tõenäoliselt ka ainus, kes sellest numbrit ei tee. Claire tõmbaks kohe nina vingu ja Colini vanemad saaksid šoki. Bryce’i kohta ma ei tea, aga ta tundub veidike selline macho tüüp olevat. Parimal juhul oleks tal lihtsalt ükskõik.
Ma arvan, et Danil ja Colinil on samasugune suhe nagu minul ja Ollel. Dani jumaldab teda ja usaldab talle asju, mida ta oma vanematele ealeski ei usaldaks. Ma arvan, et Colin ise ei aimagi, kui kallis ta oma õele on ning kui palju see Danile tähendab, et ta saab oma elu suurima saladuse talle usaldada.
On tõsi, et USA-s suhtutakse homoseksuaalsetesse inimestesse kordades sallivamalt kui Eestis. See oleneb muidugi piirkonnast. Mõnes mahajäänumas ja sügavalt usklikus osariigis on homodesse suhtumine isiklikul tasandil umbes sama, mis meilgi, isegi kui ametlikult on diskrimineerimine keelatud.
Kuid siiski – poliitikud ja meediategelased peavad hoolega ette vaatama, mida nad suust välja ajavad. Homoseksuaalide patustajateks, pededeks või haigeteks nimetamine võib
Tegelikult mitte.
